Liivimaa tuntumatest kroonikatest väärib kindlasti äramärkimist Järva-Jaani pastori Christian Kelchi (1657–1710) „Liivimaa ajalugu ehk Eesti-, Liivi- ja Lätimaa mälestusväärsete sõja- ja rahusündmuste lühike kirjeldus“ – „Liefländische Historia, oder Kurtze Beschreibung der Denckwürdigsten Kriegs- und Friedens-Geschichte Esth- Lief- und Lettlandes, …“. Raamatu kirjastas Tallinna raamatukaupmees Johann Mehner ja see trükiti 1695. aastal Saksamaal Rudolstadtis.
Kelchi suurteos koosneb kahest osast, millest autori eluajal ilmus vaid mahukas esimene köide, mis käsitleb Eesti-, Liivi- ja Lätimaa minevikku kuni 1690. aastani. Kroonika teine osa, „Liivimaa ajaloo ehk Sõja- ja rahusündmuste järg“ – „Liefländischer Historiae. Krieges- und Friedensgeschichte Continuation“, käsitleb aastaid 1690–1707 ning on tänaseni parim allikas suure näljahäda aastate ning Põhjasõja-aegsete sündmuste kohta, mille vahetu tunnistaja autor oli. „Liivimaa ajaloo järg“ jäi rohkem kui sajaks aastaks käsikirja ning selle avaldas Johann Lossius alles 1875. aastal Tartus. Kroonika teise osa ilmumise viibimist seostatakse ühelt poolt Kelchi surmaga 1710. aastal ning teiselt poolt samal aastal toimunud võimuvahetusega, mille tagajärjel läksid Rootsi Läänemere-kubermangud Eesti- ja Liivimaa Vene tsaaririigi koosseisu. Üheks takistuseks teise osa avaldamisel on peetud ka seda, et kroonika autor Kelch oli selgelt rootsimeelne. Tõsise ajaloohuviga ja põhjaliku hariduse saanud Kelch kasutas kroonika kirjutamisel oma eelkäijate (Balthasar Russow, Thomas Hjärne, Moritz Brandis jt) käsikirjalisi ja trükitud töid, ajalooraamatuid ja arhiivimaterjale, näiteks tegi ta uurimistööd Tallinna rae arhiivis. Kelchi peetakse õigusega viimaseks tähtsamaks Balti kroonikuks.
Christian Kelch sündis 1657. aastal Greifenhageni linnas Pommeris. Saanud alghariduse Stettini linnakoolis, jätkas ta õpinguid Berliini kuurvürstlikus Joachimsthali gümnaasiumis. Seejärel õppis ta Oderi-äärse Frankfurdi ülikoolis ajalugu ja Rostockis teoloogiat. 1680. aastal kolis ta Liivimaale ja 1682. aastal alustas tööd Järva-Jaani pastorina. 1697. aastal sai ta pastoriks Viru-Jaagupis ning elu lõpuaastal Tallinnas Niguliste kirikus. Kroonikas kirjeldatud sõja-aastad olid autori enda jaoks samuti hirmuäratavad. Tema pastoraat Viru-Jaagupis põletati kaks korda tuhaks. Oma elulookirjelduses ta kirjutab: «Mida ma nendel sõja-aastatel oma lähedastega läbi elasin, teavad kõige paremini Jumal ja mina ise.» 1710. aastal Niguliste koguduse ülempastoriks valitud Kelch nakatus katku ja suri 2. detsembril. Kroonik maeti Niguliste kirikaeda ja legendi kohaselt tähistab tema hauakohta tänaseni säilinud vana pärn.
„Liefländische Historia“ ehk „Liivimaa ajaloo“ I köide ilmus eesti keeles Ivar Leimuse tõlkes esimest korda 2004. aastal ja II köide 2009. aastal. Eelmisel, 2024. aastal ilmusid need uues kujunduses ja uue illustratsioonivalikuga.