Tee Eesti iseseisvusele ja baltisakslaste reaktsioonid

Kui 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati Tallinnas Eesti Maapäeva Vanemate Kogu nimel välja iseseisvusmanifest, ei omanud mõnetunnine omariiklus baltisakslaste arvates suuremat tähtsust. Saksa okupatsiooniväed, kelle toel pidi siinne ala Balti hertsogiriigina Saksamaaga ühendatama, saabusid juba järgmisel päeval. Tehes kirglikku ja aktiivset tööd Baltikumis uue riikluse vormistamiseks, üritasid rüütelkonnad ka eestlasi ja lätlasi formaalsel kujul Balti maanõukogu töösse kaasata, et esitada otsuseid kogu siinse rahva tahtena.

Novembris 1918, kui Saksa valitsuse peavolinik Baltikumis andis võimu tagasi Eesti Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule, kaotasid Balti hertsogiriigi loojad olulise toe. Loobumata mõttest liituda Saksamaaga lähitulevikus, valisid baltisakslased erinevaid teid — ühinemine Balti hertsogiriigi regentnõukogu moodustatud Landeswehriga, Saksa-Balti erakonna moodustamine ja osalemine Asutava Kogu valimistel.

20. veebruar 1918

Veebruari keskel Brest-Litovskis peetud Nõukogude Venemaa ja Saksamaa rahukõnelused katkesid; 18. veebruaril algas sakslaste Faustschlag (eesti keeles rusikalöök) esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. Eesti suunas liikus kolm väekoondist: 60. armeekorpus Väina jõe joonelt põhja suunas (24. veebruaril vallutati Tartu), 6. armeekorpus Pihkva peale ja 68. armeekorpus hakkas tulema 19. veebruaril saartelt üle jää mandrile, kuhu eelväed jõudsid juba järgmisel päeval. Tsaariarmee riismed pealetungivale Saksa armeele vastupanu ei osutanud; punakaartlastega toimusid mõned tõsisemad kokkupõrked.

Saksa vägede tulek mandrile üle Muhu väina. RA, EAA.2073.1.26

Kuis kuu hõbevalge säramas sääl,
nüüd unelmad minu peas klaarid,
nüüd hobustel on Muhu väina jääl
need saksa, need saksa husaarid.
Need kannused milleks, milleks see malk,
see jäine ja meeletu sõit?
Ju südameis rõõm on kõigil – see salk
on teel, neil meeles vaid võit.
On kaalul iidne saksa hool,
see iidne saksa au.
On kaalul saksa kõne vool
ning saksa relv ja sau.
On kaalul laululinnuparv,
kus saksa metsaserv,
ja Läänemere laine karm,
kus saksa metsaserv.
On kaalul rahvas, kodumaal
kes jäetud kodutuks.
On kaalul maa nüüd, mille ra’al
jääb kõik siin viljatuks.
On kaalul veri, uhke, peen,
mis käärib, kütkes, tumm.
On kaalul vahva usklik meel,
kel üksinda kaob ramm.
Küll kõlavad kabjad siraval jääl,
kel unelmad peas olid klaarid,
sel kõlamas südames ainult see hääl –
nad tulevad! saksa husaarid.

Dafi Riesemann

Eestindanud Kai Tafenau

Luuletus, mille Julie Therese von
Ungern-Sternberg (sünd 1871, neiuna Dellingshausen) kirjutas albumisse
20. veebruaril 1918.
Tema poeg Nils Nikolai von Ungern-Sternberg ühines 1918. aasta lõpul Balti rügemendiga.
RA,EAA.1423.1.142

Julie Therese von Ungern-Sternberg
(paremalt teine).
RA,EAA.1423.1.122

Saksa vägede tulek ei tähendanud ainult Saksa okupatsiooni algust Eesti mandrialal. Vene vägede lahkumise ja sakslaste saabumise vahele jäänud hingetõmbepausi kasutas erakorraliste volitustega Päästekomitee Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks.

Saksa vägede paraad Tartus 1918.
RA, EAA.2073.1.25

24. veebruar 1918

Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen hindas  24. veebruaril Tallinnas iseseisvuse väljakuulutamist nõnda:

«See proklamatsioon oli mõned tunnid enne Tallinna vabastamist sakslaste poolt ainult sellepärast võimalikuks saanud, et enamlased olid lähenevate Saksa vägede eest põgenenud, ning ei omanud mingit tähtsust /…/» (lk 189)

Ja jätkab:
«Iialgi ei tohi aga unustada, et maa okupeerimine Saksa vägede poolt veebruaris 1918 toimus küll rüütelkonna esinduse kaasabil ja algatusel vastu Eesti Vanematekogu tahtmist, kuid ilma selle perioodita oleksid Eestimaa ja Liivimaa bolševistlikku soomülkasse ära uppunud ja praegu ei oleks mingisugust iseseisvat Eestit või Latviat, vaid Baltimaadel valitseks bolševistlik-asiaatlik-venelik kaos.» (lk 216)

Eduard von Dellingshausen. Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused, [Rüütelkonna tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses]. Tallinn, 1994
Im Dienste der Heimat! Erinnerungen des Freiherrn Eduard von Dellingshausen ehem. Ritterschaftshauptmanns von Estland.
Stuttgart, Ausland und Heimat Verlags-Aktiengesellschaft, 1930

Märts 1918

10. märtsil 1918. aastal Riias toimunud Liivimaa  maakogul protesteerisid koosolekul osalema sunnitud Lõuna-Eesti vallavanemad kogu maa esindamise vastu, kuna eesti rahva täieõiguslikuks esindajaks sai olla ainult 1917. aasta 30. märtsi seaduse alusel valitud Eesti Maanõukogu e Maapäev.
Teadaande luges ette Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets. Avaldust ei protokollitud, koosoleku juhataja parun Stael-Holstein keelas vallavanematel Saksa sõjaväe nimel saalist lahkuda.

RA, EAA.3742-1.10

RA, EAA.3742-1.10

Liivimaa rüütelkonna resideeriv maanõunik informeeris  23. märtsil 1918 Saaremaa Maanõunike Kolleegiumit:

Liivimaa Maapäeva otsuse järgi tuleb 10. aprillil Riias kokku maakogu, kuhu kutsutakse järgmised saadikud:
32 mõisnike, 32 valdade, 4 rüütelkonna, 8 vaimulike (praostid), 10 linnade (v.a Riia) ja üks Tartu Ülikooli esindaja. Kokkutulnud võtavad seisukoha Liivimaa Venemaast eraldumise küsimuses ning valivad 24 saadikut 12. aprilliks kavandatud ühisele Liivi- ja Eestimaa maanõukogule, kuhu kutsutakse ka Saaremaa rüütelkonna, mõisnike, vallavanemate, Kuressaare ja vaimulike ning samuti Riia linna esindajad.

RA, EAA.957.1.306, l. 13

Aprill 1918

Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsioeteedi poolt aprillis 1918 okupatsioonivõimude jaoks antud hinnangu kohaselt oli võimalik maa haldamisse kaasata soodsalt meelestatud kohalikke eestlaste juhte.

Need eestlaste senised juhid, kes osalt seotud resolutsiooniga, osalt andunud iseseisva Eesti Vabariigi utoopiatele, on kõrvale jäetud, sest neid pole võimalik meie poolele saada ning praegu on tähtis kaasata soodsalt meelestatud kohalike eestlaste juhid. Selliseid isikuid leidub. Nad teevad agaralt ettevalmistusi asutamaks uut eesti ajalehte, mida redigeeritaks saksa vaimus. Silmapaistva liidri Tõnissoni eemalviibimine — ta peab koos mitme saatjaga Stockholmis inglastega läbirääkimisi, taotledes tulevikuideaalina Eesti riiki Inglise protektoraadi all ja Inglise finantsidega — on väga soodsa mõjuga, sest paljud rõõmustavad, et saavad ta nüüd võimult kõrvaldada.

Olulisemate põllumajandusseltside eestlastest esindajaid võib nimetada saksameelseks: mõisaomanikega kaasaminek on nende silmis ainus lootus end revolutsioonilise ja demokraatliku elemendi vastu kaitsta. Nendega suheldakse, kuid neid suhteid tuleb tingimata süvendada, andes põllumajandusseltsidele seadmeid, rauda, kunstväetisi ja muid tarbekaupu. Sellega saaksid soodsalt meelestatud liidrid kindlustada endale poolehoidjaid.

RA, EAA.1185.1.1348

Väljavõte ühinenud maanõukogu  1918. aasta 12. aprilli resolutsiooni lisast.

Balti provintside õigus- ja valitsemiskorra lühiülevaatele järgneb Bresti rahulepingust (3. märts 1918) tuleneva uue õigusliku situatsiooni tutvustus. Seejärel jõutakse rahva meelsuse juurde:

Peaaegu kogu kohalik elanikkond Liivi- ja Eestimaal soovinud lahkulöömist Venemaast. […] Algas massiline liikumine […] ühe sõnaga — kõik organisatsioonid maal lasid võimsalt kõlada ühisel hüüdel: lahku Venemaast ja ühineda Saksamaaga.»
See olnud kogu rahva soov; selles, et see just nii oli, ei saavat kahelda ükski objektiivne vaatleja.«Üldist harmooniat» siinmail rikkusid ainult «kaks väikest gruppi»: enamlased ja «inglaste rahaga ära ostetud eestlased».

Baltisakslastele ei mahtunud pähe, et Eesti iseseisvumine polnud mitte väikese grupi Inglismaale orienteeritud ja ära ostetud agentide avantüür, vaid valdava osa eesti rahva tõsine soov ja tahtmine.

Läti Rahvusarhiiv. LVVA.4038.2.490- l 40.

Läti Rahvusarhiiv. LVVA.4038.2.490. l 40 p

Mai 1918

1918. aasta 10. mai Frankfurter Zeitungis ilmus Eestimaa rüütelkonna sekretäri  Otto von Schulmanni (1888–1964) vastus 28. märtsil ja 4. mail samas lehes ilmunud eesti poliitikute avaldustele.

Kas «eesti valitsus» taastas riigikorra?

Pole tõsi, nagu oleks nõndanimetatud eesti valitsus «kohe kogu maal riigikorra taastanud, Eestimaa elanikele isiklikku turvalisust pakkunud ja rikutud omandisuhted jälle õigeks seadnud». Selline väide mõjub suisa naeruväärselt, kui arvestada, et selle niinimetatud valitsuse näilik olemasolu sai kesta vaid napilt 24 tundi. Veel veidram tundub see härraste Martna, Menningu, Piibu, Pusta ja Tõnissoni väide siis, kui peale selle endale aru anda, et nende 24 tunni jooksul, kui see nõndanimetatud valitsus end Tallinnas olukorra peremeheks uskus olevat, oli Lääne-Eesti juba võidukate Saksa vägede käes, samal ajal kui kogu maa idaosas Vene soldatite kambad ja punaväelased veel oma tükke tegid. Kus kohas siis see eesti valitsus selle «riigikorra»taastas? Ega ometi mitte kogu maal, nagu korduvalt mainitud härrased väidavad! On ju päevselge, et nii võis see olla ainult Tallinnas, kuid siingi taastusid rahu ja kord alles siis, kui linn oli kindlalt Saksa vägede käes.

Ajaloolised tõsiasjad on kindlad ning neid ei saa sõnade ja tõendamata väidetega ümber kujundada. Kui me täna kergendatult hingata võime ning rahu, kord ja õigus naasma hakkavad, siis selle eest me oleme tänu võlgu üksnes ja ainult Saksa Wehrmachtile, mitte aga mingile «eesti valitsusele», sest midagi sellist pole üleüldse mitte kunagi eksisteerinud.

Dorpater Zeitung,
17. mai 1918

Unistus Balti hertsogiriigist

Oktoobris 1918 Valmib Eesti- ja Liivimaa ühise maanõukogu välja töötatud Balti hertsogiriigi põhiseaduse kava.

Selles pannakse paika valitsemiskord kohalikul (kreis, linn ja provints) ja riigi tasandil. Kõrgem esinduskogu pidi olema kahekojaline (senat ja Balti maapäev). Riigi eesotsas seisis mõistagi monarh.

RA, EAA.957.1.306, l. 109

1918. aasta oktoobri keskel muutusid okupatsioonivõimud eesti rahvuslaste suhtes lahkemaks. Tallinnasse saabunud laialdaste volitustega Saksamaa Riigipäeva liige prof von Schulze-Gaevernitz püüdis 23. oktoobril 1918 eestlaste kõigi parteide esindajate J. Poska, J. Jaaksoni, K. Koniku, O. Strandmani ja N. Köstneriga kohtudes jõuda kompromissile ühise eesti-saksa valitsuse moodustamiseks. Muuhulgas tundis ta huvi ka selle vastu, «kas sakslastele ei oleks võimalik suuremat vastutulekut üles näidata, kuna nad on nii paljut lootnud ja nüüd nii vähe saanud».
Pettunult tunnistas ta reisi Tallinnasse kasutuks.

RA, EAA.957.1.306, l. 98

Saksamaa oli tunnustanud Balti hertsogiriigi sõltumatust. Uues riigis rahu, seaduslikkuse ja korra tagamiseks loodi maakaitse (Landeswehr). Hertsogiriigi päevad said varsti ümber; selle ametlik armee, baltisakslastest, Saksa vabatahtlikest ja lätlastest koosnev Landeswehr aga jäi kauemaks püsima. 5. juunist 3. juulini 1919 toimunud Landeswehri sõjas purustas Eesti rahvavägi selle meie omariiklust tõsiselt ohustanud sõjalise jõu. Saavutatud võit võimaldas ka poliitiliselt ja sõjaliselt nõrgal Läti rahvusriigil kindlustuda.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendatud maanõukogu 8. novembri 1918 otsus Landeswehri kokkukutsumise kohta koos sellekohase instruktsiooniga.

Läti Rahvusarhiiv. LVVA 4038.2.490, l. 69

Läti Rahvusarhiiv. LVVA 4038.2.490, l. 84

juuni 1919

Baltisaksa filosoof, Raikküla mõisnik Hermann Keyserling avaldas 1919. aasta 18. juunil Inglise ajalehes The Westminster Gazette artikli «Balti probleem».

Hermann Keyserling (1880–1946) RA, EAA.1850.1.554

Artikli teksti oli Keyserling juba kevadel saatnud märgukirjana Inglise välisministrile Balfourile edastamiseks Briti delegatsioonile Pariisi rahuläbirääkimistel. Artikkel propageerib baltlaste uut lootust hertsogiriigi kavade luhtumise järel — Balti ühisriiki, kus liidriroll kuulunuks baltisakslastele. Väites, et eestlastel ja lätlastel on majanduses ja poliitikas liialt vähe kogemusi, peab Keyserling mõistlikuks kujundada Belgia eeskujul Balti riik, mis ühendaks nii sakslased, eestlased kui lätlased ja oleks sillaks teutooni ja slaavi maailma vahel. Kuna mõlemal rahvusenamusel on liiga vähe haritlasi, oleksid sakslased esialgu loomulikuks kõrgkihiks, kes hoiaksid kultuuri taset ja oleks uue rahva selgrooks.

RA, EAA.854.2.1417

Baltisaksa vabatahtlikud Vabadussõjas

Rüütelkonna peamehe esindaja annab 1918. aasta 5. detsembril nõu Balti pataljoni ülemaks määratud polkovnik Konstantin von Weissile lasta polkovnik Nikolai Reegil, kelle alluvuses pataljon moodustati, kirjalikult kinnitada, et Rakveres asuva 5. polguga liidetud saksa vabatahtlikud on teenistusse astunud kodumaa kaitsmiseks bolševike vastu ainult Eestimaa piires.

RA. EAA.854.2.1417

Balti pataljoni kuulunud corp! Estonia liikmete nimekiri.
RA, EAA.1843.1.126 , l. 1

Balti pataljoni kuulunud corp! Estonia liikmete nimekiri.
RA, EAA.1843.1.126 , l. 1p

Nils Nikolai von Ungern-Sternberg
RA, EAA.1423.1.144, l. 9

Mitmed baltisaksa noormehed läksid Eesti poolel sõtta koolipoisieas. Parun Nils Nikolai von Ungern-Sternberg (1900–1940) oli sündinud Virumaal Essu mõisas ning asunud 1912. aastal õppima Tallinna Rüütli- ja Toomkooli. Nagu ta märgib oma eluloo-kirjelduses, katkes koolitee sõjasündmuste tõttu. 1918. aastal küüditati Ungern-Sternberg bolševike poolt Siberisse Krasnojarskisse. Eestisse naasnuna asus ta Balti rügemendi teenistusse (1918–1920) ja osales selle koosseisus bolševike sõjas, hiljem teenis ka Eesti ratsapolgus Tartus. Pärast sõda õppis Ungern-Sternberg Tartu Ülikoolis zooloogiat ning kaitses 1930. aastal doktorikraadi Giesseni Ülikoolis.

RA, EAA.1423.1.144, l. 12

15. märtsil 1919 Tallinnast oma emale saadetud kirjas räägib parajasti puhkusel viibiv 19-aastane Nils von Ungern-Sternberg muuhulgas ka oma sõprade ja koolikaaslaste saatusest:

Pean teile teatama ühe kurvastava sõnumi, 9ndal langes Max Lueder. Ma olen kaotanud ka teisi klassikaaslasi: Steffy Lackschewitz langes Jelgavas; Ernst Frey langes lahingus spartakistide vastu; Werner Hansen mõrvati punaste poolt. Parun Strömberg jäi Tartus justkui ime läbi ellu, ehkki teda olevat mitmeid kordi tulistatud.

RA, EAA.1423.1-158

Baltisakslased ei võidelnud Vabadussõjas eestlaste poolel mitte ainult Balti pataljoni koosseisus. Soome vabatahtlikest moodustatud Põhja Poegade rügemendi koosseisus osales 1919. aasta talvel Lõuna-Eesti rinde lahingutes, muuhulgas ka Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 Sangaste rukkikrahvi 1917. aastal Soome elama asunud noorim poeg Ermes Friedrich von Berg(1880–1949), kes hiljem pälvis teenete eest ka Vabadusristi.
Foto Ermes von Bergist koos kaaslastega on tehtud 9. veebruaril 1919 Valgas.

RA, EAA.1874.1-2169, l. 6

Tallinnas Saksa Rahvusvähemuse Kultuuriomavalitsuse hoone ees avati 2. detsembril 1928 Balti rügemendi mälestuskivi. Nõukogude ajal maha võetud mälestusmärk taastati 1990. aastatel uuesti samal kohal. Praegu asub selles hoones (Kohtu 6) Teaduste Akadeemia.

Foto väljaandest:
Heldengedenkbuch des Baltenregiments. Gesammelt und bearbeitet von Georg v. Krusenstjern. Tallinn, 1938

Saksa Partei Eestimaal Asutava Kogu saadikute esitasid 1919. aasta suvel  peaminister Otto Strandmanile palve lõpetada baltisakslaste tagakiusamine. Tartus ja Valgas baltisakslaste arreteerimise, Tallinnas Saksa omakaitse laialisaatmise ja raudteel liikumisvabaduse piiramise põhjuseks pidasid baltisakslaste esindajad sündmusi lõunarindel, mis baltisakslaste ja eestlaste vahel hukatuslikku pinget põhjustavat. Kahtlustuste ümberlükkamiseks kinnitatakse sidemete puudumist Landeswehriga, meenutatakse Balti pataljoni teeneid võitluses bolševike vastu ning rõhutatakse lojaalsust.

RA, EAA.854.2.1417

Ühena baltisaksa vabatahtlikest teenis aastatel 1918–1920 Balti rügemendis Järlepa mõisaomaniku poeg Georg von Krusenstjern (snd 1899 Peterburis), kes töötas hiljem ametnikuna Põhja paberi- ja tselluloosivabrikute aktsiaseltsis Tallinnas. Krusenstjern tegeles pärast sõda ka rügemendi ajaloo jäädvustamisega ning avaldas trükis oma sõjasündmusi käsitleva päevaraamatu.

Georg von Krusenstjern (1899–1989). RA, EAA.1414.2.167

Oma varasemates päevikutes vaatleb Krusenstjern Eesti iseseisvumisponnistusi üsnagi vastakate tunnetega. Nii kirjutab ta 15. novembril 1918:

Maapäev tuleb kokku 20ndal. Ajutine Eesti valitsus, vabariik, mis sakslaste saabumisel välja kuulutati ja nüüd jälle alguse sai, peab juba üsna kukutatud olema… Peaminister Poska on igatahes juba tagandatud! Jaa, kahjuks kaldub asi jälle tugevalt vasakule! Eestlased peavad end üldse väga ülbelt üleval ja üldsegi mitte nii nagu papa lootis, et nad kaasavad või kutsuvad appi ka meie mehed – nad ei taha neist üldse mitte midagi teada ja tahavad neile kus vähegi võimalik kahju teha. Saksa õpetajad ja direktorid on ametist tagandatud ja saksa koolid suletud!

Kuidas see kõik lõpeb, ei tea ükski inimene!

RA, EAA.1414.2.112, l. 83

Georg von Krusenstjerni mälestused Balti rügemendi võitlustest Viru rindel 1919. aasta jaanuaris ja veebruaris.

8. jaanuaril Tammiku mõisas on Krusenstjern päevaraamatusse järgmist kirjutanud:

Pilvitus taevas paistab päike. Katused tilguvad. Lumi sulab silmnähtava kiirusega, sula kestab juba kaks päeva.
On lõunaaeg. Sajad kokku koondatud reed seisavad mõisas ja maanteel. Kõigil on oma keedunõu põlvedel ja helbivad sealt õige maitsvat suppi.
Kõikjal valitseb rõõmus erutus: eile õhtust saadik on peaaegu iga tund uusi uudiseid tulnud. Algul olid need ainult ebamäärased kuulujutud, kuid nüüd juba kinnitatud tõsi- ja üksikasjad. Mõned päevad tagasi on tuhanded Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikud meie rindel võitlema asunud. Aga ka meie väed on hästi võidelnud, eriti eestlaste soomusrongid. Kogu rindejoonel on vaenlane tagasi löödud ja rohkem kui 50 versta (u 53 km) taganema sunnitud. Ka Balti rügemendil on Paunküla kandis raskeid lahinguid olnud. Võit on kalliks maksma läinud: meil oli neli surnut ja palju haavatuid.

Auf Posten. Tagebuchblätter aus den Winterkämpfen des Baltenregiments von Georg v. Krusenstjern. Tallinn, 1938, S. 6-7.

1920. aasta septembriks oli sõjaväe demobiliseerimine jõudnud nii kaugele, et Eesti Vabariigi sõjaministeerium otsustas Balti pataljoni kui iseseisva väeüksuse laiali saata. 1920. aasta 20. septembril Balti pataljoni laialisaatmiskorralduses kirjutab polkovnik Constantin von Weiss järgmist:

Sellega lõpeb baltisakslaste ajaloos epohh, millele tulevased põlved saavad uhkusega tagasi vaadata. […]
Kaotustest ja ebaedust õppust võtnud, andis meie vaenlane lootusetus võitluses alla ja oli nõus läbirääkimistega, mis viisid peagi meile nii austava Tartu rahuni. Kodumaa oli päästetud ja uhkusega võime meie, Balti pataljoni kuulunud, tagasi vaadata oma osale Vabadussõjas.

Asutav kogu

27. augustil 1918 Berliinis sõlmitud Bresti täienduslepinguga loobus Venemaa igaveseks Eesti ja Läti territooriumist ja nende staatuse pidi otsustama Saksamaa valitsus koos kohaliku rahvaga. Baltisakslaste rõõm asjade säherduse käigu üle jäi aga üürikeseks. 3. novembril algas Saksamaal revolutsioon ja kuus päeva hiljem astus ametisse uus valitsus SDP juhiga eesotsas. Selle peavolinik sõlmis Riias 19. novembril lepingu Eesti Ajutise Valitsuse esindajatega võimu üleandmise kohta Ajutisele Valitsusele. Pind Balti maariigi loojate jalge all lõi kõikuma. Päev varem otsustas novembri algul Riias moodustatud ja kuni hertsogi saabumiseni Eestit ja Lätit valitsema pidanud regentnõukogu, et uued ellukutsutud «riiklikud moodustised peavad saama heakskiidu rahukonverentsilt»ja selle eelduseks on «kõigi elanikkonna gruppide ja rahvuste esindajaist kokkukutsutav Asutav Kogu».

Regentnõukogu 18. novembri 1918 otsus Eesti tulevase riikluse määramisest rahukonverentsil ja Asutava Kogu kokkukutsumisest.
Läti Rahvusarhiiv. LVVA.4038.2.490 l. 89

Eestimaa rüütelkonna peamees Otto von Lilienfeld annab 15. jaanuaril 1919 Saaremaa rüütelkonna sekretärile Burchard Freytag-Loringhovenile teada olukorrast mandril. Maa on laastatud, Vene küsimus veel lahendamata, valimised Asutavasse Kogusse on edasi lükatud ja võib-olla ei toimu üldse. Baltisaksa huvide kaitse kohta uut lisada ei ole, sest suurriikide kavatsustest me informeeritud ei ole.

RA, EAA.957.1.1426, l. 36

Saksa-Balti erakond Eestis asutati 23. detsembril 1918. Poliitilisele parteile oli mõtlema hakatud juba septembris. Novembris koostatud partei programmis pooldatakse konstitutsioonilise monarhiaga ühtset Balti riiki kahekojalise rahvaesindusega.

RA, EAA.854.2.2716, l. 3

Christoph Friedrich Carl Mickwitz (1850–1924).
Saksa-Balti erakonna liider, ajakirjanik ja luuletaja.
Stammtafeln nicht immatrikulierter baltischer Adelsgeschlechter. Band I, Lieferung 3–4. Bearbeitet von Alfred von Hansen. Reval 1933.

Saksa-Balti erakonna Eestis kandidaatide nimekiri Eesti Asutava Kogu valimistel 1919. aasta aprillis:

RA, EAA.3742.1.11, l. 5

RA, EAA.3742.1.11, l. 5p

31 esitatud kandidaadist pääses Asutavasse Kogusse vähemusrahvust esindama kolm — Tartu günekoloog Johannes Meyer; jurist, 1917. aasta Eesti Maapäeva saadik Max Bock ja jurist Hermann Koch. Kokku saadi 11 462 (ca 3%) häält.

Tekst ja allikate valik: Kadri Tooming, arhivaar