2023. aasta sügisel Konstantin Pätsi isikufondile lisandunud postkaartide[1] seas leidub ka kolm läkitust riigivanema 17-aastaselt pojalt Viktor Pätsilt, mis on saadetud 1923. aasta sügisel Prantsusmaalt Vendôme’i linnast. Postkaartidel antakse teada, et oleme siin kõik „wangi kukkunud“ ja iga päevaga läheb elu üha räbalamaks. Lähemal uurimisel selgub siiski, et tegemist ei ole mõne kriminaalse looga. „Wangimajaks“, kus anti „ussidega suppi“ osutus hoopiski Vendôme’i lütseum, kuhu Viktor Päts 1923. aastal õppima saadeti.

Viktor (Matty) Pätsi postkaart vend Leo Pätsile, september 1923.

„Bonjour Leo! Meie oleme kõik wangi kukkunud ja et sa meie wangimajast ka midagi näeks, saadan sulle selle kaardi. Kirjuta ka mõnikord. Terviseid Matty. France Vendôme. Lycée de Vendôme. Loir et Cher. Prisonier Viktor Päts“ (ERA. 1278.1.467, l 7)

Viktor (Matty) Pätsi postkaart isa Konstantin Pätsile, Vendôme, 14.09.1923 (ERA.1278.1.467, l 6)

Viktor (Matty) Pätsi postkaart vend Leo Pätsile, september 1923.

„Armas Leo! Igapäevaga läheb elu siin ikka räbalamaks, antakse ussidega suppi. Inspektor […] lõugab ja sõimab. Kurat võtaks Kannu ja haridusministeeriumi, kes nii halvasti informeerisid. Oleks ma seda teadnud ei oleks minu jalg siin olnud. Terviseid Matty“ (ERA. 1278.1.467, l 8).

Siin peeti silmas Tallinna I Reaalkooli direktorit Nikolai Kanni, kes sama aasta kevadel viibis haridustegelaste õppereisil Elsass-Lotringis ning avaldas „Päevalehes“ mitu  Prantsuse kooliolusid ja Vendôme’i lütseumit tutvustavat artiklit.[2]

Ehkki sellest mõnevõrra ootamatu lõpuga „eksperimendist Eesti-Prantsuse kultuurisidemetes“ on juba 1998. aastal põhjalikult kirjutatud,[3] tasub seda mitmeski plaanis õpetliku lugu tänu hiljuti Rahvusarhiivi jõudnud Viktor Pätsi postkaartidele taaskord meenutada.

1923. aasta märtsis teatas Eesti saadik Prantsusmaal Kaarel Robert Pusta Haridusministeeriumile, et Eesti-Prantsuse Sõprusühingu toel on 15-nel Eesti keskkooliõpilasel võimalus omandada Prantsusmaal keskharidus ning õppida edasi mõnes sealses kõrgkoolis.[4] Tingimusteks seati prantsuse keele oskus ning õpilaste küllaltki suur omafinantseering. Algselt oli Prantsuse Vabariik nõus rahastama nelja noore õpingud juhul, kui Eesti riik samuti nelja õpilase kulud kannab, kuid Haridusministeerium selleks paraku vahendeid ei leidnud. Seega osutus määravaks valikukriteeriumiks õpilaste vanemate majanduslik olukord ning prantsuse keele oskuse nõue nihkus pigem tahaplaanile. Õpilased – siinkohal peeti silmas ainult noormehi – võttis vastu Vendôme’i lütseum – 300 aastat tegutsenud vana ja väärikas õppeasutus, kinnine internaatkool rangete traditsioonide ja reeglitega. Haridusministeeriumile ja õpilastele saadeti tutvumiseks lütseumi uhke brošüür koos piltpostkaartidega.[5] Koolide esitatud kandidaatide seast tegi lõpliku valiku Haridusministeerium, sellele järgnes omakorda põhjalik taustauuring, täideti ankeete, koguti tõendeid ja tunnistusi ning lütseumi direktorile esitati iga õpilase kohta „konfidentsiaal tunnistused, milles äratähendud õpilase võimised ja edasijõudmine igas õpealas, tema vaimline, moraalne ning intellektuaalne tasapind ja tervisline seisukord.“ Valituks osutusid 7 õpilast Tallinna Linna 1. Reaalkoolist, 5 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumist, ülejäänud 3 õppisid Võru, Narva ja Tartu koolides. Kõik pärinesid jõukatest peredest, nende isad olid majaomanikud või kaupmehed. Lisaks Riigikogu liikme Konstantin Pätsi pojale Viktorile olid nende seas ka suurtööstur Eduard Pohli (Pool) ja helilooja Mihkel Lüdigi poeg.[6] Suve lõpus enne ärasõitu kohtusid õpilased Haridusministeeriumis saadik Pustaga, kes kinnitas valiku kordaläinuks ning jagas võõral maal elamise ja õppimise kohta veel mitmeid nõuandeid. Haridusministeerium palus saadikul võtta õpilased oma „kaitse ja juhatuse alla“.[7]

Uudis eesti noorte õppimisest riikliku kokkulepe alusel levis ka ajakirjanduses. Rõhutati selle tähtsust rahvusvaheliste suhete arendamisel ja Eesti tutvustamisel. Leheveergudel jälgiti noormeste käekäiku tähelepanelikult ka edaspidi.[8]

Saatjana sõitis poistega kaasa Riigikogu liige, gümnaasiumidirektor Johannes Jaanis. Pariisis võttis õpilased vastu saatkonna nõunik Johan Leppik, kes nad isiklikult kohale toimetas.[9] Vendôme’is korraldati õpilastele pidulik vastuvõtt „schampangni veini ja kookidega“, tõsteti klaasi Eesti esituse ja noorsoo terviseks, kes suure ja tähtsa sammuga valmis saanud ja Prantsuse noorsooga sõpruse sidemete loomiseks kodumaalt kaugele õppima sõitnud.[10]

Kuid juba paari nädala pärast pöördusid kaks murelikku lapsevanemat Haridusministeeriumi poole, kuna nende pojad kaebasid koju saadetud kirjades lütseumis valitsevate väärnähtuste üle. Internaadis ei antavat õpilastele piisavat süüa ja polevat puhast pesu, puuduvad sportimisvõimalused, kuigi lubati tenniseplatse, vehklemist ja ratsutamist, ka vaba liikumine on piiratud, välja pääsevat siit ainult „konvoi saatel“.[11] Peagi jõudsid ka leheveergudele teated, et lütseum õpilastele ei meeldi, see olevat nagu „vangimaja, kus halvasti toidetavat“. Muret valmistas ka see, et õppeaeg venib olulisemalt pikemaks kui Eesti koolis õppides. Taoliste sõnumite valguses avaldas riigi haridusnõunik Johannes Kiivet „Päevalehes“ pikema selgituse: Vendôme on kinnine õppeasutus ja kuna meil sellised puuduvad, siis on ka mõistetav, et sealne kord on meie õpilastele harjumatu. Samamoodi harjumatu on meie õpilastele „Lääne-Euroopa, eriti lõunapoolse maa toitmine“, mis olevatki hoopis kergem kui meie oma. Pealgi võivad ajalehtedes avaldatud kontrollimatud teated Prantsuse koolikorra kohta kahjustada Eesti ja Prantsuse haridustegelaste häid suhteid, eriti kui silmas pidada seda, et Prantsuse Vabariik meie õpilasi oma kooli mitte ainult lahkelt vastu on võtnud, vaid kandnud nende eest ka suuri lisakulusid. Pealegi hoiab Eesti saatkond lütseumi direktoriga pidevalt ühendust ja arusaamatused olevatki juba lahendatud.[12]

Tõepoolest oli Pusta juba septembris vestelnud direktoriga õpilaste edasijõudmisest. Murelike noorukite ja nende vanemate kirjad, millest teatati, et enamus poisse soovib koolist kohe lahkuda, kuna tegelikud olud ei vasta ligilähedaltki sellele, mida algselt lubati, olid jõudnud ka saatkonda.[13] Pusta sõitis isiklikult Vendôme’i asjaolusid uurima.

Vestelnud põhjalikult kõigi osapooltega ning selgitanud poistele veel kord nii Prantsuse haridussüsteemi üksikasju kui ka lütseumi pesumaja töökorda, teatas saadik 3. oktoobril vabariigi haridusministrile ja välisministrile järgmist. „Meie lastevanemad olid kas halvasti informeeritud või ei pannud tähele, et kooliastujatelt nõutakse kaasa tuua 10 päeva- ja neli öösärki, neli paari aluspükse, 14 paari sokke, 18 taskurätti, 12 lauarätikut,  vähemalt kaks paari saapaid, kaks ülikonda, üks palitu jne. Meie õpilastel on harva mõnel kaks-kolm päevasärki, […] kolmandal polegi öösärki.“ Küll aga on õpilastele kaasa antud raha pesu ja riiete muretsemiseks, mõnele liigagi rikkalikult. Lütseum ei ole mitte „wangimaja“, aga neile, kes seal kosti peal, kinnine internaat, see oli vanematele ja õpilastele juba Tallinnas teada, ja ei saa nõuda, et 300-aastase traditsiooniga lütseum oma korda meie noormeeste pärast põhjalikult muudaks. Ometi tuli koolidirektor poiste soovidele vastu ja paigutas nad üldiseset magamisruumist kahestesse tubadesse. Kolm „vähe distsiplineeritud ja kodus täiesti ärahellitatud“ poissi kippusid juba esimesel päeval koolist minema. Neil palunud direktor juba peale nende ilmumist lütseumi ära sõita, kuna nad mõjuvad halvasti teiste kasvandike peale, üks neist tõrgub isegi õppetunnis vastuseid andmast. Ülejäänud aga, teise seas ka Viktor Päts, olevat koolidirektori sõnul „intelligent ja töökad noormehed, kes hästi edasi võiksid jõuda.“ Lõpetuseks soovitas Pusta vanematele edasi öelda, et nad „mitte asjata ei närvistaks, oma poegade kirjade peale rahulikumalt vaataksid, koolidirektorilt ja saatkonnalt, aga mitte ajalehtedelt nõu ja seletust küsiksid“.[14]

Kuid Tallinnas oli olukord endiselt ärev. Õpilaste ja koolijuhatuse vahekorda kavatseti uurima saata Välisministeeriumi protokolliülem Johannes Markus. See omakorda ärritas põhjalikult  saadikut Pariisis. Pusta kirjutas välisminister Friedrich Akelile, nimetas seda oma töösse sekkumiseks ja pädevuse kahtluse alla seadmiseks, mis asja kuidagi lahendada ei aita. Pealegi olevat nüüdseks selge see, et „meie noormehed on ajalehtedes avaldatud Prantsuse lütseumi kirjeldusest ainult kõige meeldivama osa meeles pidanud, kõik muu, mis korra ja distsipliini kohta käis, ära unustanud. Haridusministeerium arvas õieti talitavat, kui ta esimese salga noormehi välja valis jõukamatest perekondadest, kus noormehed suurema elulahedusega, taskurahadega ja nähtavasti õige suure vabadusega harjunud. Sellest tekivad mitmesugused üllatused.“[15] Vaatamata saadiku põhjalikule veenmistööle ja lütseumi direktori julgustavatele sõnadele ei suudetud enamiku õpilaste koju tagasi pöördumist siiski takistada. Lisaks juba sügisel lahkunutele sõitsid jõuludeks koju tagasi veel neli õpilast, teiste seas ka Viktor Päts. Lahkumise põhjuseks olnud Eesti kooliga võrreldes oluliselt pikem õppeaeg, kuigi saadik oli Prantsuse haridusministrilt taotlenud eesti õpilastele erandkorras loa sooritada nõutust vähem eksameid. Jaanuaris 1924 teatas Pusta Haridusministeeriumi kooliosakonnale, et Prantsusmaale jäid vaid viis õpilast.[16]

Kahtlemata oli saadik asjade sellisest käigust pettunud. Säilinud kirjavahetusest Eesti ja Prantsuse ministrite, Haridusministeeriumini ja mitmesuguste ametnike, lütseumi juhtkonna, õpilaste ja nende vanematega nähtub, millise põhjalikkusega Pusta selle projektiga tegeles. Ta vestles kõigi õpilastega ning vaagis igaühe võimeid ja tulevikuväljavaateid. Kuid ei aidanud ka see, et Eesti välispoliitika suurkuju, rahvusvahelise tuntusega diplomaat ja Rahvasteliidu täiskogu abiesimees Karl Robert Pusta käis isiklikult lütseumis noormeeste ööpesu küsimusi lahendamas. Ehk puudutas see osati luhtaläinud üritus ka saadiku väärikust. Pühendunud frankofiilina oli Pustal oluline roll Eesti-Prantsuse suhete kujundamisel. Pealegi nähti Eesti poolel selles välisõppe projektis ka laiemat poliitilist eesmärki – heade  suhete loomine Prantsuse noorsooga aitavat „meil leida rohkem häid sõpru suurriikides, kes võiksid siis meie riigi iseseisvuse kaitseks sõna ütelda, kui aeg seda peaks nõudma“.[17]

Mõnevõrra kibestunult, kuid väljapeetud diplomaatlikus stiilis soovitas Pusta haridus- ja välisministrile sarnastes küsimustes järgmine kord targematelt nõu küsida: „Prantsuse koolid jäävad meie õpilastele muidugi ka edaspidi lahti, kuid õpilaste väljavalikut tuleks juba teisiti toimetada. Selle üle lubate ehk, herra Minister, siis ette panekuid teha kui ministeeriumile uusi sooviavaldusi tuleb“.[18]

[1] Vt Rahvusarhiivi ajaveeb 15.03.2024 (https://blog.ra.ee/oleme-nuud-venezias-ja-soome-makaroone-pildikesi-leo-ja-viktor-patsi-euroopa-reisilt/)

[2] Päevaleht, 01.07.1923, 13.08.1923, 15.08.1923; Varik, lk 1351.

[3] Asko Varik, Eestlased Vendõme’i lütseumis. Ühest 75 aasta vanusest eksperimendist Eesti-Prantsuse kultuurisuhetes. – Akadeemia 7/1998, lk 1347-1361.

[4] ERA.1108.3.510, l 1; Varik, lk 1350.

[5] ERA.1108.3.510, l 188; ERA.1585.1.381, l 1–27.

[6] Varik, lk 1353; ERA.1108.3.510, l 76-79, 111 jj

[7] Samas, l 115

[8] Vt nt Päevaleht, 29.03.1923, 23.10.1923; Kaja 04.05.2023; Vaba Maa 26.08.1923; Postimees, 08.11.1923

[9] ERA.1108.3.510, l 115, 199

[10] Postimees 08.11.1923

[11] Varik, lk 1353 jj; ERA.1108.3.510, l 178, ERA.1585.1.381, l 57-60

[12] Päevaleht 24.10.1923; ERA.1108.3.510, l 161, 178

[13] ERA.1585.1.381, l 62-76

[14] ERA.1108.3.510, l 166, 179-184

[15] ERA.1585.1.382, l 10-13

[16] ERA.1108.3.310, l 220-221; Varik, lk 1357

[17] Varik, lk 1352

[18] ERA.1108.3.510, l 212