1924. aasta juuni lõpus läksid Konstantin Pätsi pojad, äsja gümnaasiumi lõpetanud Viktor ja Tartu Ülikooli juuratudeng Leo, reisile – läbi Kesk-Euroopa Vahemere äärde, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Alustuseks sõideti Riiga, sealt liiguti edasi Ungari suunas. 27. juunil jõuti Budapesti, vaadati linna ja teatati kodustele saadetud postikaardil, et „sõit mööda Doonaud oli suurepäraline ja vastuvõtmine Budap. ungarlaste poolt soe. Homme oleme Horty poole dejeuner’iks palutud, mis Leole kaunis palju peavalu valmistab“.
Kas siin peeti silmas Ungari riigipead Miklós Horthyit, kes sõpruse ja lugupidamise märgina oli juba 1923. aastal kinkinud riigivanem Pätsile kaks uhket sõiduhobust,1 või tema poega Istvàn Horthyt, kellega Pätside perekond võis kohtuda 1923. aasta suvel, mil ungarlane külastas Eestit VIII üldlaulupeo aukülalisena,2 postkaardilt täpsemalt ei selgu. 27.06.1924 saadetud postkaardil teatasid aga Viktor ja Leo Päts, et külaskäik Horthy juurde jäi siiski ära.
30. juunil saabuti pärast 17-tunnist sõitu „inimesi täis kiilutud“ vagunis Itaaliasse Trieste linna, kus imetleti kaunist ümbrust ja Aadria merd. Ilma kohta märgiti, et on „kuradi soe“. Triestest sõideti Veneetsiasse.
„Oleme nüüd Venezias ja sööme makaroone! Linn on vana ja hirmus must, ka itaallased just puhtusega ja viisakusega kiidelda ei või. Kuumus on juba täiesti rõhuv! Puuvilja palju ja odav. Täna sõidame Genua edasi. Oleme terved ja meeleolu hea, iseäranis see ilus sõit Triestist – Venezia tõstis teda. Terviseid Matty, Leo“3
Genuast tehti väljasõit Nervi linnakesse: „Siin on jumalik olla, kõrged mäed viina marja põldudega, sinine taevas, rohekas sinine soe meri, soe päikene, ei tahaks lihtsalt ära minna.“
Genua ise, suur ja võõrapärane, jättis noormeestele pigem hirmutava mulje. „Genua on küll suur linn, kuid nagu kõik Itaalia linnad, must ja räpane, kitsaste uulitsatega ja inimestega, millistest arvata võid, et igaüks varas ehk mõrtsukas. Muidu kõik all right. Terviseid kõigile Matty, Leo“
Edasi liiguti mööda Vahemere rannikut Prantsusmaale, kuulsasse Nice’i kuurorti, millest jäi eriti kaunis mulje: „Küll siin on mõnus elada. Isale oleks tervise parandamiseks kohane, kõik need saadavad palju puuvilja ja kala, peale selle veel konne ja tigusid. Ka soojus tervisele suurepäraline. Ka võrdlemisi kaunis odav. Terviseid Matty, Leo“
6. juulil saabuti Marseille’sse, kust sõideti edasi reisi sihtpunkti – Pariisi. Seal peatuti pikemalt. Imetleti „seda suure ilma linna“, mille kõrval „kõik teised linnad kahvatuvad“, külastati Versaille’d ning elati kaasa Pariisi olümpiamängudel võistelnud eestlastele.
Reis sai läbi juuli lõpus – Prantsusmaalt sõideti laevaga tagasi kodumaa poole.
Ehk polegi selles ringsõidus midagi erakordset. Reisildelt läkitati ikka postkaarte, et teavitada lühisõnumitega sõpru ja sugulasi oma käekäigust ja reisi kulgemisest. Piltpostkaartidelt nägid koduseid võõraid linnu ja maid, sest reisimine, eriti kaugele välismaale, polnud siis veel sugugi igapäevane. Sõidu eesmärk, nagu ka see, kas Viktor ja Leo Päts reisid kahekesi või suurema seltskonnaga, postkaartidelt täpsemalt ei selgu. See võis olla omamoodi Grand Tour ehk nn suur ringreis, juba renessansiajast pärinev Euroopa aristokraatia ja hiljem ka jõukama kodanluse traditsioon saata oma täiskasvanuikka jõudnud poegi eneseharimise ja elukogemuse saamise eesmärgil tutvuma Itaalia ja Prantsusmaa kultuuripärlitega.
Märkimisväärne on aga asjaolu, et väike postkaardikogu, mis seda reisi meenutab, jõudis Rahvusarhiivi alles 2023. aasta sügisel. Kogu täpsem päritolu ei ole kahjuks teada. Kas keegi päästis peotäie kirjakesi tühjaks jäänud Kloostrimetsa majast, kust 1940. aasta juulis küüditas Nõukogude võim Siberisse Pätside perekonna? Või on tegemist segastel aegadel peidetud, salaja alles hoitud, unustuse hõlma vajunud ja alles nüüd taasleitud kirjakoguga?
Lisaks Leo ja Viktor Pätsi läkitustele, leidub kogus ka riigivanemale saadetud postkaarte ning kaks kirjakest, mille saatjaks on Konstantin Pätsi varalahkunud abikaasa Wilhelma (Helma).
1909. aastal saadeti Helma Päts Šveitsi Davosi mägikuurordi ravima kopsutuberkuloosi. Kaks väikest poega jäid koju Pärnusse. Kuid haigus ravile ei allunud ja Helma suri Davosis 1910. aasta augustis kõigest 31. aasta vanusena. Ema jäid leinama 7-aastane Leo ja neljane Viktor. Kurb uudis rängast kaotusest jõudis Konstantin Pätsini Peterburi Krestõ vanglas, kus ta kandis karistust poliitilise tegevuse eest.
Postkaardid lisatakse Konstantin Pätsi isikufondi (ERA.1278) ja on kõigile kättesaadavad Rahvusarhiivi digiteeritud allikate keskkonnas Saaga. Rahvusarhiiv tänab kogu üleandjat Ingrid Markust Eesti kultuuri- ja ajaloopärandi hoidmise eest!