Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Esimene eestimaalane, kes nägi oma silmaga Giza püramiide

Rahvusarhiivi peahoones Noora on kuni septembri lõpuni võimalik tutvuda näitusega, mis räägib 19. sajandi alguses esimese eestimaalasena Egiptuses ja Türgi aladel rännanud Otto Friedrich von Richteri (1791-1816) loo.

Otto Friedrich von Richter (K. A. Senffi vasegravüür, 1822)

Otto Friedrich von Richter (K. A. Senffi vasegravüür, 1822). Tartu Ülikooli raamatukogu

Tõsi, Otto ise poleks ilmselt nõustunud enese Eestimaalaseks nimetamisega. Sündinud oli ta hoopis Liivimaa kubermangus Vastse-Kuuste mõisas maanõunik Otto Magnus von Richteri teise lapsena. Lapsepõlve ja nooruse veetis ta Väimelas, kus tema koduõpetajaks oli hilisem Tartu Ülikooli rektor Gustav Ewers. Otto tundis juba varases nooruses huvi antiikkultuuride vastu, õppis Moskvas ning mitmel pool Lääne-Euroopas ida keeli, geograafiat jm. 1814. aastal suundus ta uurimisreisile Egiptusesse, Nuubiasse ja Väike-Aasiasse. Oma elu esimeselt suurelt reisilt ta kahjuks tagasi ei pöördunudki, sest haigestus kõhutõppe ja suri 13. augustil 1816 Smürnas (Izmiris) Türgis.

Õnnelikul kombel on aga meieni jõudnud nii tema reisipäevikud kui kodustele saadetud kirjad, täis vaimustust teekonnal kogetust ja nähtust. 29. aprillil 1815 kirjutab ta koju emale:

[Gizas] nägime esimest korda silmapiiril kerkivaid püramiide. Kollase liiva pinnal ilmusid nad silme ette helesinistena. [—] Mulle näis, et ei näe iial päikest mõõtmatu silmapiiri kohale tõusmas kaunimana kui seal, 28. aprillil, ja oli oivaline näha, kuidas püramiidid ilma valgenedes aegamisi pimedusest kerkivad ja paistvad taevast eralduvat. Kui me liginesime, kaotasid nad oma sinise värvuse ja omandasid tegeliku liivavärvi, mis paistab aga päeval valguse muutudes kõige kaunimates värvitoonides mänglevat ja justkui küütlevat. (O. Fr. von Richter kirjast emale, Giza, (vkj) 29. aprill 1815).

Giza suured püramiidid (vkj) 29. aprillil 1815. O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 9.

Giza suured püramiidid (vkj) 29. aprillil 1815. O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 9.

Erilise huviga jäädvustas Richter Nuubia muistiseid, sest lootis selle piirkonna arhitektuurist kirjutada raamatu. 1960. aastatel rajati Egiptusesse Assuani tamm, mille põhjustatud üleujutuse eest viidi paljud arhitektuurimälestised oma algsest asukohast mujale. Nii on Richteri joonistused ja kirjeldused tänaseni väärtuslikud, sest kujutavad ehitisi algses asukohas ja originaalkujul.

Kui Richteri Väike-Aasia reisipäevikud ilmusid postuumselt juba 1822. aastal, siis tema kirjad ning Egiptuse ja Nuubia reisipäevikud said trükisõnas huvilistele kättesaadavaks alles hiljuti Indrek Jürjo, Sergei Stadnikovi ja Friedrich W. Hinkeli publikatsioonidega.

Debodi tempel (ehitatud 2. saj eKr). O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 55.

Debodi tempel (ehitatud 2. saj eKr). Hoone kinkisid egiptlased 1968. aastal Hispaaniale tänuks Abu Simbeli ja teiste templite päästmisele kaasaaitamise eest. Ehitati uuesti üles Madridis ja avati pidulikult 1972. aastal. O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 55.

Wadi es-Sebua templi monumentaalskulptuurid. O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 28.

Wadi es-Sebua templi monumentaalskulptuurid. Tempel asus nn Lõvide orus, mis oli nime saanud selle juurde viiva sfinkside „allee“ järgi. O. Fr. von Richteri joonistus 1815. aastast. RA, EAA.1388.1.1135, l. 28.

Richter hankis ja kogus reisil olles ka mitmesuguseid antiikesemeid ja käsikirju, mis jõudsid õnnelikult Eestisse. Tema isa kinkis need seejärel Tartu Ülikoolile. 1915. aastal evakueeriti Richteri kollektsioon koos ülejäänud ülikooli varadega Esimese maailmasõja jalust Venemaale Voroneži, kus see asub tänaseni. Tartu Ülikoolile jäid alles muumiad ning koos raamatukoguga reevakueeritud väärtuslikud araabia-, pärsia- ja türgikeelsed käsikirjad. Richteri joonistustega reisipäevikud ja kirjad asuvad Rahvusarhiivis.

Tõlked saksa keelest toimetanud Mare Rand



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi