29. novembril avati Rahvusarhiivi Liivi tänava maja fuajees näitus “Esimene maailmasõda arhiiviallikates”, koostajateks Sven Lepa, Liina Lõhmus, Maive Mürk ja Kadri Tooming.
Avastend juhatas näituse järgnevalt sisse: näitus tutvustab peamiselt ilmasõja esimesi aastaid (1914-1916) kajastavaid arhiiviallikaid Rahvusarhiivi kogudest. Sõjategevuse kohta siit andmeid ei leia, sõjaväeosade paiknemine tuleb ka välja pigem juhuslikult. Küll aga leidub rohkelt materjali selle kohta, kuidas sõda igapäevaelu mõjutas.
Oleme püüdnud näitusesse hõlmata võimalikult palju teemasid, et võimalikult laia uurimishuvi ärgitada. Tutvumiseks on välja pandud dokumente väeteenistusse võtmise, rekvireerimiste, tsiviilelanike kroonutöödele mobiliseerimise, toidu- ja tarbeainete hankmise probleemide lahendamise, põlevkivi kasutuselevõtmise, riikliku ja vabatahtliku hoolekande, sõjapõgenike ja –vangide, desertööride ning sõjatingimustes pingestunud rahvussuhete kohta.
Välja on valitud suuremaid seeriaid esindavad dokumendid nagu kutsealuste ja väkkevõetute nimekirjad, sõjas hukkunud, teadmata kadunuks jäänud või vangi langenute trükitud nimekirjad, mobiliseeritute peredele riikliku abiraha maksmise nimekirjad.
Samas leiab näituselt ka üksikuid eredaid kilde, mis võiks inspireerida materjale lähemalt uurima, sest osa leide ootab kindlasti veel avastajat.
Praeguseks on näitus küll juba maha võetud, kuid kildhaaval toome näitusel väljas olnud arhiiviallikad meie ajaveebi lugejateni. Head avastamist!
Seadused sõjaväekohustuse kohta, 1913
Seaduseraamat on järjekordne redaktsioon 1874. aasta sõjaväeseadusest, millega viidi Venemaal senise nekrutivõtmise asemel sisse üldine sõjaväekohustus. Maailmasõja ajal kehtestati mitmed ajutised eeskirjad, näiteks loobuti noorsõdurite väljavalimisel liisutõmbamisest ja mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel sundkorras.
Käesolevat köidet kasutati Virumaa väeteenistuskomisjoni igapäevatöös.
Julius Kuperjanov Esimeses maailmasõjas
Julius Kuperjanov Tartu Õpetajate Seminari vilistlasena. EAA.2292.1676
Julius Kuperjanov Vana-Kuuste valla kutsealuste nimekirjas. EAA.314.1.583.
Olgugi, et 20-aastane Kuperjanov oli poole aasta eest lõpetanud Tartu Õpetajate seminari ja pidas Kambjas koolmeistri ametit, tunnistas väeteenistuskomisjon ta ühehäälselt teenistuskõlbulikuks ja määrati riviteenistusse. Arstlikul läbivaatusel märgiti Kuperjanovi pikkuseks 2 arssinat 8 2/8 verssokit (179 cm), rinnaümbermõõduks 22 verssokit (98 cm) ja kaaluks 184 naela (75 kg). Seega oli ta sihvakam kui enamik teised kutsealused.
Tartumaa väeteenistuskomisjoni 4. jaoskonna väkkevõetute nimekiri. EAA.314.1.594
Julius Kuperjanov sai kutse teenistusse astumiseks 31. jaanuaril, teenistus pidi algama kahe kuu pärast, s. o. 1. aprillil. Kuperjanov oli tegevteenistuses kuni haavata saamiseni juulis 1917. Ta paistis lahingutegevuses silma oma kiire otsustusvõime, kohati hulljulguse ja suure organiseerimisvõime poolest. Peterburi lipniku kooli kursused läbinud Kuperjanov ülendati sõja edenedes ülemleitnandiks. Ka autasustati teda seitsmel korral tsaariarmee aumärkidega.
Arstlik komisjon
Pärnumaal arstliku komisjoni ees käinud reservväelased ja komisjoni otsused. EAA.316.1.796
Pärnumaal arstliku komisjoni ees käinud reservväelased ja komisjoni otsused. EAA.316.1.796
Väeteenistusest kõrvalehoidjad
Kaebekiri Eestimaa väeteenistuskomisjonile teenistusest kõrvale hoidjate kohta. EAA.37.1.137
Kaebekiri Eestimaa väeteenistuskomisjonile teenistusest kõrvale hoidjate kohta. EAA.37.1.137
Kaebekiri Eestimaa väeteenistuskomisjonile teenistusest kõrvale hoidjate kohta. EAA.37.1.137
Sõja ajal avaldati kohalikes ajalehtedes üleskutseid väeteenistuskomisjone üle kavaldajatest teada andma. Paistab, et võimalust kasutati üsna sageli kasvõi naabri või vana vihamehe peale kaebamiseks.
Arsti A. Kudrjašovi artikkel simulantidest ja enesevigastajatest Arstlikus Ajalehes. EAA.37.1.120
1915. aasta septembris tuli 323. reservvälihaigla peaarsti Kudrjašovi juurde läbivaatamisele rühm maakaitseväelasi Tartu kogumispunktist. Mehi oli nii Tartu- kui Võrumaalt. Neist eestlastest paljud osutusid simulantideks või olid ennast ise vigastanud. Hiljem tuli eestlastest simulante veel juurde. Sageli ei tahetud tagasi rindele minna pärast terviseparandamiseks saadud kuuekuulist puhkust.
Osadel oli ka arstitõend, mõnel isegi ülikooli kliinikust. Kaevati verd uriinis, silmahaigusi, haavandeid säärel, jalgade paistetust, kõige rohkem aga paiseid jalgadel, mis arsti hinnangul olid ise tekitatud. Eraldi juhib arst tähelepanu nende haigete psüühilisele seisundile — nad kannatasid vankumatult välja kõik küsitlemised ja ei reageerinud ka anesteesiata tehtud lõikustele. Kudrjašovi arvates tulenes see eestlaste rahvuslikust iseloomust — on nad ju sugulasrahvad tõredate ja külmade soomlastega.