Jätkame Esimese maailmasõja allikmaterjalidega tutvustamisega. Teemast sügavamalt huvitatutele soovitame Rahvusarhiivi värsket allikapublikatsiooni. “Eestlased ilmasõjas. Sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi Esimesest maailmasõjast.”
Kes aga soovib anda oma panust eesti sõdurite arhiividokumentidest ülesleidmisel ja indekseerimisel, sel tasub tutvuda Rahvusarhiivi ühisloome algatusega Eestlased Esimases maailmasõjas.
***
Sõdurivandest sõduripassini
Seni masinistina töötanud 22-aastane August sai kutse teenistusse astumiseks 30. oktoobril 1912 ja ilmus seda täitma 15. novembril. Riigi poolt anti talle paar viltsaapaid ja määrati Siberi 2. inseneripataljoni koosseisu. Sõja algusest kuni 13. märtsini 1915 teenis August samas reamehena, mil ta haiguse tõttu jäädavalt teenistusest vabastati. Nimelt diagnoositi tal krooniline mädarikas vasema keskkõrva põletik ja kuulmekile hävimine. Otseses lahingutegevuses August ei osalenud ning sõjavangi ei langenud. Teda autasustati Romanovite dünastia 300. aastapäeva pronksmedaliga.
Raamatukesse kanti lisaks sõduri isikuandmetele andmed tema perekonna, mobiliseerimise ja teenistuskäigu kohta. Pileti kaant ehib maakaitseväelase rist deviisiga „Usu, keisri ja isamaa eest“. Samuti on kirjas, et maakaitseväkke kuulus mees kuni 43-aastaseks saamiseni.
Vabatahtlikuna sõjaväkke?
Kindlasti oli vabatahtlike hulgas patrioote, kuid tõenäoliselt oli rohkem neid, keda ohustas väkke võtmine nii ehk naa, mistõttu prooviti saada teenimiseks leebemaid tingimusi (nt said nad valida ise väeosa). Vabatahtlikuks soovija pidi olema vähemalt 17-aastane, arstliku komisjoni poolt terveks tunnistatud ja kohtulikult karistamata väeteenistussobilik mees. Eraldi kategooria moodustasid nn vabaltmääratud ehk kesk- või kõrgharidusega vabatahtlikult sõjaväeteenistusse astunud noorsõdurid. Nendel, kellel haridust tõendavat dokumenti ei olnud ette näidata, võisid sooritada haridusasutuste juures vastava eksami.
Kohtla valla talupoeg 17-aastane Johannes Tude, kes oli kantud kutsealuste nimekirja, esitas 13. aprillil 1916 Narva poeglaste gümnaasiumi direktorile sooviavalduse II järgu vabaltmääratu (keskharidusega vabatahtlik) eksami sooritamiseks. Eksamiprotokollist on näha, et vastata tuli küsimustele kuuest ainevaldkonnast: ajaloost, usuõpetusest, aritmeetikast, geomeetriast, geograafiast ja vene keelest. Kui muud ained sooritas Johannes rahuldavalt, siis vene keele suulises osas ta põrus. Kuu aja pärast proovis Johannes taaskord eksamit teha ja sai vaevu vene keelest läbi, kuid sel korral tunnistas eksamikomisjon mitterahuldavaks tema teadmised matemaatikas. Nii jäi noormehel eksam sooritamata ja tõenäoliselt võeti ta väkke noorsõdurina.
Kadunud ja sõjas langenud
Kiri teavitab pastorit Kustav Moorese (Kosula) langemisest. Kustav sündis 28. detsembril 1896 Jägala vallas Pillapalu külas Saueaugu talus. Pere vanimat last jäid leinama isa Juhan ja ema Anna ning väiksemad õed-vennad.
Elu sõjaväljal
Kirjad kodustele
1. juunil 1916
Armas ema!
Mina tulen sind jälle teretama ja soowin Sulle palju terwiseid kodu ja head õnne elada. Minu elu on na wiletsa wõitu olen juba saksa poistega üsna ligistikku kraawis olin ka juba mõned päewad nüid oleme mõned päewad natuke eemal aga warsi lähme jälle neid waatama wõib olla juba täna öösi. Kaks kirja sain mina, ka mis õde ja õemees mulle saatnud ning olen wäga tänulik et kodust jälle teadust sain ning mis kirja sees oli sain ka kätte, ütlen Jürile palju atäh lõbusa kirjade eest. Lubasite mulle paki saata kui saat weel ei ole siis wõiksite kul saata siit ostmine on ka räbala wõitu saata oleks olema: tubakast suitsu paberit ehk ka weikese piibu kirja materjali paar küinalt ja kui wõimalik on ehk saaks ilma pensuta tule masina saata tulega on ka siin na räbala wõitu. Mina olen tänini weel terwe agaüks eesti wend sai juba pommi läbi surma teine haawata ja mine tia mis järgmine silmapilk wõib tuua aga lootma peab ikka paremad ning et ikka kodumaad ja omakseid näha saan. Kaie käest olen ka mõned kirjad saanud aga wastust enam kirjutada ei saa kirja materjal on üsna otsa korral raha on aga osta ei saa igal ajal peate ootama kus trehwan saama ehk saadate ise. Sina ema ära minu pärast midagi muretse ega kurwasta liiad mured ei aita midagi ega wähenda koormad waid loodame Jumala peale tema toimetab kõik hästi. Hakkan seekord lõpetama loodan et mulle tihti kirjasi saadate on teil enam materjali käeparast ning on igakord meel hoopis rõõmsam. Palju terwiseid Teile kõikidele minu poolt ning lootuse peale kunni nagemiseni kodumaal!
Sinu poeg,
Juhan
Kapp palub lehenurgal ruumi leida, et kodumaalastele õnne soovida ja kirjaga kaasas oleva pildikese avaldada. End Jurjevi tagavaraväelaseks nimetav Kapp on juba peeaegu kaks aastat sõjas olnud, kuid seni veel terve nahaga pääsenud.
1915. aasta talvel koondasid Keskriigid üle poole jõududest idarindele eesmärgiga sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris toimusid ägedad lahingud Põhja-Poolas Augustovi metsades. Vene 10. armee XX korpus jäi piiramisrõngasse, enamik mehi langesid või võeti sõjavangi. Pärast seda levis Eestis veel aastakümneid kurb laul: „Kaugel, kaugel vaenuväljal Augustovi metsa all, /…/ sinna ühisesse hauda maetud mitu sõjameest, mitu vaprat eesti venda puhkavad seal igavest…“