Kristel Tammik, arhivaar-inspektor

Rahvusarhiivi Madara uurimissaalis on avatud näitus 1950. aastate moejoonistest. Päikeselise sügise lainel ja lumise talve ootuses on näituse koostajad Kristel Tammik ja Einike Leppik välja valinud just sügiseste ja talviste ülerõivaste kaunimad näited. Näitus on koostatud Rahvusarhiivi fondi Ajakirja Nõukogude Naine toimetus (ERAF.9508) moeillustratsioonide ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi fotode kollaažina.

1954. aasta

1955. aasta

1955. aasta

1955. aasta

1958. aasta

1959/1960. aasta

Ajastukohaseid juhiseid moekaks riietumiseks jagab Nõukogude Naise 1957. a jaanuarikuu numbris Oivi Loorits: „Riietusküsimus on selleks probleemiks, mis ei jäta ükskõikseks ühtki naist. On ju kõigi naiste püüdluseks riietuda hästi, maitsekalt ja moodsalt.

Rääkides riietumiskunstist me tihti ei mõtlegi sellele, et riietumine on tõesti üks kunste. Ka riietumisel (ja riietusel) on oma ajalugu, oma traditsioonid, oma stiil. Stiili all me mõistame siin „joont“, tervikut – seda kaunist üldpilti, mida meile pakub täiuslikult väljapeetud riietus ja mida me tavaliselt nimetame maitsekaks riietumiseks.

Et riietuda maitsekalt ja hästi, on vaja meeles pidada, et:

• riietus peab vastama valitsevale aastaajale;
• riietusesemeid ei ole vaja omada palju, kuid need olgu võimalikult heast materjalist ja hästi valmistatud;
• materjalid olgu valitud nii, et nad värvilt ja tegumoelt omavahel sobiksid;
• riietust ei tohi koormata liigsete lisanditega ja läbilõigetega;
• riietus vastaku otstarbele;
• riietus olgu ajakohane, s. o. arvestatagu valitsevat moejoont;
• riietumisel arvestatagu vanust;
• riietus peab vastama kandja figuurile ja
• riietusele vastaku käitumine.

Meil patustatakse kõige sagedamini just aastaaegade nõudest kinnipidamise vastu. Kellelegi ei tule mõttesse hakata suvel kandma labakuid ja karvasaapaid, kuid õige paljud meist peavad endastmõistetavaks kanda aasta läbi lillelisi siidkleite. Jäägu need ikkagi vaid suviseks rõivaks, samuti nagu vihmamantel jäägu meid kaitsma vaid vihma eest.

Kus puuduvad lahedad majanduslikud võimalused oma garderoobi laiendamiseks, seal tuleks meeles pidada paradoksaalsena tunduvat rahvatarkust: odavate esemete muretsemine läheb alati kulukamaks kui hea ja kalli ostmine. Seepärast on mõistlikum muretseda endale üks hea kleit, mida väikeste kohendustega või erinevate lisanditega võib kergesti värskendada, selle asemel et osta neli-viis odavat kleiti. Peab teadma, et heaks riietumiseks ei ole sugugi vaja kapitäit riideid. Piisab vaid vähestest hästi valitud esemetest, mis omavahel on hästi sobivad ja mida me saame kasutada erinevais kombinatsioonides. Uueks kombinatsiooniks piisab tihti vaid väikesest lisandist – sallist, kraest, rinnanõelast. Universaalriietusesemeks võib nimetada halli ja musta seelikut, mida võib kanda aasta läbi ja igasugustel puhkudel pluuside, jakkide ja kootud esemetega.

Riietudes kas tööleminekuks või pidulikuks sündmuseks, tuleb tähele panna iga pisiasja. Riietuse alla kuulub kõik, alates soengust ja lõpetades sukkadega. Ja see „kõik“ peab omavahel sobima. Hoolitsedes jalgade soojuse eest, ei tohi meil külmetada pea, ja kandes kõrgekontsalisi kingi peab meeles pidama, et sokke kantakse suvel tenniskingadega. Või kui me väga tahame selga panna ruudulist seelikut, siis on tarvis mõelda, et valge või muu ühevärviline pluus sobiks siia kõige paremini, ja meenutada, et see ei tohi mingil juhul olla lilleline, ruuduline või triibuline.

Et olla hästi riietatud, tuleb arvestada riietuse asjakohasust ja otstarbekust. Moejoonest mahajäänult riietatud inimesed mõjuvad alati vanematena. Samal ajal aga need, kes riietuvad ebaotstarbekalt ja silmatorkavalt, tähendab – ümbrusele ja olukorrale mittevastavalt, tekitavad kaaskodanikes piinlikkustunnet.

Valides endale riietust ei tohi me kunagi unustada oma vanust, figuuri eripärasusi, juuste värvi ja näojumet. Riietumise juures ei ole kehtiv väljend: „Ma olen nii vana, kui vanana ma end tunnen.“ Ühteviisi pentsikult mõjuvad nii need tütarlapsed, kes oma riietusviisiga tahavad näida daamidena, kui ka vanemad naised, kes riietuvad oma eale ebakohase nooruslikkusega.

Tüsedad naised ei või endale lubada suurekirjalisi, heledavärvilisi kangaid, kui nad ei taha rõhutada oma tüsedust. Samuti tuleb neil loobuda kohevaist materjalidest (nagu taft), eriti aga õhulistest šifoonidest ja kaproonidest. Neil on soovitatav kanda tihedaid, raskelt langevaid materjale külmades ja tumedamates toonides, samuti väikesekirjalisi kleite.

Ülisaledad seevastu kandku heledatoonilisi, suurekirjalisi rõivaid. Neile sobivad hästi nii kohevad kui õhulised riidematerjalid.

Näojumele lähedasi toone ei maksaks valida. Peaaegu alati sobivad kahvatutele soojemad, värvikatele külmad toonid. Et aga ka sellest reeglist on palju kõrvalekaldumisi, siis tuleb iga värvitooni sobivust näoga kontrollida, sest valik on väga laialdane ja individuaalne.

Kõik püüdlused hästi riietuda jäävad tagajärjetuks, kui igale erinevale riietumisviisile ei vasta sellega sobituv käitumisviis. Igasugune elegants kaob paratamatult kätega vehkimisse ja lärmakusse, mispärast iga naine, kes soovib olla hästi riietatud, peab oskama igas kleidis sobivalt käituda.

Ei tohi veel unustada seda, et hea riietumise võtmeks on lihtsus. Mida lihtsam on meile sobiv riietusese koos juurdekuuluvaga, seda elegantsemad me oleme.“