Möödunud aasta detsembris toimus esmakordselt Arkaadri vestlusõhtu teemal „Interjöörid Eesti filmides 80. aastatel“, mille raames ajasid juttu filmikunstnik Priit Vaher ja filmiasjatundja Tõnu Karjatse. Pikaaegne filmikunstnik on kujundanud arvukalt legendaarseid mängufilme, millest tuntumad on „Karikakramäng“ (1977), „Navigaator Pirx“ (1978) „Arabella, mereröövli tütar“ (1982), „Keskea rõõmud“ (1986) ja „Halastajaõde ehk ainult hulludele“ (1990).
Vestlusõhtul sai õhku visatud mõte kirjatööst, mis avaks Priit Vaheri tööde tausta. Järgnevas blogipostitus vaatlebki filmimees Eesti-Poola koostöös kinolinale jõudnud seiklusfilmi „Madude oru needus“ (1987) laiemalt. Antud töö tõi kunstniku sõnul kaasa seni kasutamata tehnilised vahendid, uued loomingulised lahendused ning filmivõtted muljetavaldavas mastaabis.
Vaadates tagasi enda kujundatud üle kahekümne mängufilmi loomeprotsessidele, tuleb tunnistada, et kõige huvitavam oli töö režissöör Marek Piestraki filmi „Madude oru needus“ juures. Minu jaoks oli nii suurte mahtudega töö esmakordne. Dekoratsioonide loomisel tuli leida erinevaid, Tallinnfilmis seni kasutamata lahendusi, õppida juurde ja juhendada abiväge. Kogu protsess oli pingeline, aga samas ülimalt huvitav!
Tegin koostööd Poola kineastidega juba kümmekond aastat varem. 1978. aastal valmis menufilm „Navigaator Pirx“, mille lavastajaks on samuti eelnimetatud Marek Piestrak. Minul oli au selle filmi juures kunstnik-dekoraatori ametis olla. Sujuva tööprotsessi tõttu soovisid poolakad koostööd jätkata. Kuna ma sobisin loomingulisse gruppi, siis kutsuti mind Eesti-poolseks lavastuskunstnikuks.
Rahvusvaheline koostöö
Töö filmiga „Madude oru needus“ arendas mind filmikunstnikuna väga palju. Sain juurde enesekindlust, õppisin töötama üheaegselt mitme üksteisest kaugel asuva objektiga ja juhendama erineva professionaalse tasemega assistente. Minu kujundatud objektid asusid kolmes riigis – Vietnamis, Eestis ja Ukrainas. Igas riigis oli ehitustööd juhendamas ja jälgimas kunstniku assistendid, kaks meest ja üks naine. Kiievis oli mul suureks abiks väga heade ametialaste oskustega vanem härrasmees Vassili Bezkrovnõi.
Filmikunstniku töö filmiga algas lavastusprojekti loomisest koostöös lavastaja ja peaoperaatoriga. Järgnes võttepaikade otsimine, väljasõidud samade isikutega erinevatesse Eesti paikadesse. Edasine oli dekoratsioonide ja vajadusel kostüümide kavandamine ning dekoratsioonide ehitamiseks mõeldud materjalide nimekirja ja kujunduste eelarve koostamine. Selleks ajaks oli ametisse võetud assistendid, kes aitasid kunstnikku jooksvate ülesannetega. Järgnes dekoratsioonide ehitusprotsess ühes jooksvalt üleskerkivate probleemide lahendamisega.
Seoses filmiga sai reisitud kolm korda Vietnami. Esimene reis oli seotud objektide valimise ja Vietnami poolega kokkulepete sõlmimisega. Iganädalasteks said lennud marsruudil Tallinn-Kiiev Oleksandr Dovzhenko-nimelisse Filmistuudiosse, nüüdse nimega Національна кіностудія художніх фільмів імені Олександра Довженка. Jälgisin seal ehitusperioodil ja filmimise käigus dekoratsioonide ehitust ja lahendasin vahepeal üleskerkinud probleeme. Selline olukord, objektid nii erinevates riikides, oli minu teada Tallinnfilmis esmakordne. Samaaegselt tuli silma peal hoida ka Tallinnas valmivatel objektidel. Nii, et tööd ja pinget jätkus!
„Madude oru needus“ andis võimaluse lähemalt budistliku kunsti ja arhitektuuriga tutvuda ning dekoratsioonidega vastavat keskkonda luua. Minu jaoks on filmikunstniku töö puhul kõige huvitavam igas filmis uute ja erinevate kunstiliste ning kujunduslike ülesannete lahendamine.
Rohkelt „KUIDAS?“ küsimusi
Selles filmis kaasalöömine tähendas uute vajalike ehitustehniliste teadmiste omandamist. Puutusin kokku mitmete küsimustega, näiteks tuli üks episood lahendada dekoratsiooni uputamise läbi. Kuidas on võimalik ehitada vettpidavat dekoratsiooni? Kuidas on võimalik kujutada ehtsana mõjuvat suurtmaa-alust ruumi? Kuidas on võimalik näidata ohtlikku madude rünnakut kui kunstniku käsutuses on üksikud ehtsad maod? Kunstnikul tuli kõik need küsimused lahendada!
„Madude oru needuse“ kujundus oli nii minu kui ka kogu kunstniku grupi jaoks uusi lahendusi nõudev. Maa-alust templit kujutav dekoratsioonide kompleksi ehitus oli väga keeruline, pakkudes esile kerkinud probleemidega rohkelt tegelemist. Samas oli see kunstnikule ääretult põnev!
Tallinnfilmi juhtkond palus pärast filmimise lõppu Kadrioru jäähalli ehitatud „Suurt saali“ mitte lammutada. Seda näidati hiljem ekskursioonidele kui eriti huvitavalt lahendatud dekoratsiooni. Muidugi oli meeldiv, et režissöör Marek Piestrak jäi lõppresultaadiga rahule. Kahjuks ei ole Kadrioru jäähalli tänaseks enam alles, sealne dekoratsiooni pind oli ca 500 ruutmeetrit. Minu kujundatud dekoratsioonidest valmis seal filmis nähtav koridor ning „Madude saal“. Filmi ühe tegelaskuju, Jan Tarnasi laboratoorium sai loodud Tallinnfilmi Hiiu paviljoni. Koridor laseritega, Amforaga saal ja sisenemine „Suurde saali“ ehitati ning filmiti Kiievis Aleksandr Dovženko-nimelises Filmistuudios.
Veel 1980. aastate keskpaigani oli kasutusel H. Pöögelmanni (nüüdse nimega Kaupmehe) tänaval, endises kirikus asunud võttepaviljon. Kuna sealsed töötingimused ei vastanud kaasaegsetele nõuetele, siis ehitati Hiiu kalmistu kõrval asuvale tühjale krundile uus hoone, mis sisaldas ühte suuremat võttepaviljoni ja ruume gruppidele ning tootmisosakondadele. Lisaks paiknesid sealsel õuealal kaks suurt kaarhalli, kus olid mööbli-, rekvisiidi- ja kostüümiladu ning dekoratsiooni tootmiseks mõeldud tööruumid. Võttepaviljon oli filmivõteteks täiesti sobimatu, näiteks hoone plekk-katuse trummeldamine ei võimaldanud vihma korral puhta heli salvestamist. Tänaseks on mõlemad, nii Hiiul kui Kaupmehe tänaval asunud hooned lammutatud ja nende asemele on ehitatud elumajad.
Kõige keerulisemaks ülesandeks oli veeuputuse filmimine Amforaga saalis. Lahendust nõudis probleem, kuidas luua dekoratsioon, mis oleks veekindel ja peaks vastu suure veehulga survele. Tegemist oli, aga probleem sai enam-vähem lahendatud. Enne võtteid sai loodud kunstnike grupp, kavandatud lavastaja ja operaatoriga koostöös dekoratsioonid, tellitud dekoratsioonide ehitamiseks vajalikud materjalid (näiteks vahtplasti, mida kasutasime „Suure saali“ ehitamisel). Viimast toodi kohale autokoormate kaupa.
Tallinfilmile tõi „Madude oru needus“ kaasa eritingumusi nõudvad objektid. Näiteks veeuputust kujutavas dekoratsioonis kaeti põrand üleni ja seinad kahe meetri kõrguselt mitmekihilise kilekanga ja tõrvapapiga ning seejärel betoneeriti. Takkajärgi oli kuulda, et Dovzhenko-nimelise Filmistuudio meeskond oli näinud pärast võtteid kurja vaeva ehitatu lammutamisega. Selle filmi dekoratsioonid olid kahtlemata Tallinnfilmi ajaloo kõige keerulisemad ja mahukamad ning lihtsalt ei tulnud midagi, aga kõik, mis plaanitud, sai teostatud. Minu kujundatud dekoratsioonid moodustasid Tallinnfilmi põhilise osa „Madude oru needuse“ filmimisel. See oli hullumeelse mahuga, aga samas suurt rahuldust pakkuv töö kunstnikule.
Õhus olevad ideed
Enne filmi loomise juurde asumist vaatasime Poolas USA seiklusfilmi Indiana Jonesist, mille tegevustik langes suures osas kokku meie tulevase filmiga. Otsest selle filmi kujunduse kopeerimist ma loomulikult ei kasutanud, aga ilmselt siiski nähtuga seoses midagi kaasa tuli. Kuna dekoratsioonid olid mahukad, nõudis nende valmimine võrreldes tavadekoratsioonidega kauem aega. Kõige kauem ehitati „Suurt saali“, selle ehituse ja loodavate skulptuuride ning reljeefide maht oli väga suur. Ei mäleta enam täpselt kulunud aega, aga arvan, et dekoratsioonide ehitamisele kulus ehk kokku poolteist kuud.
„Madude oru needus“ jäi üksikuks katsetuseks luua midagi nii suurejoonelist. Töö oli raske, aga huvitav. Midagi sellist ei ole ma rohkem enam kogenud. Filmi põhilise vaatajaskonna moodustas loo naiivsuse tõttu noorem publik. Mingit otsest vastuseisu võimude poolt filmi loomisel ma küll ei mäleta.
Filmivõtetel leidub ikka üht-teist, mida meenutada
Tegemist oli Vietnamis toimunud võttega. Eelnevalt väljavalitud kohas mägedes pidi toimuma Nõukogude tee-ehitajate laagri võte. Sõitsime mõni päev enne võtte toimumist objektile, et asjade käiku kontrollida. Tulevasel võtteplatsil varem kasvanud suhkruroog oli koristatud, aga selle asemele oli püstitatud bambusest sara. Küsides vietnamlastelt selle kohta saime vastuseks „Ne polutsilos!“ („Ei tulnud välja!“ eesti keeles) Naastes Eestisse sai Vietnamisse planeeritu filmitud pimedal ööl Maardu karjääris. Vietnami sai sealt filmilindile küll ja küll!
Võteteks vajalikud maod toodi Tallinna kohale Türkmeeniast. Eelnevalt reisisin koos filmi direktori Anne Alla ja lavastaja assistendi Kalle Kadakasega Türkmeenia pealinna Ašabadi, seal kohtusime spetsialistiga, kellega koos sõitsime mägedes asuvasse madude farmi. Sealses farmihoones võttis meid vastu kõrvulukustav sisin, puurid olid täis madusid – kobrad, eefad ja gürsad. Neid kasvatati seal maomürgi kogumiseks meditsiinilisel otstarbel. Valisime välja mitmed uhked loomad, kellega spetsialist hiljem Tallinna võtetele lendas. Filmimine sujus, pärismaod koos meie valmistatud kummimadudega täitsid kaadrit hästi ja kõik oli usutav. Ühel päriskobral oli siiski võttel õnnestunud kuidagi jalutama minna ja end dekoratsioonis ära peita, aga lõpuks leiti ka tema üles. Nii, et kõik lõppes siiski õnnelikult!
Terviksalvestust vestlusest Priit Vaheriga saab vaadata Arkaadrist. Vestlusele pühendatud kureeritud kogus on lisaks kättesaadavad ka kõnealused filmid.
9. aprillil kell 17.30 toimub kinos Artis järjekordne Arkaadri vestlus, mis tutvustab kostüümikunstnik Mare Raidma loomingut. Vestlusõhtul vaatame Mare Raidma valitud lõike filmidest, („Karoliine hõbelõng”, „Sügis”, „1944”, „Kalev” jt) kuhu kunstnik on loonud nii ajaloolisi kui kaasaegseid kostüüme. Vestlust juhib Tõnu Karjatse.