Liina Rebassoo, arhivaar

Teine lugu, mis pärineb Rahvusarhiivi näituselt „Kindralkuberner George von Browne ja tema aeg” heidab pilgu Tartu ajaloo ühele ulatuslikumale katastroofile – 1775. a suurele tulekahjule. Tuli sai alguse Rüütli tn 17 krundil asunud koolimaja kõrvalmajast ning selles hävis ligikaudu 2/3 linnast. Maha põles 290 maja, kaks silda, raekoda ja enamik poode.

Ühes Rüütli ja Küütri tänava nurgale ehitatud puust majas asus 1755. a rajatud tütarlastekool, mis samuti hiidtulekahjus hävis. Selle kooli õpetaja Joh. Gotlieb Thiel’i sulest pärineb vahetu üleskirjutus tulemöllust, mida mees koos paljude teistega Toomemäelt jälgis. Katkend tema kroonikast:

(…) 1775. aasta 25. juunil, vahetult pärast jaanipäeva, nuhtles Jumal meie armast Tartu linna kohutava tulekahju õnnetusega. Nimelt 25. juunil kell 5 pärastlõunal sai tulekahju kiriku juurest alguse; kuna sel suvel oli väga kuiv ja sel päeval pisut tuuline, kõik majad aga olid tollal ehitatud puidust ning laastude ja puukoorega kaetud, siis õgis tuli kiiresti endale tee, ning enne kui midagi teha jõuti, oli niihästi kogu linn kui ka üle jõe asuv eeslinn täiesti leekides. Peale üle jõe mineva silla põlesid ka kõik väikesed sillad ning nii lõigati üks osa teistest ära.

Selles kohutavas põlengus oli mul ebaõnn kaotada nii oma koolimaja kui ka kogu oma vara, kuna siin ei jäänud aega üle oma asjade päästmise peale mõelda, vaid igaüks pidi oma elu päästma, sest enne kui midagi teha jõuti, oli tuli igal pool ja seda oli kohutav vaadata; seetõttu sündis, et palju inimesi, nii mehi kui ka naisi, selles tules haledal kombel otsa said. Siin öeldi: ”Kiirusta! Ja päästa oma hing.” Siiski polnud kuulda, et mõni laps oleks hukkunud või viga saanud.

Meie, kes me olime linnas, pidime varjupaika otsima Toomel ja seal naabruses, võttes kaasa vaid selle vähese, mida tulemöllust kaasa olime suutnud haarata. See nägi küll päris haletsusväärne välja, sest me pidime, nii suur hulk täiskasvanuid koos niipaljude lastega lageda taeva alla laagrisse jääma, nii ülikud kui ka alamrahvas. Lisandus veel see õnnetus, et keegi polnud suutnud päästa isegi palukest leiba ega muud toidukraami. Lapsed nutsid ja halasid, mida oli hale vaadata.

Seal mäel seistes võis korraga näha tervet linna. Seda oli kohutav vaadata, sest kogu linn oli lausleekides. Issand olgu kiidetud, kes meie jaoks selles suures tulekahjus kirikut (mõeldud Jaani kirikut – tõlk.) alal hoidis, kuigi see oli suures hädaohus. Kirikus põlesid täielikult ära nii aknad, mis asusid altari juures ja Schneideri koori juures asuv suur aken kui ka konsistooriumi kamber. Kuigi selleks ajaks oli siin juba ka palju kivist maju, mis olid osalt ka plekk-katustega kaetud, siis ei kaitsnud siin miski, vaid tuli õgis neid sama hästi kui puidust maju, sest see oli issanda tuli, selle vastu ei aidanud siin miski. Kell 8 õhtul jäi tulevoog pidama, hävitustöö piirdus sellega, mis tolleks ajaks leekides oli, ning tuli ei õginud enam inimeste abita edasi. Mõned üksikud majad jäid ka püsima, nimelt kiriku tornipoolsel küljel see pool tänavast, mis jäi Jakobi värava poole, ning samuti Toome poole jääv ala kuni Schwedemanni majani turul, mis jäi samuti püsima.(…)

(tõlk. Liina Rebassoo, toim. Kai Tafenau)

Joh. Gotlieb Thiel’i kroonika. EAA 995.1.28275, l 2-3:

Tartu hoonestuse mahapõlemisel oli siiski ka positiivne külg. Oli võimalik korrastada keskajal kujunenud kaootilist tänavavõrku ja hakata ehitama nüüdisajani püsinud esinduslikke kivihooneid. Sellest lähemalt juba edaspidi.