Liina Rebassoo, arhivaar
16. oktoobril avati Rahvusarhiivi Liivi tänava majas näitus „Kindralkuberner George von Browne ja tema aeg”. Lisaks von Browne’i pikka ning värvikat elukäiku ilmestavale materjalile tuli arhiiviallikatest päevavalgele samavõrra põnevaid tavainimeste lugusid. Et nendegi hääl kaugemale kostuks, vaatleme mõningaid lähemalt.
Esimene lugu on seotud veel 18. sajandilgi linnadele palju muret valmistanud tuleohutusega. Eriliselt puudutas see Tartut, mis Põhjasõjas (1700-1721) pea täielikult hävis. Pärast sõda rajasid linnaelanikud maju kiirkorras peamiselt kergestisüttivast puit-, õlg- ja laudmaterjalist. Linn põles korduvalt 1755, 1763 ja 1775. aastatel, mistõttu tuleohutuse reglemente pidevalt karmistati ning reeglite vastu eksijaid rängalt karistati.
Karistusmäärade karmust illustreerib kriminaaluurimine Karja Miku tütre Liso süütamise (Mordbrandi) asjus, mis sai alguse 1770. aasta detsembris. Liso tunnistusel juhtus kurb lugu nii: 16. septembril kella kolme paiku pärastlõunal võttis ta põrandalt suure tüki tuletaela, süütas selle köögis, läks heinapööningule, viskas taela heina sisse ning pani kirurg Johann Christian Waake majale tule otsa. Eesmärgiks oli seal elavale sulasele Tootsile kätte maksta. Toots oli nimelt Lisot varem kahel korral peksnud.
Kriminaaluurimise toimik Karja Miku tütre Liso süütamise asjus. EAA.995.1.2948.
Kriminaaluurimise toimik Karja Miku tütre Liso süütamise asjus. EAA.995.1.2948.
Kriminaaluurimise toimik Karja Miku tütre Liso süütamise asjus. EAA.995.1.2948.
Kriminaaluurimise toimik Karja Miku tütre Liso süütamise asjus. EAA.995.1.2948.
Teine tunnistaja, Anno-nimeline teenijatüdruk, rääkis, et tõttas tuld nähes seda kohe kustutama. Appi tuli ka Liso. Kuna Tootsi ei olnud sel ajal kodus, siis nägi too alles õhtul koju saabudes, et tema magamisase on põlenud. Kohus leidis, et süüalune tegeles tahtliku süütamisega, mille eest oli ära teeninud karistuse. Et Liso seadis linna väga suurde ohtu, siis määrati talle Riia õiguse alusel karistuseks elusalt põletamine.
Sellega lugu siiski ei lõppenud. Tavapäraselt liikus süüasi edasi kohtu kõrgemate instantsideni. Nagu Liivimaa õukohtu presidendi parun Ungern-Sternbergi kirjast Tartu raele 9.12.1770 selgub, siis kinnitati sealgi Liso süüd ning karistuseks määratud põletussurma. Õuekohus kuulutas, et süüalusel tuleb pea mõõgaga maha lüüa ning seejärel keha tuhaks ja tolmuks põletada. See otsus omakorda saadeti kubermanguvalitsusse ukaasi alusel kinnitamiseks.
Liivimaa õukohtu presidendi parun Ungern-Sternbergi kiri Tartu raele. EAA.995.1.2948.
Lõpuks jõudis juhtum kindralkuberner George von Browne’i lauale. 5.02.1771 saatsid von Browne ning asekuberner Balthasar von Campenhausen Tartu magistraadile kirja. Kirjast selgub, et vahepeal on Liso karistust leevendatud ning see Siberisse saatmiseks ümber muudetud. Lisati, et Liso peab koos ühe teise süüalusega enne avalikult kümme paari vitsu saama. Seejärel kästi süüalused saata koos asjade ning teerahaga Tartust Moskvasse, kust sellest teavitatud komandant nad edasi sihtkohta toimetaks.
George von Browne’i ja asekuberner Balthasar von Campenhausen’i kiri Tartu magistraadile. EAA 995.1.2948.
George von Browne’i ja asekuberner Balthasar von Campenhausen’i kiri Tartu magistraadile. EAA 995.1.2948.
Niisiis lõppes lugu õnnelikult küll Tartu linnale, mitte aga Lisole. Tema kättemaksuks valitud tee viis paraku Siberisse. Naise impulsiivse teo ohtlikkusest, mis võinuks halvemal juhul vallandada kogu Tartut hõlmava tulekahju, saab aimu juba järgmises postituses, mis ilmub kolme nädala pärast.