Kadi Sikka
Viljandi fotograaf Jaan Rieti fond (EFA f 215) Rahvusarhiivi filmiarhiivis on teadaolevalt kõige suurem ja terviklikumalt sälinud ühe fotograafi klaasnegatiivikogu Eestis, sisaldades üle 70 000 klaas- ja filminegatiivi aastatest 1896–1948. Tuginedes fondi kuuluvatele klaasnegatiividele ning Jaan Rieti fotoäri registriraamatutele, on alates 2013. aasta septembrist filmiarhiivis põhjalikumalt uuritud hõbeželatiin-klaasnegatiive, nende viimistlustehnikaid ja seisukorda. Uurimistöö tulemusena valmis magistritöö “Klaasnegatiivide konserveerimine ja säilitamine filmiarhiivi Jaan Rieti kogu näitel” (Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, juh. Kurmo Konsa ja Merilis Roosalu, 2014). Käesolev artikkel käsitleb magistritöö üht osa, heites pilgu Rieti fotoateljee igapäevatöösse.
Jaan Rieti (27.(15.)03.1873–28.07.1952) fotoäri registreeriti Viljandis 1898. aastal, kuigi registriraamatute esimesed sissekanded ülesvõtete kohta pärinevad juba 1896. aastast. Vahepealne aeg kulus enese täiendamisele 1897. aastal Tallinnas, fotograaf Hans Kristini juures. Viljandisse naastes avas Riet 1898. aastal ateljee, mis paiknes esialgu Koidu tänaval. Sealt koliti 1914. aastal Karl Burmani projekti järgi rajatud majja, aadressil Posti 24/Koidu 10, mis jäigi Rieti ateljee- ja elumajaks kuni fotoäri sulgemiseni 1948. aastal. Ateljeeruumid paiknesid uues majas esimesel korrusel, Posti tänava pool. Avar klaasseina ja -katusega pildistamisruum, mis võimaldas korraga pildile mahutada üle 90 inimese, asus hoone taga juurdeehituses. Uue ateljee sisustus oli kõrgeklassiline: kunstvalguse jaoks oli stuudios kaksteist 500-vatilist lampi, mille valgust oli võimalik valgete eesriietega mahendada, ateljeekaameral oli 15 erinevat objektiivi, pimikus kolm kopeerimis- ja kaks suurendusaparaati, laboris automaatne pesemismasin. Välitöödeks sai kasutada kaasaskantavat reisikaamerat.
Fotode ja negatiivide retuššimine, viimistlemine ja vormistamine (sh lakkimine, templite ja kirjete lisamine jms) moodustas fotoäri igapäevatööst küllaltki mahuka osa, selleks oli ateljees kaks töötuba, mille sisustusse kuulusid retušipult, vahendid kartongide kleepimiseks, fotodele kõrgläike andmiseks, servade lõikamiseks, piltide pressimiseks jms. Ühelt poolt kandsid viimistlustehnikad fototehnilise korrektuuri eesmärki (nt kriimustuste või õhumullide kinni katmine), teisalt seadis turg fotograafile omad nõudmised, näiteks portreepiltide ilustamise ja tellija jaoks ebameeldivate detailide (kortsud, voldid, tedretähnid, kõõrdsilmsus jms) varjamise näol. Sellega tegelesid ateljeetöölised, kellele lisaks oli Rieti ateljee tegemistesse kaasatud ka terve perekond, esmajärjekorras Jaan Rieti abikaasa Marie ning hiljem, laste sirgudes, ka tütred Hilja ja Elma. Samuti jäi abiliste kanda tellimuste vastuvõtmine ning ateljeearhiivi süstematiseerimine ja korrashoidmine. Seda eelkõige just negatiive silmas pidades, sest erinevalt paberfotodest, mis jõudsid fotograafi näidisalbumisse või tellijani, säilitati negatiivid järeltellimuste tarvis ateljeehoones, mistõttu tuli plaadid numereerida, korralikult pakkida ja süsteemselt hoiustada.
Rieti fotoäri põhisissetulek tuli portree- ja grupifotode tegemisest, aga palju pildistati ka vaateid. Viimaste puhul domineerib asukoha poolest Viljandi ja selle ümbrus, kuid ka teised linnad (nt Tallinn, Pärnu, Valga, Tartu, Kuressaare, Haapsalu, Paide), stereopilte tegi Riet lisaks Eestile Soomes ja Venemaal. Ateljee registriraamatutesse koondati nii kronoloogiliselt kui alfabeetiliselt kogu info ateljeepildistute kohta: negatiivi number, selle valmistamise aeg, lühidalt pildil kujutatu (perenimi, asukoht, sündmus) jm märkused (mõnel juhul ka tellimuse suurus, maksumus, formaat, kliendi aadress jne). Registritest selgub veel, et tihedam pildistamisaeg algas hiliskevadel ning saavutas kõrgpunkti suvekuudel ja septembris, talvekuudel oli ülesvõtteid tunduvalt vähem. Nädalapäevadest paistab olevat eelistatuim pühapäev. Rieti ateljee pildistusmahud olid erakordselt suured – ajavahemikul 14.02.1896–21.03.1948 tehti kokku 79386 ülesvõtet. Tihedamal perioodil võis ülesvõtete arv ühes kuus küündida koguni kahesaja negatiivini, millest valmistatud paberfotode hulk oli loomulikult veelgi suurem. Ainuüksi 1924. a valmistati Rieti ateljees 17300 linnavaadetega postkaarti, aastatel 1920–1939 läks müüki 98920 linnavaadet.
Sedavõrd viljakas looming viitab ühelt poolt edukalt sissetöötatud äritegevusele ning annab teisalt oma sisulise mitmetahulisuse ja laiade ajaliste piiride poolest ruumi erinevateks uurimisteemadeks, mida filmiarhiivi Jaan Rieti fondi klaasnegatiivide põhjal ka tulevikus edasi arendada.
Kasutatud allikad:
Parre, Tiina. „Viljandi linn Jaan Rieti klaasnegatiividel muuseumi fotokogu põhjal“. – Viljandi Muuseumi aastaraamat. Viljandi: Viljandi Muuseum, 1999, lk 4–10
Rits, Sirje. Viljandi linn. Viljandi: Viljandimaa Haridusamet, 1996
Sakalamaa elu. Pärnu: Sõna, 1936