Toivo Kikkas pälvis oma Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetööga “Jalaväe relvastusega varustamine Eesti Vabadussõjas 1918–1920” Rahvusarhiivi tudengipreemia 2018.
Vabadussõja uurimisel on Eesti sõjaväe varustamine seni tahaplaanile jäänud, samas aitab selle temaatika avamine sõjategevust paremini mõista. Sõja puhkedes oli Rahvaväe olukord pehmelt öelda kehv ja peamised lootused asetati Saksa sõjaväelt varustusladude ülevõtmisele. Sakslased andsid relvastust üle vastumeeleselt, tehas erandi vaid baltisakslastest koosnevale Balti Pataljonile. Järk-järgult lisandus sõjasaagina saadud relvastust, kuid täpsetest arvudest puudub ülevaade, kuna arvepidamine viidi sisse alles 1919. aasta juunis. Peamiste vintpüssidena olid sõjas kasutusel Vene vintpüss Mosin-Nagant ja Jaapani Arisaka.
Kalevi Maleva võitlejad kevadel 1919.aastal. RA, EAA.2881.1.27,4.19
Abi oli Soome ja Suurbritannia saadetud relvastusest, samuti olid toeks Soome vabatahtlikud. Inglaste saadetud kergekuulipildujad Lewis ja Madsen olid suure tulejõuga ning pakkusid tõhusat lahinguvõimekuse kasvu, kuna andsid ülekaalu selliseid relvasüsteeme mitteomavate punaste üle. Need mudelid jäid peamisteks Rahvaväe kasutuses olnud kergekuulipildujateks. Kergekuulipilduja näol oli peamise raskekuulipildujana kasutusel olnud Vene Maximiga tegu oluliselt mobiilsema relvaga, kuna see ei sõltunud oluliselt kergema kaalu tõttu nii palju transpordist. Võrreldes staatilise Maximiga sai üksik sõdur kergekuulipildujat ilma suurema vaevata kanda.
Sõdur kergekuulipildujaga Lewis Vabadussõja ajal Suur-Žerdjankas. RA, EFA,257.A.286.197
Varustamisega tegeles Vabadussõjas keskasutustest peale esialgset segadust valdavalt Varustusvalitsuse Sõjariistade osakond. Sinna saatsid diviiside intendantuurid väeosade majandusjaoskondadest saadud tellimusi relvastuse ja laskemoona tarvis. Rindele tõid laskemoona liikuvad pargid ehk varustusrongid, milliseid oli Vabadussõjas käigus kolm. Need varustusrongid transportisid rinnetele kuus tihtilugu miljoneid padruneid ja samuti olulise osa relvade hooldamiseks vajalikke määrdeaineid. Raudteejaamadest liigutati laskemoon väeosadesse hobutranspordiga.
3. liikuva pargi komandant lipnik Karl Martinson oma vagunelamu ees. RA, EFA.114.3.79.
Uurimus vaatles 14 majandusülemat, kes olid enne sõda saanud valdavalt hea üldhariduse. Hoolimata tihtilugu varasema kogemuse puudumisest varustamise alal said need ohvitserid ja ametnikud oma tööga valdavalt hästi hakkama. Mitmed nendest meestest olid Esimeses maailmasõjas lahingutes viibinud ja saanud kõrgeid autasusid isikliku vapruse eest. Vene armee eeskujule sarnanevate polkude puhul tuli tegeleda enamasti kuni ligi kahe ja poole tuhande rahvaväelase varustamisega, seega tegu polnud kerge ülesandega.
Kalevlaste Maleva majandusjaoskond Auveres söömas.Vasakult esimene majandusülem alamleitnant Bernhard Abrams. RA, EFA.114.A.253.241
Kui esimeste kuude kohati püsside puudus välja arvata, siis oli väeosade relvastusega varustamine Vabadussõjas üldiselt heal tasemel. Väeosades tegelesid relvastusega majandusülemale alluvad sõjariistade hoolekandja ehk relvastuse hooldaja ja püssimeister. Varustamist käigus hoidnud transpordi puhul on raudteetranspordi kõrval oluline silmas pidada voore, mis sarnanesid Vene armee eeskujule. Kogu transporti mõjutas ilmastik, näiteks välisabi Eestisse toonud meretransporti segasid rasked jääolud. Vooride proovikiviks sai hobuste kärntõbi. Üks suuremaid väljakutseid varustamisel oli laskemoon, millega esines kriise 1919. aasta märtsis, juulis ja oktoobris. Valminud uurimus oli üks samm teel Vabadussõja logistika süvaanalüüsile ja varustamise teemat tasub kindlasti edasi uurida.
Kalevlaste Maleva voor Vabadussõja ajal pärast Viru rindelt saabumist. RA, EFA.114.A.252.298
Töö on täismahus loetav siit.