Jätk artiklile Jüri Rummu digitaalne taassünd II

Seega tuli alustuseks otsustada, missugust linateost me ikkagi restaureerime: 1929. aastal valminud „Jüri Rummu“ või 1934. aasta „Metsavendade pealikku“? Kuna pildiliselt on nn Läti versioon terviklikum (puudub vaid neljas rull), tundus see esiotsa loogilisem valik. Samuti tegi Läti versiooni põnevaks asjaolu, et see märkis helifilmi esimesi samme Baltimaades: ühele arhiivi jõudnud filmirullidest oli lisatud muuttihedusega optiline heliriba, millelt kostus lätikeelne dialoog¹.

Probleem seisnes aga selles, et lisaks algustiitritele olid negatiivile juurde monteeritud ainult üksikud Läti versiooni vahekirjad; suurem osa vahekirjade kohti oli mõnest kaadrikust koosneval filmilõigul ainult käsikirjaliselt markeeritud. See oli tummfilmiajastul levinud praktika, mille eesmärk oli kalli negatiivtoorfilmi kokkuhoid; täispikkuses vahekirjad lisati alles kinos linastuva(te)le positiivkoopia(te)le. Mõnikord võisid vahekirjad negatiivis siiski esineda ka juba ühel kaadrikul graafiliselt vormistatud kujul ja sel perioodil läänemaailmas laialt levinud filmitsensuur nõudis linastusloa andmiseks vahetiitrite nimekirja, mis teeb nende hilisema rekonstrueerimise võrdlemisi hõlpsaks – teoreetiliselt. Paraku ei ole „Metsavendade pealiku“ esilinastuse aegsed tsensuuridokumendid Läti ajalooarhiivis säilinud; teadmata on ka filmi käsikirja saatus. Suurte infolünkade tõttu tuli seega paraku tõdeda, et Läti versiooni rekonstrueerimine ei ole hetkel võimalik ja et meie eesmärk on restaureerida 1929. aastal valminud „Jüri Rumm“, mille algsed vahekirjad on nelja rulli ulatuses säilinud.Kuna negatiivirullidel olid hiljem lisatud Läti versiooni vahekirjade markeeringute kõrval alles ka Eesti versiooni vahetiitreid tähistavad nummerdatud kaadrikud, tuli puuduvate kirjade taastamiseks üles leida filmitsensuurile esitatud vahekirjade nimekiri.

Ent taas selgus, et just „Jüri Rummu“ esilinastuse aegseid dokumente arhiivis ei leidu, samuti pole seni tulemusi andnud filmi stsenaariumi otsingud. Kaasaegsest pressist läbi käinud teave, et filmi käsikiri põhines Hans Varessoo 1908. aastal ilmunud romaanil „Jüri Rumm“, oli abiks ainult osaliselt, sest 383 leheküljele laotunud kirjatüki süžee kattub filmiga vaid kohati, peamiselt raamatu alguses. Lisaks ilmnes, et vähemalt ühe episoodi puhul olid filmitegijad inspiratsiooni saanud hoopis Jaan Metua Rummu-ainelisest näidendist (1921, IV vaatus)². Paiguti aitas puuduvate vahekirjade osas 1996. aastal Jaak Lõhmuse initsiatiivil valminud rekonstruktsioon³, ent mitmel juhul leidsime, et spekulatsioonid ei ole põhjendatud ning vahekirjade puudumine ei takista süžee jälgimist. Uued vahetiitrid järgivad algsete kirjade eeskuju nii graafilise kujunduse kui ka kolmkeelsuse osas, eristudes neist märkusega „2023“, millele lisandub vajadusel kas Lõhmuse rekonstruktsioonile viitav aastaarv 1996 või paaril juhul Läti versioonist üle võetud (ent tõenäoliselt ka Eesti versioonis esinenud) kirju tähistav dateering 1934. Puuduva neljanda rulli asukoht markeeriti restaureeritud versioonis, kuid selle sisu ammendavaks kirjeldamiseks usaldusväärseid allikaid ei ole. Seal, kus vahekirjade taasloomine oleks tähendanud üleliia lennukat oletamist, on alles jäetud tiitrite asukohti märkivad kaadrikud. Üksiti tähendas otsus restaureerida 1929. aasta Eesti versioon seda, et negatiivist eemaldati 1934. aastal Lätis juurde filmitud materjal (234,4 meetrit), näiteks kõik Riia linna kujutavad kaadrid, sest ükski 1929. aastal Eestis ilmunud artikkel ei maini, et osa filmi tegevustikust toimus seal.⁴

Lisakindlust selle üsnagi agressiivse sekkumise põhjendamiseks andsid nii sisulised kui ka tehnoloogilised asjaolud. Nimelt erineb mitmes episoodis tegelaskond pea täielikult ülejäänud, kindlasti 1929. aastal Eestis vändatud stseenides esinevast näiteansamblist, ainukeseks ühendavaks lüliks on nimitegelast kehastav Helmuth Suursööt. Sarnase vihje annab filmilindi partiide erinevus: kui üldjuhul esineb nitronegatiivil Agfa tootjamärgistus filmilindi servas 8 kaadriku tagant, siis Lätis filmitud plaanide puhul on Agfa markeering iga 15 kaadriku tagant.⁵

Samuti ilmnes linti uurides, et negatiivi rullidesse on teatud vahemaa tagant (enamasti 6–7 tk ühes rullis) augustatud tähekombinatsioon H.Z.A. B.P. (Hauptzollamt Berlin), mis viitab Saksa tolli tavapärasele registreerimispraktikale filmilintide riiki sisenemisel. Kuna võrdlemisel selgus, et nitropositiivil olid need kaadrikud terved, siis pidi negatiivi augustamine toimuma alles pärast Eestis 1929. aasta detsembris linastunud positiivi kopeerimist, tõenäoliselt millalgi Läti versiooni kopeerimise eel, mis võiski toimuda Saksamaal, kuigi kindlad andmed selle kohta puuduvad.

Et eesmärk oli jõuda võimalikult lähedale sellele, mida Eesti publik nägi kinos 1929.–1930. aastal, muudeti restaureerimisel olulisel määral filmilindil säilinud teose struktuuri. Kõrvuti uute vahekirjade lisamise ja Lätis vändatud kaadrite eemaldamisega tõsteti endisele kohale tagasi rida stseene ja lõike, mis olid negatiivist ilmselt Lätis vändatud materjalile ruumi tegemiseks välja lõigatud, ent õnnekombel kokkuliidetuna 10. rulli lõpus säilinud⁶.

Kaadrite järjestamisel olid suureks abiks ülalnimetatud nummerdatud kaadrikud, mis märkisid negatiivis vahetiitrite kohti. Monteerimisel oli kolme rulli ulatuses võimalik toetuda 1929. aasta levikoopiale, samuti umbes 300 m pikkusele lõigule filmi lõpust, mis küll paraku on säilinud hilisema, helifilmi jaoks mõeldud toorfilmile kantud koopiana ja seetõttu vasakust servast heliriba laiuselt puuduva pildiga. Lisaks ainult positiivis leiduvatele vahekirjadele tuli levikoopiast negatiivi pildile juurde monteerida mõned assotsiatiivse montaažiga stseenid, aga ka optilisi efekte sisaldavad kaadrid (näiteks läbihajumisega montaažiliited), mida negatiivis ei leidu, sest need valmistati alles järgmise põlvkonna kopeerimise käigus. Positiivi eeskujust kalduti kõrvale siis, kui see sisaldas negatiiviga võrreldes vähem kaadrikke ja võis oletada, et need olid kadunud kasutamise käigus (näiteks liitekohtade või rebendite parandamisel). Paari stseeni puhul, mis olid olemas negatiivis, ent puudusid positiivist, otsustati need siiski restaureeritud versiooni kaasata, kui tegemist oli narratiivi seisukohalt oluliste lõikudega. Seal, kus positiivi ja negatiivi võrrelda ei saanud, on säilitatud kogu negatiivis leiduv pildirida, sh mõnede stseenide alguses leiduvad nn filmieelsed kohad (nt näitleja võtab hoogu, et hakata kõndima), mida võib käsitleda filmitootmise protsessi juurde kuuluvate puudustena.

Positiivi fotograafiline kvaliteet on alati madalam kui negatiivil, sest fotokeemilises ahelas asub see negatiivist vähemalt ühe põlvkonna kaugusel ning iga kopeerimisega kaasneb paratamatu kvaliteedikadu. Samuti on levikoopia märksa suuremate kahjustustega (kriimud emulsioonil, mustus, tolm jne), mis üksiti annab märku, et koopia leidis omal ajal aktiivset kasutust. Seetõttu paistavad positiivist pärit kaadrid, sh vahekirjad, negatiiviga võrreldes ehk esteetiliselt tagasihoidlikumad, ent nende eraldamatuseni digitöötlemine läinuks vastuollu restaureerimisteooria põhimõtetega⁷. Ehkki negatiivi pilt võib tänasele vaatajale tunduda kaunim, ei pruugi see alati olla restaureerimiseks parim komplektiosa, sest seal torkavad teravamalt silma detailid, mille ähmastumisega positiivi kopeerimise protsessis arvestati juba filmi tegemisel. Näiteks „Jüri Rummu“ puhul on aeg-ajalt selgelt näha kostüümide ja dekoratsioonide rohmakus, mis positiivile kopeerituna nii selgelt välja ei paista(ks).

Pildi järeltöötluse faasis järgiti 2021. aastal publitseeritud Rahvusvahelise Filmiarhiivide Föderatsiooni (FIAF) restaureerimiseetika põhimõtteid ja juhiseid⁸. See tähendas muu hulgas, et ei eemaldatud liitekohti ning ilmutusprotsessist jäänud jälgi ja tootmisel tekkinud mehaanilisi emulsioonikahjustusi, samuti kaadriraami servas olevat mustust ja karvu. Korrigeerimata jäeti ka filmimisel kaadrisse sattunud võõrvalgus ning kõikvõimalikud algsed apsud monteerimisel (nt eksimused pidevmontaaži reeglite suhtes), kadreerimisel ja fokusseerimisel. Filmilindile jäädvustatud pildi tekstuuri määravat teralisust, mille põhjustavad hõbedakristallidest üksikud terad emulsioonikihis, ei töödeldud isegi seal, kus see väga silma torkab. Küll aga eemaldati tolm ja rebendid, hilisemast käsitsemisest põhjustatud plekid, nagu ka Berliini tollis löödud augud (sest need tekkisid sinna alles Läti „Metsavendade pealiku“ tegemise käigus), ning vähendati keemilisi, füüsilisi ja mehaanilisi kahjustusi. Pilt stabiliseeriti perforatsiooniaukude järgi, et säilitada algne kaamerakarakteristika (s.h filmimisel tahtmatult tekkinud värelus) ning valguse korrigeerimisel lähtuti 1929. aasta positiivi nivoodest.

Kokkuvõtteks saab tõdeda, et filmipärandi restaureerimisega kaasnev töö on paljuski nähtamatu, nõudes interdistsipliaarseid – nii teoreetilisi kui ka praktilisi – teadmisi ja oskusi ning tervet rida spetsiifilisi seadmeid. Selle käigus tuleb süveneda iga üksiku restaureeritava teose ajaloolistesse, tehnoloogilistesse ja esteetilistesse nüanssidesse ning põimida väga eripalgelisi kompetentse: ajalugu, s.h filmiajalugu, (filmi)arhiivindus, konserveerimine, digiteerimine ja digitaalne järeltöötlus. Kuna filmiarhiivid vastutavad otseselt selle eest, mil moel pärand tänase publiku ette jõuab ja kollektiivsesse mällu kinnistub, peab igasuguse digitaalse sekkumise vajadust põhjalikult kaaluma. Ning otse loomulikult on filmiarhiivide kohustus suhtuda nende hoole alla usaldatud pärandisse ja selle autorite kavatsustesse täie lugupidamise ja originaalitruudusega.

1. Lisaks sisaldas „Metsavendade pealiku“ helisalvestis toonase ajakirjanduse teateil Läti rahvalaule. Vt „Лѣсмые братья“ первая латвійско-эстонская звуковая фильма. ↩︎
2.  Jaan Metua, Jüri Rumm. I. jägu. Vt ka: Elu kinolina taga. ↩︎
3.  RA, EFA.311.vi.20547; Jaak Lõhmuse kommentaar: https://arhiiv.err.ee/video/vaata/kommentaare-eesti-filmile-juri-rumm. ↩︎
4. Riias toimunud filmivõtetest räägiti Eesti ajakirjanduses alles 1934. aastal aprillis, kui mitmes ajalehes ilmusid teated, et Riias on esilinastunud „Eesti-Läti ühise filmitegevuse“ esimene vili, „suur film „Metsavennad““, mida „näidati mõni aasta tagasi Tallinna kinodes „Jüri Rummu“ nime all … Nüüd nagu Riia lehed teatavad, on esialgsest tummfilmist tehtud helifilm. Filmi sündmustikku on laiendatud. Rummu lastakse rännata Riiga, kus ta sooritab parunitele mitmesuguseid karutempe.“ (Eesti-Läti film Riias esietendusel. – Päewaleht 10.04.1934.) ↩︎
5. Selline Agfa markeeringu asukoha muutus toimub järk-järgult just 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses. Seega on küll tuvastatav partiide erinevus, kuid mitte filmilindi täpne tootmisaasta. (Luciano Berriatúa, Camille Blot-Wellens, Agfa. – Harold Brown, Physical Characteristics of Early Films as Aids to Identification: New Expanded Edition. Toim Camille Blot-Wellens. Brüssel: FIAF, 2020, lk 257–266.) ↩︎
6. Kõige pikem nii taastatud stseen pärineb filmi lõpusast, kus haagikohtunik, keda kehastab ooperilaulja ja Estonia solist Benno Hansen, esineb oma mõisaprouast õe salongis muusikalise numbriga. Tänu 1934. aastal ajakirjanduses ilmunud infokillule teame, et kõlas laul „All keldris“, millest on Hanseni esituses säilinud ka helisalvestis. Vt: „Rummu-Jüri“ teeb Riias kõmu. Läti kinode kahtlane äri esimese Eesti-Läti „ühisfilmiga“. – Waba Maa 10.04.1934; helisalvestis RA, EFA.328.hp.8. ↩︎
7. Vt pikemalt: Eva Näripea, Kadi Sikka, „Kes see Jüri Rumm on“? Filmipärandi digitaalsest restaureerimisest filmi “Jüri Rumm” (1929) näitel. – Teater. Muusika. Kino 2023, nr 9, lk 101–104. ↩︎
8. Robert Byrne jt, The Digital Statement Part III: Image Restoration, Manipulation, Treatment, and Ethics. FIAF Technical Commission, 2021, https://www.fiafnet.org/pages/E-Resources/Digital-Statement-part-III.html. ↩︎