Meie viimastes keelekogudes ‒ Eesti etümoloogia sõnaraamatus (2012) ja Eesti kohanimeraamatus (2016) – on kinnistunud arusaam, et sõna mulk ja piirkonnanimi Mulgimaa tuleb lätikeelsest sõnast muļķis, muļķe ‘narr, rumal, lollpea’. Sõnad sarnanevad eesti ja läti keeles küll kirjapildis, kuid häälduslikult on sarnasus väiksem. Levinuima tõlgenduse järgi sõimanud lätlased piirinaabreid lollideks ja sellest tekkis rahvanimi mulgid. Tegemist pole aga mulkide nimetuse vanima seletusega. Mulgi nimetuse teemal arutleb Eesti kultuuriloos ilmselt esimesena Paistust Tartumaale asunud Märt Mitt (1833‒1912) oma mälestustes , mis ta on tõenäoliselt kirja pannud 1860. aastate teisel poolel või 1870. aastatel.
Ta selgitab põhjalikult nimetuse päritolu, seostades seda Mulgi talust Tartumaale tulnud taluostjatega ja kui neilt teel küsiti – kust tulete – vastanud nad „Abja Mulgilt!“.
Atika küla Mulgi talude maad Abja mõisnik liitis kvoodimaana mõisa külge ning ehitas sinna moonamaja. Foto: Taavi Pae, 2017.
1866. aastal arutati mulgi nimetuse saamise küsimust Õpetatud Eesti Seltsis ja ka seal kordas pastor Körber teooriat Mulgi talust tuleku kohta. Suure tõenäosusega muutus nimetus mulk eestlaste seas üldtuntuks 1870. aastate algul tänu Lydia Koidula populaarsele lavastusele „Säärane Mulk ehk sada vakka tangusoola“. See oli üks mängituim rahvatükk ja Männiku Märdi monoloogist leiame mulgi määratluse: „See tuline sõimunimi! Sest päävast saadik, kus esimene Willandi kuub Mul’gi talust tuli üle meie maakonna raja omale kodukohta otsima, on sada lopsu ja vopsu peast pähe lendanud ja rusikad rusikaid kaalunud selle nime pärast….” (Koidula 1872: 35). 1870. aastate alguses kisklesid Postimehe veergudel mitu kirjasaatjat kirglikult selle üle, kas mulgid rikuvad üheksandat käsku – Sina ei tohi himustada oma ligimese koda – või mitte. Mulgi nime pärinemist Mulgi talust märgib ka 1897. aastal Postimehes ilmunud August Kitzbergi jutt „Püve Peetri riukad“. See selgub ka faktitäpsest anonüümsest kirjutisest 1902. aasta Sakalas. Seega sündisid lood nimetuse pärinemisest Mulgi-nimelisest talust varem kui püüded omistada sõnale võõrpäritolu ning need ei tekkinud (mulkide) vajadusest leida uus ja sobivam algupära vastukaaluks halvakõlalisele teooriale, mis tuletus läti sõnast muļķis ehk rumal.
19. ja 20. sajandi vahetuse paiku tekkis Mulgi talu teooriale konkurent läti või isegi leedu keelest sõna laenamise näol. Seda propageerisid harrastusajaloolane Jaan Jung ja eriti innukalt Friedrich Kuhlbars. 1920. aastatel tõi selle akadeemilises maailmas käibele professor Max Vasmer. Selget ühendusteed läti keelega ei ole keeleteadlased aga seni osanud pakkuda.
Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades, mis seab sõna lätilaenulisuse kahtluse alla. Lugu Mulgi talust tulekust on kooskõlas arhiiviallikaga sel määral, et Abja mõisa Mulgi-nimelistest taludest tõepoolest tuldi Tartumaale. Nad küll ei ostnud oma kohti päriseks kohe, kuid napsasid kohalike eest ära mitu renditalu. Abja Mulgi talust saabusid Tartu külje alla Tähtveresse Jaagu pojad Jaan ja Peeter Puusemp ning Jaani poeg Hans Puusemp.
Atika küla Mulgi talud (RA, EAA.2072.5.271)
Mulgi talud olid 1858. aastal mõisastatud ning seetõttu olid nad sunnitud uue koha leidma – algul Tähtveres ja seejärel Kuremaal, kus Jaan ja Peeter 1864. aastal ka Piiri talu omandasid. Oma taluotsingutel kasutasid nad end tutvustades pigem talu nime (nt Mulgi Jaak) kui perekonnanime, mis oli tollases argises asjaajmises veel üsna harjumatu.
Eestlased olid ennegi rännanud ning rändasid ka pärast, kuid just 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate algul sai hoo sisse tänase Mulgimaa talumeeste osturänne Tartumaale. Neid siirdus kohti päriseks ostma ka mujale naaberaladele ja kaugemalegi, kuid tulv Tartumaale kujunes kordades mastaapsemaks (kuni 1889. aastani osteti päriseks ligemale 400 vakutalu). Talude päriseksostmine oli eesti külaelus murrangulise tähtsusega ja nii pole imestada, et sellega seoses ka võõrastele „sissetungijatele“ sõimunimetus anti. Miks tuletati võõraste kohaostjate sõimunimetus Mulgi talu nimest, aga mitte mõne teise talu nimest, kust nood pärinesid? Oma roll selles on ilmselt juhusel, kuid paljud teised talunimed polnud ka nii suupärased või ei sobinud hüüdnimeks. Tartumaal esimeste päriseksostjate seas tooni andnud abjakad tulid näiteks järgmistest taludest: Everti, Lopalauri, Jänese, Essi, Suka, Massa, Mootsa, Sukapolli jt. Penujalt tuldi Pundilt, Nikrelt jm. Abjast samaaegselt tulijaid oli terve trobikond ning nad jõudsid välja Eesti vaimuelu ja rahvusliku liikumise keskuse Tartu külje alla Tähtveresse. Mulgid tegid ilma ühes ärkamisaja juhtorganisatsioonis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis. Mulgid olid edukad ja nähtavad.
Pingu peremees. Foto: Viljandu Muuseum
Asjaolu, et nimetus ilmub eesti kirjakeelde 1860. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, lubab järeldada, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Mulkide raha, riskijulgus ja pealehakkamine tegi üleaedsed kadedaks ja ajas marru. Tulijaid sõimati mulkideks („Pagana Mulk!”, „Nee kuradi Mulgi“). Etniline folkloor kinnitab mulginimetuse kasutamist sissetungivate viljandlaste kohta, keda põlati. Seevastu Läti folkloristika ei tunne vanemast ajast teateid selle kohta, et eestlasi oleks niisuguse nimega hüütud.
Oma nimetuse said mulgid tõepoolest naabritelt, aga mitte lätlastelt, vaid tartumaalastelt. Kaasaja vaatekohalt mõistagi on pärinemine sõnast muļķis hoopis põnevam kui lihtlabane seletus, et nimetus võiks tuleneda talunimest kusagil kaugel Eestimaa servas.
Lähemalt saab teemast lugeda ajakirja Keel ja Kirjandus 2017. aasta juuninumbrist.
Autorid: geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust