Linnas liikumiseks on jalgratas populaarne ja praktiline valik. Ratas on taskukohane, võtab vähe ruumi ning säästab aega. Selleks, et linnas rattaga liiklemine oleks ohutum ja kontrollitum võttis 1937. aastal Tartu Linnavolikogu vastu sundmääruse jalgrattapidamise ja -sõidu kohta Tartus, mis seadis ratta sõidule teatud piirangud ja nõuded. See polnud sugugi mitte esimene selle teemaline sundmäärus Tartus. Linnavolikogu oli juba 1927. aastal võtnud vastu sundmääruse jalgrataste pidamise kohta, mida 1931. aastal täiendati. Oluline on märkida, et tegu oli omavalitsuse kehtestatud määrusega, mis tähendab, et nõuded ja reeglid võisid Eesti eri piirkondades erineda.
Sundmääruse järgi pidid kõigil linnas rattaga sõita soovijad maksma iga aastast registreerimismaksu, milles eest sai endale lunastada jalgratta numbri. Selleks, et vältida maksu mitte tasumist ja sama numbrilaua kasutamist mitmel aastal, andis linn igal aastal välja uued numbrimärgid erinevates värvides. Kohustuslik oli see numbrimärk kinnitada ratta sadula taha nähtavasse kohta.
Kuigi ratta laenamine sõbrale võib tunduda hea mõttena, siis määruse järgi oli selline tegevus keelatud ja karistatav. Rattaga sõites tuli jälgida ka sõidukiirust. Linnatänavatel võis kiirus olla maksimaalselt 12 km/h, mägedest alla sõites 8 km/h ja ristmikel 5 km/h. Muidugi oodati ratturitelt ka üldiste liikluseeskirjade järgimist.
1937. aastal ootas Tartu linn rattamaksust kokku saada 6460 krooni. Sama aasta Postimees annab teada, et Tartus on ratturite arv aastatega kasvanud ja tõenäoliselt on seda soodustanud taskukohane rattamaks. Sundmäärust vastu võttes juhivad linnavolinikud tähelepanu ka sellele, et viimastel aastatel on pööratud tähelepanu rattateede rajamisele ja olemasolevate parandamisele.
Seega ei jää üle muud kui minna välja ilusat ilma nautima ja rattaga sõitma!
