Vajadus oma asju märgistada, et need teiste omadega segamini ei läheks, või keegi neid pihta ei paneks, on ürgammune.
Ülestähendatud omandimärke (maja-, õuemärgid, ka vapiks nimetatud) on säilinud küllaltki varasest perioodist. Neid leidub mitmesugustel dokumentidel allkirjana või selle kinnitusena. Nt Eesti Ajaloomuuseumis oleval Hans Me(n)synck’I võlakohustusel aastast 1526; (AM.115.3.32) või Rahvusarhiivis säilitamisel oleva Paide sõdurite palganõudel aastast 1624. Mitmetes muuseumikogudes on 18. sajandist pärinevaid peremärgistatud esemeid.
19. sajandini oli peremärkide kasutamine üsnagi tavaline. Komme taandus sajandi lõpuks, jäädes püsima enamasti rannikualadel, kus kalamehed tähistasid võrguujukeid oma märkidega veel 20. sajandi keskpaigani. Mõnel pool on oma märkide kasutamise traditsioon elus püsinud tänapäevani välja.
Aastail 1867-1877, 1882 peetud Kassari vallavalitsuse Kirjade sissewötmisse ja wälja andmisse ramatusse on magasiaida aruannete, valla politsei teadaannete, soldatikohustuse läbinute ja oma valda tagasi pöördujate sooviavalduste ning muude valla igapäevaelusündmusi kajastavate dokumentide sekka sattunud 1867. aastal Kassarist Pärnu poole teele läinud laeva aruanne, milles eraldi lahter õuemärkidele, millega lasti märgistati. Neis on näha võluv mitmekesisus vanadest geomeetrilistest märkidest kuni uuemate – alfabeedi tähtedest moodustunud märkideni.
Peale perekonnanime viitab ka väikese lisandusega sarnane peremärk kahe laevamehe sugulusele (nt Thomas Wahhe ja Andrus Wahhe). Ühist märki kasutavad vennad Juhan ja Jüri Elmi´d (Elme). Ühesugune märk – diagonaalrist ruudu sees – on Karl (dokumendis Carl) ja Andrus Suurväraval. Ristile on omistatud läbi aegade ka maagilist tähendust, see on üks vanimaid ning enimlevinumaid märke. Diagonaalristile sarnast märki võib leida Norra ruunikirjades, Egiptuse hieroglüüfina tähistas ta jagamist või ülelugemist (vt. Sirje Pallo Eesti peremärgid Tallinn 2006 lk. 64).