Petserimaa kuulus 20. sajandi algul Pihkva kubermangu ja Narva-tagused alad Peterburi kubermangu koosseisu. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni muutus aktuaalseks kubermangupiiride muutmine etnilisel printsiibil.

Petserimaa eestlaste ehk setukeste 1. juuli 1917 palve Eestiga ühindamise asjus. RA, ERA 78-1-109, l. 18

Palvekirjale kirjutas alla 73 Petseri linna ja valdade volinikku ning see saadeti Ajutisele Maanõukogule. Selles tehakse ettepanek ühendada Eestimaaga Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald ühes Petseri linnaga. Väidetavalt elab seal enam kui 20 000 eestlast (sh setod), kes moodustavad üle 80% piirkonna elanikest. «Haritud Eestimaaga ühinemisest» loodeti kasu oma hariduslikule ning majanduslikule olukorrale, muuhulgas sooviti emakeelset kirikut, kooli ja ametiasutusi. Setode palve oli ajakohane, kuna Ajutise Maanõukogu üks ülesanne oli eestikeelse elanikkonnaga Eesti- ja Põhja-Liivimaa liitmine. Administratiivosakond tegi Ajutisele Maanõukogule ettepaneku «Setumaa ühendamist Eestimaaga soowitawaks tunnistada», olgugi et liitmisega kaasnenuks hulgaliselt praktilisi ja juriidilisi raskusi, kuna seal kehtisid hoopis teised seadused, samuti erinesid setod põhimaa eestlastest oluliselt kultuuri poolest. Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsu hinnangul seisid palvekirja taga tõenäoliselt kohalikud eesti rahvuslased, sh luterlikud eesti asunikud.

Samal suvel laekus Ajutisele Maanõukogule sarnane taotlus ka narvalastelt.

Käsikirjaline visand Petseri maakonna kohta, suvi 1918. Kaardil on näha neli valda ja rahvuslik jaotus. RA, EAA 3724-1-1292, l. 30

Eesti väeosa teel Narva jõe tagust ala üle võtma. Vasknarva-Skamja, kevad 1920. RA, EAA 2111-1-13398, foto nr 2

Setode ja Narva-taguse elanike soov Eestiga ühineda täitus alles pärast revolutsiooni ja Vabadussõja sündmusi. 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus allkirjastatud rahulepingu järgi laienes Eesti idapiir. Kagu-Eestis moodustati uus maakond ― Petserimaa, mille keskuseks sai Petseri linn. Narva jõe paremkaldal olevad Narva, Kose ja Skarjatina vald liideti Virumaaga. Ühendatud ala näol oli tegemist multietnilise piirkonnaga: suurimad rahvusgrupid olid venelased ja setod, lisaks eestlased, ingerlased ning lätlased. Sisemaast erineti ka usutunnistuse poolest ― üle 90% uutest kodanikest olid õigeusklikud.

Tartu rahu järgne Eesti. 1922

Kui enamik eestlasi oli endale perekonnanimed saanud 19. sajandil (Liivimaal 1826, Eestimaal 1835), siis Vene impeeriumi teistes kubermangudes hakati talurahvale liignimesid andma alles pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. Siiski jäid paljud äärealade elanikud veel aastakümneteks perekonnanimeta. Nii avastasid Eesti riigivõimud üsna peatselt, et liidetud idaalade elanikel puuduvad perekonnanimed.

Riigikogu tööversioon Vabariigi Valitsuse poolt 4. aprillil 1921 vastu võetud seadusest Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta. RA, ERA 80-1-606, l. 1

Seadus kinnitati Riigikogus ning avaldati samas sõnastuses 15. aprillil 1921 Riigi Teatajas nr 26.

1921. aasta kevadel-suvel võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu kaks seadusandlikku akti, mis said lähtepunktiks ja suunanäitajaks sügisel alanud perekonnanimede panemise aktsioonile Petserimaal ja Eesti-Ingeris. Seadus «Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede kohta» kohustas iga piirkonnas elavat vabariigi kodanikku võtma omale liignime, kellel see seni puudus. Ka anti luba võõrapärase kõlaga nimesid muuta. Oluline on märkida, et seadus lubas inimesel ise omale meelepärase nime valida. Vaid juhul, kui kodanik määratud tähtajaks ei olnud liignime võtnud, pidi selle määrama siseminister. Dokumendil on riigivanem K. Pätsi, siseminister K. Einbundi ja riigisekretär K. Terrase allkirjad.

Määrus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse teostamise kohta. Riigi Teataja nr 58, 12. juuli 1921

Määruses esitati nimepaneku läbiviimise kord ja põhimõtted. Muu hulgas seati ülesanne moodustada nimekomisjonid Petseri linnas ja igas vallas, mis pidid kindlaks määratud päeval kutsuma kokku kõik täisealised kodanikud linnapiirkonna ja külade kaupa omale perekonnanime võtma. Inimese valitud nimi tuli kirja panna spetsiaalsesse protokolliraamatusse ning isikutunnistusele. Seaduse eirajatele tuli nimi määrata sunniviisil. Selleks, et nime  edaspidi tõepoolest kasutataks, tehti ülesandeks liignimed kõikidesse omavalitsuses peetavatesse elanike nimekirjadesse kanda. Samuti pidid kirikuõpetajaid märkima uued nimed kodanikule väljastatud tõendi alusel kirikuraamatutesse.

Nimede andmiseks moodustati Petserimaal ― Petseri linnas ja neljas kohalikus vallas ― viis kolmeliikmelist komisjoni, mida juhtisid siseministeeriumi esindajad. Komisjoni liikmeteks määrati linnas linnapea ja linnasekretär, valdades vallavanem ja vallasekretär. Komisjonide üldiseks juhatajaks sai siseministeeriumi otsusel Samuel Sommer ning kogu tööd valvas ja selle eest vastutas maavanem Johannes Reinthal.

Setodele perekonnanimede panemise komisjon. Esimeses reas vasakult teine J. Kanger, kolmas S. Sommer ja neljas V. Ernits.  EKM EKLA, A-4:144

Lisaks seaduses ette kirjutatud põhimõtetele lepiti esimesel istungil kokku ja kiideti heaks peamised juhtnöörid, millest komisjoniliikmed nimede andmisel lähtuma pidid:

1) igaühele rahvuse peale vaatamata soovitada tema emakeelset perekonnanime;
2) ühe valla piires olgu igal perekonnal, ligemad sugulased maha arvatud, iseseisev nimi;
3) perekonnanimed olgu võimalikult lühikesed ja kõlavad;
4) kodumaal laialt tarvitusel olnud nimesid soovitada mitte võtta.

Petserimaal töötasid komisjonid 19. septembrist 29. detsembrini, andes kokku 50 234 isikule 8654 perekonnanime. Narva-tagustes valdades algas töö 10. jaanuaril 1922, seal anti 5329 isikule 1278 perekonnanime. Nime vahetas Petserimaal 394 isikut (55 eestlast, 107 setot, 232 venelast), Narva taga 822 isikut (333 eestlast, 78 ingerlast, 411 venelast).

S. Sommeri koostatud komisjonide üldine aruanne valdade kaupa. Postimees, 8. veebruar 1922

Komisjon ei pidanud oma ülesandeks ainult otseseid kohustusi ehk nimede panemist, vaid võttis südameasjaks ka üleüldise haridustöötegemise kohaliku elanikkonna seas.

Karskusloengud ja kihutustöö karskusseltside asutamiseks
Kaja, 28. september 1921: «Palju elavust oli prof. Ernitsa seletuste ajal karskuse küsimuse üle. Setud, kui suured topsivennad ei taha päris karskusest palju teadagi. Võiks ju vähem võtta, aga natuke va kibedat läheks ikka tarvis oli enamuse arvamine. Setud avaldasid koosolekul asjalikka ja teravaid mõtteid.»

Rahvuslik äratamine
Koosolekuil kõneldi ingeri, eesti ja seto rahva sugulusest, oluline oli õpetada nägema venestamise hukatuslikku mõju ja ärgitada selle vastu aktiivselt võitlema. Iga rahvas pidagu oma keelt ja kombeid pühaks!

V. Ernits selgitab 15. märtsi 1927 Kajas: «Pealegi pole Setu ega Ingeri omapärasus meile sugugi kardetav, vaid ennemini soovitavgi, sest see on meie lähim hõimuomapärasus, mille olemasolu ja arenemine meile peaks õieti rõõmu tegema. Meie ei taha ometi asuda suurvenelaste seisukohale, kes omi lähemaid sugulasi ukrainlasi, valgevenelasi ja poolakaid vägivaldselt ümberrahvustada tahtsid.»

Riigi ja rahva lähendamine ning ühistegevuse tähtsustamine
Tuleb asutada ja edendada nii haridus- kui majandusseltse, sest ainult koos tegutsemine võib edu tuua. Nii levib kirjaoskus, muutub eestikeelseks asjaajamine ja kooliharidus.

Postimees, 25. veebruar 1922: «Samuel Sommer rääkis koosolekul riigi ja seltskonna vahekorrast. Riik üksi ei jõua palju ära teha, kui seltskond ei toeta Valitsust; sellepärast on tarvis, et seltskondlik algatus ei kaoks, vaid rahva paremad pojad ja tütred peavad alati koonduma seltsideks ja ühinguteks ja püüdma rahva seas äratada tegevust niihästi vaimlisel kui majanduslisel alal.»

Küsitluslehed karskuspühade puhul koolidele aastaist 1920–1921. RA, EAA 2389-2-264

Küsitluslehed karskuspühade puhul koolidele aastaist 1920–1921. RA, EAA 2389-2-264

Samaaegselt perekonnanimede panemisega tuli Petseris kokku I Seto kongress, kus osalesid ka nimekomisjoni liikmed. Muude teemade seas oli päevakorral isiku- ja kohanimede andmine ning eestistamine.

Esimesest Seto kongressist osavõtjad, 9.–10. oktoober 1921. RA, EAA 2073-2-23

Etteheited komisjoni tööle

Mõistagi ei olnud komisjoni ülesanne lihtne maanurkades, kus ainult isiku- ja isanime tunti ega mingisugusest kroonu pealesunnitavast perekonnanimest sageli teadagi ei tahetud. Sedavõrd tundlik teema leidis ikka ja jälle kajastamist ajakirjanduses ning pälvis ka mitmesugust kriitikat. Peamised etteheited koonduvad kahe teema ümber.

Venelaste ümberrahvustamine «ristimise» käigus. Ernits tõrjub kategooriliselt igasugused süüdistused ning väidab, et ristimisel said kõik venelased endale sellised nimed nagu nad tahtsid. Ka neile, kes komisjoni ette ei ilmunud ja kellele nimi seetõttu määrata tuli, pandi rahvuse järgi vene nimed. Ta möönab, et setosid ja ingerlasi veendi mitte võtma vene nimesid, sest setod kuuluvad eestlaste ja ingerlased soomlaste hulka. Ingerimaal oli siiani vahet tehtud ka usu järgi: luterlasi kutsuti soomlasteks ja ingerlasteks, õigeusklikke venelasteks. Seega oli vaja kohapeal selgitada, et ingerlased hoopis soomlaste ja eestlastega suguluses on ning seetõttu neile venekeelsed nimed ei sobi.

Ernits seab kõnealused piirkonnad hoopis eeskujuks muule Eestile: «Kõige selle tagajärg on, et Setumaa ja Ingeri on praegu kõige rahvuslikumad Eesti vabariigi osad oma puhtomakeelse perekonna nimestiku poolest ja jäävad selleks niikaua, kuni meie, suuremaa eestlased, ei raatsi loobuda omist saksapärastest nimedest.» (Kaja, 15. märts 1927)

Eestikeelsete haridusseltside asutamine, milles venekeelsete elanike eestistamist nähti. Siingi selgitab Ernits, et seltsitegevust õhutati vaid setode, ingerlaste ja eestlaste hulgas ning kahju ei võinud sellest venelastele kuidagi sündida. Pigem mõjus see hoopis ergutavalt, sest oli märgata ka mitmete venekeelsete seltside ja pühapäevakoolide tekkimist.

Villem Ernits. RA, EAA 211-1-6547, l. 5

Komisjoni töö tähtsus

Nimepaneku käigus selgus, et perekonnanimeta isikuid on veel mujalgi. Näiteks neil, kes küll Petserimaalt või Narva tagant pärit, kuid asunud elama mujale Eestisse. Samuti puudusid perekonnanimed veel Ruhnu elanikel. Jaanuaris 1926 heaks kiidetud perekonnanimede võtmise seadusega kohustati kõiki veel perekonnanimeta Eesti kodanikke kuue kuu jooksul seda tegema. Seega hiljemalt 1926. aasta lõpuks pidid kõigil Eesti kodanikel olema perekonnanimed.

Tekkis rahvuslike valdade loomise idee, kuna vallad olid liiga suured, kus kõigis vene enamus ja seto vähemus. Seega oli kõikjal endiselt asjaajamise keeleks vene keel. Venestamise lõpetamiseks oli vaja setod venelastest eraldada ja neile oma vallad asutada. Sama oluliseks osutus rahvuslike koguduste küsimus. Setomaal oli vähe eesti preestreid ja enamik neist kuulus vene preestrite alla ja vene keele mõjusfääri. Siin sai setosid ainult suunata ja mõjutada, et nad vajalikke samme astuksid, ilma et haavataks apostlikku õigeusku sisuliselt, mis on setode rahvuslikuks pühaduseks. Tuli ilmsiks, et vallaelanike nimekirjad sugugi kõik korras ei olnud ja Petseri linnas hingekirjad täiesti puudusid.

Nimepanek kujunes kümme aastat hiljem toimunud nimede eestistamise kampaania proovikiviks. Peamised juhtnöörid olid end igati õigustanud. Märgati vajadust nimede kaitseregistri sisseseadmise järele, samuti leiti, et oleks tarvis korrastada omakeelsete nimede ortograafiat. Seto- ja Ingerimaal seda veel teha ei jõutud, küll aga kulusid saadud kogemused marjaks ära edasisel nimekorraldustööl.

EELK Petseri Peetri kiriku ehitamine 1920. aastate alguses. RA, EAA 2111-1-14590, foto nr 10

Apostel Sommer ja abiapostel Ernits

Samuel Sommer (23. juuli 1872 Torma – 29. juuni 1940 Tallinn) — asundustegelane ja setu vanavara koguja. KM EKLA f. 4, m. 45

1921. aastal naasis Sommer Venemaalt ja astus siseministeeriumi teenistusse. Õige pea määrati ta Petseri linna nimekomisjoni esimeheks ja ühtlasi ka komisjonide üldiseks juhatajaks. Selleks ajaks oli tal seljataga mitmekülgne ja edukas misjonitöö eestlaste asundustes Euroopa Venemaal, kus ta asunike kongresse ja laulupidusid korraldas ning hulga seltse ja koole asutas. Pärast setodele nimede panemist viis ta koos Ernitsaga läbi Setomaa rahvuslike valdade ja rahvuslike koguduste reformi. Samuti oli Sommer I Seto kongressi korraldajaid ja I Seto laulupeo eestvedajaid. Hiljem tegutses ta Piirimaade Seltsi esimehena ja algatas laiaulatusliku seto vanavara kogumise, millest kujunes suurim rahvaluulekogu Eesti Rahvaluule Arhiivis.
Villem Ernits (16. juuli 1891 Pala vald – 10. mai 1982 Tartu) ― keeleteadlane ja karskusliikumise edendaja

Villem Ernits. RA, EAA 402-1-30814

Tartu ülikooli slaavi keelte eradotsendina, Eesti Karskusliidu esimehena ja esimese Riigikogu liikmena jõudis ta olla veel ka nimekomisjoni esimeheks Irboska vallas. Tema hariduslik taust, kohalike keelte tundmine ja tugev keelevaist lõid suurepärased eeldused tööks uute kodanike nimevaliku suunamisel. Ernitsast kujunes komisjoni eestvõitleja ajakirjanduses, kes selgitas nimepaneku põhimõtteid, osutas nende puudustele, esitas seadusemuudatuse ettepanekuid ja oponeeris teravmeelselt kriitikuile. Peale esmaste ülesannete täitmise leidis Seto- ja Ingerimaal rakendust Ernitsa suurim kirg ja kutsumus ― karskuspropagandatöö.

Nimekomisjonide juhid olid veel: Lobodka vallas preester Timotheus Roi, Petseri vallas tulevane koolinõunik Arnold Kõiv, Pankjavitsa vallas advokaat Jaan Kanger.

Nimepanek Petserimaal

Koos eeltööde ja lõpparuande koostamisega kestis Petseri maakonnas perekonnanimede panemine kolm kuud ― 19. septembrist 29. detsembrini 1921.

Enne 1921.—1923. aasta «ristimist» oli setodel ja Narva-tagustel elanikel käibel traditsiooniline venepärane isikunimesüsteem: inimese nimi koosnes ees- ja isanimest, millele vajadusel lisati talu- või külanimi.

Tailova koguduse sünnimeetrikas on kirjas, et 10. märtsil (vkj) 1856 nägi Filonova Gora (Hilana) külas ilmavalgust Darja, kelle isa oli Matfei Gavrilov ja ema Agafia Gerasimova. Argielus kutsuti Darjat teadaolevalt setopäraselt Taarkaks või Hilana Taarkaks ning tema vanemaid Gavrila Matsiks ja Karassima Okaks.

Seto lauluema Darja Pisumaa ehk Taarka sünnisissekanne EAÕK Tailova koguduse 1856. aasta sünnimeetrikas. RA, EAA 1999-1-184, l. 60p–61

Lähem väljavõte kirikuraamatust

Värsked perekonnanimed kirjutati protokolli ning inimesele väljastati ametlik tõend lisanime saamise kohta. Protokollis on kirjas selle koostamise aeg ja koht ning andmed komisjoniliikmete ja nimesaajate kohta (isikute nimed ja vanus, valitud perekonnanimi). Üldjuhul alla 18aastaseid lapsi protokolli ei märgitud, kuna nendele läks automaatselt üle vanemate nimi. Perekonnapea pidi nimevõtu kinnitama oma allkirja või sõrmejäljendiga. Üksikud protokollid köideti hiljem linnade/valdade kaupa raamatutesse. Neid, kokku kümmet raamatut säilitatakse alates 2009. aasta sügisest Rahvusarhiivi fondis «Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanike perekonnanimede komisjonid» (RA, EAA 5344). Enamasti sisaldab protokolliraamat ka aruandeid, mille põhjal saab hea ülevaate vallas antud nimede ja nimemuutmiste arvu, vabatahtlikult võetud või sunniviisil pandud nimede osakaalu jmt kohta. Mõnele aruandele on lisatud koondnimekiri vallas võetud nimedest.

1950.–1951. aastatel koostati siseministeeriumis protokollide hõlpsamaks kasutamiseks kartoteek. Kartoteegikaartidel on isikud perekonnanimede tähestikulises järjekorras. Kaardil on lisaks nimele kirjas linn või vald, kus perekonnanimi pandi, samuti viide leheküljenumbrile protokolliraamatus ning protokollinumbrile.

11. oktoobril 1921 sai Petseri linnas Wassili Timofei p. Saweljev ühes abikaasa, tütre ja emaga uueks perekonnanimeks Sawamägi. Protokolli on hariliku pliiatsiga märgitud ka rahvus (e – eestlane, s – seto, wen – venelane) ning w-tähega on tähistatud isikud, kellel oli juba perekonnanimi, kuid kes seda muuta otsustasid. Petseri linna protokollides on kirjas ka lapsed.

Vassili Savamägi kartoteegikaart. RA, EAA 5433-1-6, l. 10p

Vassili Savamägi kartoteegikaart. RA, EAA 5433-1-37, kaart nr 32

Kaardi pöördel on kirjas ka teised pereliikmed.

Perekonnanimede panemise komisjoni poolt välja antud tunnistus Vassili Savamägi üliõpilastoimikus. V. Savamägi õppis aastatel 1922—1927 Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonnas. RA, EAA 2100.1.14294, l. 12

Sunniviisil määratud nimede osakaal on kaunis suur, neid tuli ette paljudes külades. Leidub selliseidki külasid, kus mitte keegi ei käinud ise endale nime võtmas, näiteks nagu Petseri valla Suur-Tsaltsevo küla. Allikates ja pärimuses ei märgita, et kusagil oleks nimepaneku aktsiooni boikoteeritud, mis lubab oletada, et korraldus kindlal päeval ja kellaajal vallamajas olla ei jõudnud lihtsalt õigeaegselt elanikeni või oli inimestel vallamajja liiga pikk tee minna. Pankjavitsa vald oli näiteks 35 versta pikk ja 24 lai.

Suur-Tsaltsevo küla perekonnanimede panemise protokoll.
RA, EAA 5433.1.7, l. 161p

Seltskond setosid 1930. aastatel. RA, EAA.2111.1.15400, foto nr 3

Seto naised rahvariides, 1932. RA, EAA.2111.1.15400, foto nr 1

Missugused nimed setodele pandi?

Kõige enam taheti nimeks võtta ühe- ja kahesilbilisi sõnu, millel ka mingi tähendus oleks, iseäranis maiad oldi puunimede peale. Oleks komisjon ilma nimesid soovitamata need kohe protokollinud, oleks iga teine Petserimaa elanik Tamm, Kõiv või Lepik. Samuti ihaldati tuntud riigi- ja vaimumeeste nimesid, aga kuna Eesti avalikud tegelased enamasti saksa nimesid kandsid, siis ei pidanud komisjon seda võimalikuks. Emakeele Seltsi poolt välja pakutud nimede loetelu vaimustust ei tekitanud, taheti ikka ise endale nimi välja mõelda. Arvukalt võeti liitsõnalisi, rahvusromantilise kõlaga ja murdelisi nimesid.

Kuldvee, Hõbeoja, Hõbesaar, Hõbenurm, Kuld, Kuldkägu, Käokuld, Kuldranna, Lõosilm, Maarjakõiv, Mahlakõiv, Pajavaher, Liivapuu, Kõoleht, Lepavõsu, Lillimets, Lillipuu, Murutamm, Vähkoja, Viinamari, Niidulill, Tähtjärv¸ Külmläte, Haljasorg, Vaherkink, Vislapuu, Tammisleht, Aotäht, Ausmees, Heletuli, Helletäht, Järvelill, Sinihelmik, Varjulill, Laevalind, Õnnepuu, Võhumõõk, Hallaöö, Hallapuu, Päike, Kuusealune, Rätsepkokk, Helmoja, Huntsaar, Vanahunt, Hundimägi, Suurhunt, Hundisalu, Haukanõmm, Aasalind, Hõbejärv, Hõbeoja, Kuldoja, Maasikleht, Näkimäe, Orjamäe, Orjavits, Postkaart, Punaõun, Tunkraud, Varesepoeg, Järvetar, Laanelind, Karupoeg, Luigelaht, Kuresulg, Lombiots, Rõugumees, Vanavarblane

Tsirgo, Esätarõ, Hainamaa, Häätarõ, Illos, Kadajanõ, Kallõv, Kinä, Laanõviir, Küppär, Pääväkene, Põvvat, Saarõoss, Sõgõl, Tsäuk, Tuvikõnõ, Tsirel, Uibouppin, Umblõja, Ubinhain, Verrevmägi, Lutsuviir, Hõpõ, Tsänk, Hõrnak, Kuldkägo, Piibovars, Tsirbitalo, Hõpõmägi, Tsäro, Hõpõliin, Päävälill; Kõdõr, Pedäspuu, Mõtsatsirk, Nulgatalo, Pleiäts, Kevväi, Kuldsanna, Hüdsi, Üsäne, Pennär

Petseri vallas pandud nimi Õllõmõts. RA, EAA.5433.1.48, kaart nr 3

Kõiketeadja Google ei anna otsisõnaga Õllõmõts paraku ühtegi vastet. Mis sai sellest nimest? On see vahepeal eestistatud või eestindunud? Või ühes selle kandjatega siit ilmast läinud? Nime tähendusel ei olnud omal ajal tõenäoliselt midagi pistmist märjukese õllega. Pigem on selle esimene pool tuletatud verbist õllõtama, mis kohalikus murdes tähendab ’karjaselaulu laulma’.

Mõne küla elanikud elasid sedavõrd üksmeeles, et võtsid endale kõik ühe tähendusväljaga liignimed, nagu juhtus näiteks «Hundikülas» ehk Irboska vallas Lõtinos.

RA, EAA.5433.1-1, l. 217–218

RA, EAA.5433.1-1, l. 217–218

RA, EAA.5433.1-1, l. 217–218

Järvesuu valla nimepanemise komisjoni esimees preester Roi on läinud nimekomisjoni ette mitteilmunutele nimede määramisel kergema vastupanu teed ning «lajatanud» näidisnimekirjast võetud E-tähega algavate nimedega – Eiso, Eiwik, Eim, Ehatu, Eglas, Eir.

Järvesuu vald Lõpolja küla. RA, EAA.5433.1.2, l. 188p

Nimepaneku aktsioonil hoidis hoolega silma peal ajakirjandus ja esitas korrapäraselt ülevaateid Setomaal aset leidvatest sündmustest.

Postimees, 1. november 1921

Mõnikord polnud pereliikmed enne komisjoni ette ilmumist omavahel kokku leppinud, millist nime nad ikkagi soovivad. «Petseri linnas wõttis keegi Setu naine, kellel mees Eestis tööl oli, Wene nime asemele Eesti nime, mille üle lastega oli kokku leppinud, kommisjoni ees kinnitades: «Kui mina pidin paari heites mehe nime wõtma, siis peab mees nüüd ka minu wõetud nimega rahul olema.» Õnnetuseks juhtus mees Eestist purjus meeleolus koju tulema ja kuuldes, et perekonnal taga uus nimi on wõetud, tahtnud terwet perekonda kui wõõraid isikuid majast wälja ajada; kuid naine ja lapsed jäid kindlasti oma otsuse juure, et nad Wene nime ei taha ja on walmis kas wõi ise oma ette elama hakkama oma uuest nimest ei lahku nad enam. Mees pidi järele andma.»

Suur osa setosid eelistas endale hoopiski vene nime võtta. «Nii tahtsid Panikowitsi wallas ühe küla elanikud kõik omale venekeelsed perekonnanimed võtta, tõendades, et nad olewat kõik wenelased; kuid juhtumise kombel teatanud keegi wanamees kommisjonile, et Panikowitsi rahwas on kõik päris setud (Eesti) soost. Siis hakati nendega Setu keelt rääkima ja tuligi wälja, et kõik oskasid ilusasti Setu keelt, olgugi, et nad nähtawa tahtmatusega seda rääkisid.» (Postimees, 1. november 1921) Komisjoniliikmete asjalikud seletused, et omakeelne nimi ikkagi kõige sündsam on, sundisid setosid järele andma ja omale emakeelsed nimed võtma.

Sageli aga oskasid teravmeelsed naabrid pealtnäha ilusa nime naeruväärseks tembeldada: «Näituseks, wõttis keegi setu omale perekonnanimeks Räästas, kuid naabrid hakkasid teda kohe paskräästaks hüüdma ja mehel ei jäänud muud nõud järele, kui kommisjoni paluda, et temale lubataks uus nimi võtta. Sarnaste pilkamiste ja üksikute wäljawalitud nimede naeruwääriliseks tegemise peale olid just eestkätt setud meistrid, kes elawuse ja meeleterawuse poolest wenelastest kaugelt üle on.» (Kaja, 21. jaanuar 1922)

Protokollid on sageli komisjoni esimehe nägu. Nii on Irboska valla nimelehed Villem Ernitsale omase boheemlaslikult lohaka käekirja ning eri tindiga kirja pandud. Ka on ta lubanud, nähtavasti tindipadja mahaununemise tõttu, kinnitada elanikel nimevõtt mitte sõrmejäljendi, vaid kolme ristiga. Võib oletada, et valla piires pandud nimedki peegeldavad komisjoni esimehe maitset.

Ernitsa stiilinäide Irboska valla protokolliraamatust. RA, EAA.5433.1.1, l. 212

Venelastele nimede panemine

Petseri vene perekond, 1937. RA, EAA.4643.1.63, foto 39

Venelased moodustasid üle poole Setomaa ja Eesti Ingeri rahvastikust. Erinevalt setodest olid kohalikud venelased hea meelega nõus omakeelsete nimedega, vaid paaril korral eelistati eesti või saksa nime. Küll aga armastasid venelased kuulsate kirjanike, kunstnike, poliitikategelaste, vürstide ja tähtsate kommunistide nimesid. Nii liiguvadki Setomaa venelaste seas ringi Dostojevskid, Dolgorukovid, Repinid, Kerenskid, Tolstoid, Suvorovid, Kamenevid, Leninid ja Trotskid. Uusi nimesid aitasid välja mõelda ka kohalikud vene kooliõpetajad.

Pankjavitsa valla Vesselkina külas võetud perekonnanimi Stalin. RA, EAA.5433.1.3, l. 98

«Üks wenelane tahtis omale kangesti intelligent nime ja palus protokolleerida «von der Flitz». Muidugi ei wiibinud sellele soowiawaldusele koosolijate üldine naerulagin järgnewast. Ta katsus siis õnne nimedega: «Kammerherr», «Gerbe» ja «Горбон. Сбор» (tempelmaks), aga ükski nendest nimedest ei leidnud juuresolija rahwa arwustuse ees armu ja mehel jäigi tol päewal nimi wõtmata.» (Päevaleht, 3. detsember 1921)

Kuidas sõjaväes teenivad noormehed endale nime said?

Eraldi protokolliti Petserimaalt ja Narva-taguselt alalt pärit ning parasjagu sõjaväes teeninud noormeeste nimed. Sõdurid said nime väeosade juhtkonna korraldusel. Seejärel saadeti protokoll siseministrile, kes nimevõtu kinnitas. Mõistagi tekitas väeosade juhtkonnas segadust, et kuidas see nimede võtmine ikka käib. Kas neil on vastav keeleline pädevus? Millised peavad olema protokollid? Kuidas oleks tagatud, et poeg omale sama nime saab, nagu vanematel või vendadel? Siseministeerium vastas järgmiselt: «Seaduse järele on igal ühel õigus võtta nime, mida tema hääks arvab. Soovitav on, et perekonnas ühed nimed oleksid. Selleks tuleks sõjaväe osal ehk isikul enesel teated muretseda vanemate uue nime kohta. Nimed peavad võetud ehk parandud saama vastavalt sõjaväe üksuse ülema korraldusel.» RA, EAA.5433.1.10, l. 24, 27

Eesti rahvaväelased Petseri külas, 1919. RA, EAA.2111.1.14715, foto 46

Siseministeeriumi protokoll Einbundi allkirjaga, 11. veebruaril 1922. RA, EAA.5344.1.10, l. 174

Nimepanek Narva-tagusel

Ingeri polgu ülem, adjutant ja meditsiiniõed, Koskolova 1919. RA, EFA 3-984

Narva-tagustes valdades algas töö 10. jaanuaril 1922, mil komisjonide esimees Samuel Sommer tegi visiidi kõikidesse valdadesse, jagades juhtnööre ja oma Petserimaal saadud kogemusi teistele komisjoniliikmetele. Siin otsustati igale passiealisele kodanikule nime panemise tunnistus välja anda ning protokolli ka kõik lapsed sisse kanda, ehkki see komisjoni töökoormust märgatavalt suurendas. Viimased nimed võeti Narva linnas ja Narva-Jõesuus 1923. aasta juunikuus.

Nimekomisjoni aruanne. Postimees, 13. august 1923

Suurele tööle tagasi vaadates tõdeb komisjon, et ingerlased võtsid nimed vastu suurema mureta kui setod. «Naroowa tagustes waldades anti perekonnanimede panemisele suur tähtsus ja pühitseti ühes külas seda sündmust päris pidulikult. Ust-Sherdjanka külas peeti «ristimise» pidustusi terwelt kolm päewa, kuhu külalised oli ka teistest küladest tulnud. Küla rahwas naljatas ise selle juures, et kui wäikse lapse ristimise puhul «praasnik» on, miks ei pea siis «praasniku» pidama, kui terwe küla on ristitud.» (Postimees, 14. august 1923)

Millised nimed ingerlased endale võtsid?

Ingerlaste juures pandi tähele, et luteri usku ingerlastel olid kõigil perekonnanimed, kuid vene usku ingerlastel need puudusid ja neid hüüti lihtsalt isa ja vanaisa nime järgi. Ingerlased võtsid meelsasti endale ilusad eesti-, ingeri- ja soomekeelsed nimed, vaid vähesed vene nime poole kaldujad veendi naabrite poolt kohe ümber.

Narva vallas Ilkino (Vana) külas elanud ingerlased said kõik omale rahvuskeelsed nimed. RA, EAA.5433.1.5, l. 57

1921. aasta kevadel vastu võetud perekonnanimede panemise seadus lubas endisi nimesid soovi korral muuta. Eriti linnades – Narvas ja Petseris – on seda võimalust ohtrasti kasutatud, kuna seal elas palju sisemaalt tulnud rahvast, kellel juba olid perekonnanimed. Eestistati nii vene- kui saksapäraseid nimesid (Grünthal → Männipuu), samuti muudeti halvakõlalisi nimesid (Mullikas → Lillenurm).

Väljavõte Narva linnas pandud perekonnanimede tähestikust, milles on ära märgitud ka nimemuutmised. RA, EAA.5433.1.4, l. 12p–13

Seaduse järgi pidi liignimed kõikidesse omavalitsuses peetavatesse elanike nimekirjadesse kantama. Ka anti kirikuõpetajatele korraldus, et nad märgiksid uued nimed kodanikule väljastatud tõendi alusel kirikuraamatutesse. Siiski tundub, et nimede käibele võtmine ei läinud kuigi nobedalt. Näiteks sai üks perekond Skarjatina vallas 8. juulil 1922 perekonnanimeks Saltõkov, ent Olga-Risti koguduse meetrikaraamatus ei ole novembrikuus perre sündinud poeg Mihhaili sünnisissekandes veel perekonnanime märgitud.

Skarjatina vallas Djuka külas 8. juulil 1922 Nikifor Fadejevile ja Anastassia Grigorievnale antud nimi Saltõkov. RA, EAA.5433.1-9, l. 170p

Mihhail Saltõkovi sünnikanne EAÕK Olga-Risti koguduse 1922. aasta meetrikaraamatus. RA, EAA.5350.1.23

Üldine haridus- ja karskuspropagandatöö käis käsikäes nimepanekuga Narva-taguselgi, kuid piirkonna eripäraks võib pidada selle mõningast mahajäämust ja vähest tuntust. Mitmelgi pool olid komisjoniliikmed vaimustatud ingeri rahvakultuurist ning Ernits pöördus palvekirjaga Eesti Rahva Muuseumi poole vanavara kogumise tarvis rahalise toe saamiseks. See palve ka rahuldati.

Ingeri naise rahvariide näidised Narva linnnamuuseumis, 1937. RA, EFA.712-0-206078

Ingeri naise rahvariide näidised Narva linnnamuuseumis, 1937. RA, EFA.712-0-206079

Autorid: Maive Mürk ja Helina Tennassilm, arhivaarid