Kärt Pauklin, konservaator (tekst ja fotod)
Käesoleva aasta aprillis saabus rahvusarhiivi konservaatorite töölauale üsna tavapärane arhivaal pealkirjaga „Tartu ringkonnakohtu tsiviilosakonna ERA-AKT. Jaan Johani p. Koort’i päralt oleva Tartumaal Haaslava mõisast eraldatud vakutalu „Pori No 14“ kinn. No 2511 avaliku müügi asjus“. Tegemist oli uurimissaali tellimusega ning säilik tuli enne uurijale edastamist puhastada ja korrastada. Eripäraseks tegi selle esmapilgul hariliku objekti see, et kõiki toimiku 209 lehte näisid läbivat ühesugused augud, kusjuures paber oli nende ümber nii tugevalt deformeerunud, et see takistas säiliku avamist. Lehti läbivate aukude tekkelugu pakkus esialgu säilitusoakonnas küll kõneainet, kuid ilma tõenditeta jäid need vaid teoreetilisteks pakkumisteks.
Algas rutiinne, kuid aeganõudev protsess, mis kätkes lehtede ettevaatlikku üksteisest eraldamist, sirutamist ja nendes olevate aukude parandamist. Enamasti piisas parandamiseks õhukese loorpaberiga toestamisest, kuid paksemate lehtede puhul oli augu keskelt väike tükk paberit ka puudu. Nendele kohtadele otsustati liimida sobilik paranduspaber, milleks valiti paksem, 32-40 g/m2 paksune kollaka tooniga jaapani paber.
Nõnda kulges töö umbes säiliku keskpaigani vahejuhtumiteta. Kuni täiesti ootamatult, ühe paksemat sorti roosa kartongist vahelehe voltide seest tuli lagedale üks kahest peasüüdlasest: hõbedane umbes 8 mm läbimõõduga püstolikuul! Kuna lask näis olevat sooritatud toimiku kaane suhtes väikese nurga all, oli paks kartongileht kuuli lennu peatanud ja selle endasse püüdnud. Tihedate paberivoltide vahelt polnud see imekombel ka välja kukkunud. Teine kuul oli toimiku läbinud ilmselt otse ning seda ei leitud.
Vaatamata leiule jääb õhku muidugi endiselt palju küsimusi: kes, kus, millal ning miks toimikut tulistas; kas tulistati lihtsalt ajaviiteks märki või on tegu juhusliku sõjaaegse lasuga; kas on ehk see väike virn pabereid kunagi päästnud kellegi elu jne. Kuigi eelnimetatud küsimused jäävad ilmselt vastuseta, annab see juhtum siiski põhjust fantaseerimiseks ning kes teab, ehk võiks meie põhjatuna näiv arhiiv anda ainest mõneks järjekordseks põnevaks eesti mängufilmiks või kriminaalromaaniks?
Mis veel konserveerimisprotsessi puutub, siis kuigi kaaluti ka toimiku ning kuuli säilitamist eksponaadina, otsustati lehekülgedel oleva informasiooni kättesaadavuse ja säilimise tagamiseks kõik toimiku leheküljed siiski parandada ja digiteerida. Toimikule tehti selle mõõtmetele vastav arhiivi lainepapist karp, kust ei puudunud ka väike papist vutlar kuuli jaoks ning praegseks on säilik leidnud taas oma koha arhiiviriiulil.
Kokkuvõtteks võiks lisada, et kuigi konservaatorite töölaud on põnevatest objektidest sageli rikkalik, on taolised kriminaalsete juurtega leiud siiski haruldased ning lisavad igapäevatööle kahtlemata vürtsi ja põnevust.