Maive Mürk, arhivaar

Küllap teavad kõik lugu vendadest Lumiéridest, kes näitasid ülemöödunud sajandi lõpus Pariisi kohvikus väiksele seltskonnale «liikuvaid pilte» jaama saabuvast rongist, mille peale seltskond üdini ehmus ja neist üle sõita ähvardava rongi eest saalist välja tormas. Vaevalt aasta pärast seda, 1896. a oktoobris esietendus kino ka Tallinnas ning edasi riburada teistes Eesti linnades. Maakohtadesse jõudis «elavate piltide teater» kümmekond aastat hiljem.

Kino Metropol Tartus, Kalda tänaval. 1936 RA, EAA.2111.1.14670

Esmalt toimusid etendused rändkino vormis. Esimene paikkino avati alles 1908. a Tartus. Tegemist oli kinoga Illusioon heinaturul Kivisilla juures, mis mõeldud 360 vaatajale. Kinos käimine muutus tänu oma uudsusele ning soodsale hinnale mõne aastaga levinuimaks ajaviitmise viisiks. Teatrite, tsirkuste ja kontsertsaalide omanikud olid turris, sest «odavat lõbu» pakkuv kino meelitas neilt suure hulga kliente.

Esimene paikkino maal ja ühtlasi esimene vabrikukino avas uksed Hiiumaal Kärdla mõisa maadel 1913. aastal. Ajalooarhiivi fondis «Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitus- ja teedekomisjon» säilitatakse selle rajamisega seotud toimikut. (EAA 33-3-3051)

Hiiu-Kärdla kalevivabrik oli Eesti vanimaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid, mis tegutses aastatel 1829–1940, kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni. 20. sajandi algul töötas selles hinnanguliselt 600 inimest. Vabrikukeskusest kasvas välja Kärdla alev, mis nimetati 1938. a linnaks.

Vaade Hiiu-Kärdla alevile. Taamal suitseb vabrikutorn. 20. sajandi esimene pool. RA, EAA 1691-1.166.11

Vaade Hiiu-Kärdla kalevivabrikule 1900ndatel–1910ndatel. Ees paistva oja vastaskaldale kerkiski kinohoone. RA, EAA.1691.1.170

Hiiu-Kärdla kalevivabriku töölised õuel. 1920ndad–1930ndad. RA, EAA.1691.1.166.28

1913. aasta alguses saatis Kärdla kalevivabriku juhtkond Eestimaa kubernerile kirja, milles palub luba rajada vabriku territooriumile kino «eesmärgiga võimaldada oma teenistujatele ja töölistele kasvatusvahendit ning mõistlikku meelelahutust». Rõhutatakse, et seeläbi ei plaanita sugugi kasumit teenida. Sissepääsuks peab küll sümboolse summa maksma, kuid see kulub kino tööshoidmisele.

RA, EAA.33.3.3051, l. 1

Toimik sisaldab tulevase kinohoone, selle tehnika ja elektrisüsteemi kirjeldusi. Kavas oli ehitada ühekordne kivivundamendi ja raudkatusega puumaja pikkusega 69 jalga, laiusega 26 jalga ning kõrgusega 11 jalga (ca 21 x 8 x 3.35 meetrit). Korraga võis filmi vaadata kuni 300 inimest, kes pääsesid hoonesse kahe eraldi sissekäigu kaudu. Erinevalt praegustest kinodest olid sellel aknad. Ruumi köeti kahe raudahjuga. Kaameraaparaat asus omaette majakeses, kust pilt jõudis pisikese ava kaudu peahoones paiknevale ekraanile. Võimaliku tulekahju tõkestamiseks ehitati kahe maja vahele betoonsein ning olemas olid tulekustutid. Tulehirm oli vägagi põhjendatud, kuna mitmed tolleaegsed kinohooned süttisid ja põlesid maani maha.

Hiiu-Kärdla vabrikukino plaan. Kinnitusallkirja andis teiste seas ka kuberner. RA, EAA.33.3.3051, l. 22a

Kino pidi rajatama vabrikuhoonete vahetusse lähedusse. Asendiplaanil on näidatud ka elektriliini teekond läbi vabriku kinomajja. RA, EAA.33.3.3051, l. 14

Pool aastat pärast taotluse esitamist andis Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakond eesotsas kubermanguinseneri ning -arhitektiga Hiiu-Kärdla vabrikukino avamiseks rohelise tule. RA, EAA.33.3.3051, l. 39