Narvas ja Sillamäel 1993. aasta suvel aset leidnud autonoomia referendum on võrdlemisi väheuuritud sündmus ja põhjused on ilmsed: ajaline distants liiga lühike ja paljud asjaosalised on elus ja/või isegi aktiivselt tegevad poliitilisel maastikul, seega muutub sündmuste sõltumatu tõlgendamine keerukaks. See-eest tundus see sobiv teema ülikooli lõputöö tarvis. Pärast hästi vastu võetud Narva referendumi teemalist lõputööd tundsin heameelt selle üle, et avanes võimalusi sellest inimestele rääkida: trammis tuttavaga, vastuvõtul suursaadikuga, ülikooli puldis akadeemilise publikuga, veiniklaasi taga sõbraga. Lõpuks tüdinesin, sest kuulajale oli jutt uus ja põnev, mina pidin aga samu asju kordama kümneid kordi. Sellest sündis mõte rääkimise asemel võiks hoopis näituse teha ja inimesed sinna suunata. Okupatsioonide muuseum läks mõttega kaasa ja pakus lahkesti tuge rahalistes- ja haldusküsimustes.
Kohe tekis ka esimene takistus: mida näitusel õieti näidata saab? Lõputöö tugines esmajoones Narva linnavolikogu istungite protokollidele ja sündmusi kajastanud ajalehtedele. Mõlemad kujutavad endast suurt ja tavalugeja jaoks valdavalt igavat tekstimassiivi. Appi tuli Rahvusarhiivi filmiarhiiv, kes oli helde ja aitas meid kvaliteetsete fotodega 1993. aasta Narva sündmustest.
Pildistatud XXI Narva linnavolikogu koosseisu istungite protokollid, Narva Linnaaarhiiv
Teiseks suureks mureks oli minu puuduvad kogemused kuraatorina: olin kümnetes muuseumites ja galeriides sadu näitusi näinud ja kõik head ja vead alati tähele pannud, aga selle teoreetilise teadmise pinnalt enda näituse ülesehitamine osutus parajaks pähkliks. Õnneks pidi lähtuma konkreetsest Okupatsioonide muuseumi keldriruumist ja selle mõõtudest. Referendumiga kaasnenud arengud ja sündmused koondasin aga mitme läbiva teema alla ja siis hakkasin neid ruumis jaotama.
Esialgne näituse plaani visand kuraatori märkmikus
Maailmas ringi käies torkab silma, et ajaloomuuseumid tihtipeale ei panusta piisavalt näituste kujundusse. Kui püsinäituste loomisel aina enam kasutatakse kõikvõimalike interaktiivseid lahendusi, siis ajutiste näituste igavusest vabastamiseks on kaks võimalust: kas välja panna põnevaid esemeid või teha ägedat disaini. Kuna esemeid meil ei olnud, läksime teist teed ja kutsusime appi Optimisti. Optimist on Eesti juhtivaid reklaamagentuure, kes on teinud kampaaniaid nt Tallinkile, Teliale, Eesti Ekspressile, Nordicale ja teistele. Sellesse ritta lisandus nüüd ka Okupatsioonide muuseum, kuna disainerid ja loovjuhid olid agarad näituse loomisel kaasa lööma. Esialgsele entusiasmile järgnes rida koosolekuid ja paarkümmend pdf-dokumente erinevate kujunduse versioonidega. Lõplik tulemus oli nii hea, et näitus sai nomineeritud mainekale Eesti loovagentuuride auhinnale Kuldmuna keskkonnadisaini kategoorias.
1990ndad pole võõras teema eestimaalastele: isegi kui empiirilised kogemused puuduvad ja näiteks koolilapsed ise pole seda aega täies mahus kogenud, siis on ju ikka käidud vanaemal külas ja interjöörid või õhustik mõjuvad tuttavana. Kuna tahtsime õiget pilti pakkuda ka välismaalastest näituse külastajatele, sai põhiruumi kõrvale tehtud väike eluruum omaaegses stiilis tapeedi, mööbli ja telekaga. Telekast panime jooksma kahte arhiivvideot ja 2016. aastal Narvas üles võetud lühifilmi, kus narvakad meenutavad 1993. aasta sündmusi ja räägivad oma tänasest elust-olust. Nagu tavalises 1990ndate korteris kombeks, mõned seinad on tapeediga katmata ja seina peal ilutsevad ajalehed – tõsi küll, mitte juhuslikud, vaid Hoiuraamatukogust saadud Narva referendumit kajastanud välismaa ajalehtedes ilmunud lugudega saksa, soome, vene, inglise jt keeltes.
Lisaks 1990ndate ajalehelugejale saab nüüd ka iga Eesti inimene tutvuda Narva autonoomia referendumi tagamaadega.
Näitus „Kuidas Narva Eestiga jäi“ on avatud Rahvusarhiivi peahoones Noora (Nooruse 3, Tartu) kuni 2017. aasta lõpuni. Näitust saab külastada E–R kell 9–19.
Näituse juhatab 24. oktoobril kell 15.30 sisse aruteluring “Narva tsivilisatsioonide kokkupõrkes” kus osalevad politoloog Karmo Tüür, ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud Olaf Mertelsmann ning ajaloolane Igor Kopõtin. Juttu tuleb tuleb Narva minevikust, olevikust ning piirilinna rollist Eesti ja Venemaa vahelistes suhetes.
Üritus Facebookis
Kuraator: Ivan Lavrentjev.
Projektijuht: Sander Jürisson.
Kujundus: Optimist.
Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurikapital, Saksamaa Liitvabariigi Saatkond Tallinnas, Eesti Vabariigi Justiitsministeerium.
Tekst ja fotod: Ivan Lavrentjev, näituse kuraator