Anda armastatud inimesele tükikene iseendast. Reeglina mõistetakse seda poeetilist lausundit metafoorina, tõlgendatakse lihtsalt viisina pühendumust väljendada. 19. sajandil ja varemgi ei pruugitud seda aga tingimata sugugi ülekantud tähenduses kasutada. Nimelt levis vähemalt alates keskajast Euroopas komme kinkida lähedastele sõna otseses mõttes tükikene enda küljest – kihar oma peast. 

21. sajandi inimesele kõlab see heal juhul veidra, ent ehk omamoodi armsa viktoriaanlikust raamatust tuntud žestina, halvemal juhul peetakse sellist lokki juliakristevalikult ebameeldivaks abjektiks. Ometi oli see komme tõepoolest läbi sajandite igati tavapärane viis armastust väljendada, mida tõendavad kasvõi maailma arhiivides paberihunnikute kõrval säilinud arvukad kirjade ja raamatute vahele peidetud äralõigatud kiharad. Näiteks on lühikese ülevaate Ühendkuningriigi Rahvusarhiivis leiduvatest lembelokkidest kirjutanud sealne arhivaar Vicky Iglikowski-Broad. ¹

Arvatakse, et komme juukseid kinkida pärineb vähemalt keskajast ning sellises annis arvati peituvat jõud, see pidi kahe inimese vahelist armastust süvendama ja kihara saanud inimest toetama.² Näib, et sellise kingi tegemisel võis olla mitu põhjust. Üks ajend oli puhtalt sentimentaalne – anda kellelegi sõna otseses mõttes tükk iseendast, et seda endaga kaasas kanda ja kallist inimest mõtteis hoida. Tihtilugu tehti selliseid kinke inimestele, kellest tuli pikemat aega lahus olla. Samamoodi esines seda kommet sünni või surma juures – lõigatakse ju tänagi sageli vastsündinutelt esimene kihar ja hoitakse alles. Surnud lähedase loki alleshoidmine, sageli selle näiteks ka kaelakee või sõrmuse sisse põimimine, on sajandeid vana komme. See oli samuti seotud sooviga kallist inimest meeles pidada, füüsiline meenutus tema kunagisest elust ja viis hoida teda igavesti enda juures.³ 

Iseäranis populaarseks sai kiharate kinkimine viktoriaanlikul ajastul anglofoonses maailmas, ehkki võib sellist trendi täheldada muudeski kaasaegse Euroopa osades. Selle menu näib mõistetav – iseloomustab ju perioodi tõepoolest sentimentaalsus ja erakordne võlutus surmast. Samal perioodil kujunes ka tõeline juusteäri – nõudlus toodete järele, mis ei olnud tingimata enam valmistatud lähedase inimese juustest, kasvas tohutult. Lisaks parukatele olid hinnas ka juukseid sisaldavad ehted – prossid, sõrmused, käevõrud jne. Sageli osteti vajaminevat hinnalist tooret kokku vaesematelt inimestelt, kes selles lisaraha teenimise võimalust nägid.⁴ Tuntuim kirjanduslik näide selle fenomeni esinemise kohta on ehk Victor Hugo Hüljatute peategelasi Fantine, kes noorele tütrele söögiraha teenimise nimel oma pikad juuksed kümne frangi eest maha müüs.⁵

Reeglina võib siiski eeldada, et juustest ehteid taheti eelistati kanda siis, kui tegemist oli lähedase inimese kiharaga. Näib aga, et juuste kinkimise komme ei ole aga sugugi läänepoolsema Euroopa ja Põhja-Ameerikaga piirdunud. Eesti Rahvusarhiivi peahoones Nooruse tänava majas on säilinud vähemalt üks tõestus, et ka siinmail võis 19. sajandi teisel poolel nn lembelokkide kinikimise komme levida. 

Sangaste mõisa omanike, perekond Bergide arhiivis⁶ on säilinud Charlotte Bergi (1824–1899) eluajal hoolsasti alles hoitud kirjavahetused pereliikmete, sugulaste ja sõpradega. Nende materjalide seas on ta talletanud arvuliselt kirju miniaga, kes sageli perekonnaga Lõuna-Prantsusmaal reisis ja sealt koju kirju saatis. Nii on Charlottest arhiivis säilinud postkaarte Biarritzist ja muudest Prantsuse Riviera linnakestest ning isegi foto meremehekostüümi riietatud pojapojast Borisist (tulevasest krahv Bergist, eluaastad 1884–1953) Nice’is. Samade kirjade seas on ka lapse kirjutatud saksa- ja prantsuskeelseid kirju vanaemale. Ühe kirja vahel, millel on nii minia kui lapse käekiri, on ka väike kokkumurtud paber kirjaga Boris krahv Berg / Juukselokk / juuni 1890.⁷ 

Selle sees on helepruun kihar, mis on niivõrd hästi säilinud, et näeb välja, nagu oleks see poisi peast lõigatud eile, mitte 135 aastat tagasi. Teatavasti ongi juuksed ülejäänud inimkeha osadega võrreldes ülihästi säiliv materjal, mis teeb ka loki kui kallist inimest meenutava asja kinkimise igati praktiliseks.

Arvatavasti on kuueaastase Borisi peast lõigatud lokk saadetud vanaemale samuti sentimentaalsetel põhjustel, nagu seda samal ajal viktoriaanlikul Inglismaalgi tehti. Tegelikult saadeti kihar aga kuus aastat hilejm, kui poiss oli 12-aastane. Charlotte poja, minia ja lapselapse arvukad välismaalt saadetud kirjad tõestavad nii seda, et üksteisest tuli pikemat aega lahus viibida, kui ka seda, et (lapse)laste suhted (vana)emaga olid tihedad ja lähedased. 

Nii tundub loogiline, et vanaemale saadeti pojapoja meeles pidamiseks kihar tema juustest. Juuste saatmisele eelnevatel ja järgnevatel kuudel säilinud kirjadest nähtub, et peamine põhjus Lõuna-Prantsusmaale sõitmiseks oli Borisi nõrk tervis. Arstid olevat talle välja kirjutanud viibimise meeldivas vahemerelises kliimas ning ema sõnul on poisi enesetunne Prantsusmaal väga hea, suurtes linnades nagu Pariisis või kodumaal aga jäävat ta peaaegu kohe uuesti haigeks. Borisi tervist puudutavates kirjades väljendab ema sageli muret selle kohta, kas poiss üldse taastubki.⁸ 

See lubab spekuleerida, et ehk oli Charlottele kihara saatmisel teinegi, mustemat tulevikustsenaariumi arvestav põhjus. Kui, nagu mainitud, oli tollal levinud ka komme lõigata kiharaid ka lahkunud lähedase peast, et teda meeles hoida ja temale mõelda, võis Borisi ema arvestada vägagi reaalse võimalusega, et poeg võib lähiajal siitilmast lahkuda. Boris Bergi eluaastate järgi teame nüüd, et tõenäoliselt õnnestus tal haigus ikkagi seljatada ja elas võrdlemisi kõrge eani – 69-aastaseks. Seda aga loomulikult kirjade saatmise hetkel ei teatud.

On alati põnev avastada, kui minevikus pika aja vältel levinud kombed, millest peamiselt räägitakse anglofoonse maailma või äärmisel juhul läänepoolse Euroopa kontekstis, võivad mingil kujul olla ka Eesti- ja Liivimaale jõudnud. Üks hea näide selle kohta on nn lembelokkide kinkimise traditsioon, mida tänane inimene seostab enamasti vanema aja romantilise kirjanduse süžeedega. Eesti Rahvusarhiivi Nooruse tänava kogudes leidub aga vähemalt üks tõestus sellele, et komme võis ka siinmail levida. Kuueaastase Boris Bergi vanaemale saadetud kihar oli tõenäoliselt sentimentaalne kingitus ja võimalus Prantsusmaal viibivat lapselast meeles pidada. Samas võis olla aga tegu morbiidse ettenägelikkuse ja hirmuga, et kehva tervisega laps haigusest ei taastugi, mistõttu oli vaja midagi, mis aitaks teda hiljem meenutada ja hinges endaga hoida. Kes teab, võib-olla leidub arhiivi kirjademere sees selliseid põnevaid üllatusi veelgi? 

1. Vicky Iglikowski-Broad. A lock of love. – The National Archives, https://blog.nationalarchives.gov.uk/lock-love/ (5.06.2025). ↩︎
2. Laura Michele Diener. Production and Practice. – A Cultural History of Hair in the Middle Ages. Roberta Milliken (toim). London: Bloomsbury, 2019, lk 71–90. ↩︎
3. Rachel Harmeyer. Objects of Immortality: Hairwork and Mourning in Victorian Visual Culture. – University of Houston 2018, lk 33–49, https://uh-ir.tdl.org/server/api/core/bitstreams/1e82e4aa-9a08-49b1-b832-4e0f69310cd1/content (5.06.2025). ↩︎
4. Johanna Wassholm, Anna Sundelin. Gendered encounters in mobile trade: human hair as a commodity in the Nordics, 1870–1914. – History of Retailing and Consumption, 2020, nr 6 (2), lk 118–136. ↩︎
5. Victor Hugo. Les Misérables. Pariis: Gallimard, 1995, lk 255–261.  ↩︎
6. RA,EAA.1874 (perekond Berg). ↩︎
7. RA,EAA.1874.1.816 (Maria Bergi ja Boris, Georgi poeg Bergi kirjad ämmale/vanaemale, Charlotte Bergile). Lk 20–21, Maria ja Boris Berg Charlotte Bergile, 15.09.1896. ↩︎
8. RA,EAA.1874.1.816 (Maria Bergi ja Boris, Georgi poeg Bergi kirjad ämmale/vanaemale, Charlotte Bergile). Lk 19, Boris Berg Charlotte Bergile, 15.08.1896; RA,EAA.1874.1.816 (Maria Bergi ja Boris, Georgi poeg Bergi kirjad ämmale/vanaemale, Charlotte Bergile). Lk 20–21, Maria ja Boris Berg Charlotte Bergile, 15.09.1896; RA,EAA.1874.1.822 (Maria Bergi kirjad ämmale, Charlote Bergile). Lk 36–38, Maria Berg Charlotte Bergile, 29.11.1896; RA,EAA.1874.1.822 (Maria Bergi kirjad ämmale, Charlote Bergile). Lk 41–42, dateerimata. ↩︎