Pea 20. sajandi lõpuni oli kirja kirjutamine kõige tavalisem viis teadete saamiseks ja saatmiseks, nii lähedalt kui kaugelt. Moodsate tehnikavidinate tulek on aga sajanditevanuseid oskusi ja kombeid kõrvale lükkamas.
Kui palju me tänapäeval pliiatsit-paberit kirja kirjutamiseks tarvitame või oma käega allkirjagi anname? Kas ilus käekiri on klaviatuuriajastul üldse oluline? Rahvusarhiivi Noora maja fuajees avatud uuel näitusel saab aimu, missugust ehedat emotsiooni kannab käsitsi kirjutatud kiri, kuidas pöördutakse kirja saaja poole ning mis põhjustel üldse on kirjutajad sulge haarama pidanud.
Olgu siin ära toodud mõned näited eksponeeritavatest kirjadest.
Ärevail aegadel ootavad rindevõitlejad sõnumit kodustelt, et mõtteski viivuks lähedastega koos olla. Elumärki eemalolijalt igatseb ka kodutanumale jäänu. Kirjad vaenuväljalt on erinevad. Emale, õele ja naisele püüavad sõjamehed helgemates toonides kirjutada. Sootuks teist laadi on paberil sõnad, mis mõeldud meessoost lugejale: halastajaõdede kohta käivast klatšijutust keemiarelva rünnaku alla sattumise kirjelduseni.
Peeter Jakobson (1883–1954) koos kaasvõitlejaga Hersonis, 1917.
ERA.2124.3.253, l. 1
Tsitaat Peeter Jakobsoni kirjast (1915) õemehele:
… praegost istun suure soo peal oma maja ukse ees ja teen sinule kirja. /… / meie Wahwat Issama kaitsjat on ikka kõwad sõja mehed, aga Saksa Willu on joo üks kuradi nõiid tema laseb kiwt kuulidega. Kui aawap sis enam terweks ei saa, ja suret. üks kuulitest on wäega kange kihwt kui lõhkep sis wõtap inimese uimaseks. See on joo wasta seatust. /… / nüüd on weel mis wäega paha asi on, et halestaja õeed kellel punane rist on ümber käewarre need käiwat päris literlikku nasterahwate asemel. Küll on see üks kuradi tükk. /… / eila õhta sõitsiwat 3 tükki sija, ja praegust lähewat meie ohwitserid jälle neid mettsa teed saatma. See on wäega silma paistew liiterlik wahekord, mis mitte ei tohis olla. Kui meie klawnõi komantur seda teada saaks, sis oleks neil jälle witsad.
ERA.2124.3.253, l. 30–31p
Alati ei peagi saatma pikka kirja. Tervituspostkaart koos sellele kirjutatud sõnumiga on kui väike emotsionaalne sild kaugemal asuvate armsate inimestega. Olgu need tervitused saadetud Mainau saarelt, kaunist Siguldast või Tartust. Emotsioonitu ei ole ka Vene-Jaapani sõja päevil Tallinnast Aaspere mõisa läkitatud teateke. Televisiooni- ja digieelsel ajal olid vaatepostkaardid pea ainsad pildid, mille kaudu maailm koju jõudis.
EAA.1423.1.135, l. 158–158p, 168–168p, 173–173p, 197–197p
Helilooja Artur Kapp (1878–1952) saatis 1924. aasta suvel meie esimesele kutselisele lauljale Aino Tammele lahtise postkaardi. Vastuseks A. Tamme soovile harmoniseerida mõned laulud märgib helilooja, et on ajapuuduses.
ERA.1558.1.16, l. 54–54p
Kuigi telefonid olid XX sajandi alguses Eestiski kasutusel, tundus Artur Adsonile (1889–1977) kirja kirjutamine stressivabama suhtlemisviisina. 1922. aastal Johannes Vares-Barbarusele saadetud kiri algab pika sissejuhatusega helistamise ebamugavusest.
ERA.R-39.1.2, l. 37
Ikka ja jälle on inimesel olnud vajadus mõnele asutusele või äripartnerile kiri saata. Kas siis midagi paluda, soovides midagi teada saada, kinnitada kokkuleppeid või hoopis kellegi peale kaevata. Suhtlustoon ametikirjades on sootuks teine kui semulikus kirjas sõbrale. Neis kirjades peegeldub ajastu, mil kiri on koostatud. Mõnikord peab oskama lugeda nii-öelda ridade vahelt.
Kaubandussuhteid kajastav kiri võib sisaldada ka vägagi isiklikke teateid. Nii kirjutas linakaupmees Juhan Rabbison (1818–1883) Uue-Karistest 1847. aastal Pärnusse Schmidti kaubamaja kontorisaksale, et kuna poeg ootamatult suri, siis ei saanud ta linakoormat linna saata. Voormehele palub Rabbison kaks pudelit rummi kaasa panna.
EAA.3340.1.1823, l. 153–154
Konstantin Pätsile Riigikantseleisse on adresseeritud palju palvekirju. Enamik neist kirjeldavad inimeste rasket elu ja ainelist puudust. Alati ei pruukinud positiivset vastust tulla ja soovitati pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.
1936. aasta maikuus pöördus riigipea poole Mooste valla Kauksi küla mees Ernst Naruson (alates 1938 Männiste, 1885–1975). Kümne lapse isa palus härra riigivanemat oma noorima, majanduslikel põhjustel veel ristimata poja ristiisaks. Kirjale lisas lasterikas isa ka foto oma suurest perekonnast. Palve võeti menetlusse ning kuigi K. Päts ristivanemaks ei läinud, määras ta perekonnale 100 krooni toetusraha.
ERA.31.4.1635, pagineerimata
Näituse ja kirjade originaalidega saab tutvuda Rahvusarhiivi peahoone Noora (Nooruse 3, Tartu) fuajees detsembri lõpuni. Näituse kujundas Tiina Viirelaid.