Kes on vähegi sattunud sirvima Tartu keiserliku ülikooli fondi 402 nimistuid 1 ja 2 paberil või üliõpilaste isikutoimikuid AISis, on tähele pannud, et need sisaldavad siin-seal naiste nimesid. Naised? Keiserlikus ülikoolis? Aga naistel polnud ju õigust… ah jaa, ämmaemandad ja koduõpetajad. Sellest kõigest on kirjutatud kogumikus “Vita academica, vita feminea” (toim Sirje Tamul, Tartu 1999), Lea Leppiku artiklites ja muudeski ülikooli ajalugudes. Naisi on ka varem püütud kokku lugeda, eeskätt ämmaemandaid, kelle kohta annavad teavet ka ülikooli statistilised ülevaated, aga ka koduõpetajaid, üliõpilasi ja vabakuulajaid. Aga kui palju neid kõiki kokku oli? Kes nad olid? Kust nad tulid? Eeskätt sellele esimesele küsimusele püüdiski vastust leida Kultuuriministeeriumi poolt rahastatud projekt KUM-TA31 “Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani”.
Esmalt tuli naised AISist üles leida. See ei tundu ju üldse keeruline. Hakkad järjest AISi läbi vaatama ning paned kõik naised tabelisse kirja. Päriselt ei ole mitmekümne tuhande kirje läbi vaatamine nii lihtne. Tähelepanu hajub hetkeks ja ongi üks proua ämmaemand ekraanilt läbi lipsanud. Selle vältimiseks tuli AIS läbi vaadata kaks korda ja ei saa välistada, et edasise uurimistöö käigus naiste arv kasvab. Paljude rahvusvaheliselt tuntud nimedega on lihtne, Maria on naise nimi, Bernhard on mehe nimi. Venestuse tulekuga muutusid dokumendid venekeelseks ja seega tõlgiti nimi esmalt vene keelde. Keiserliku ülikooliga seotud isikute säilikud on AISi kantud eesti-ladina tähestikus, seega toimus paljude nimede puhul uus tõlge. Traditsioonilisi nimesid see palju ei muutnud, küll aga teisi. Selgeks tuli õppida juudi naiste ja meeste nimed, kusjuures väga sarnane nimekuju võis olla naisel ja mehel. Üle tuli kontrollida Julid ja Klavdid (enamasti mehed). Nimeortograafia ei olnud väga rangelt välja kujunenud, seega oli keegi pidanud tegema säiliku sees olevast valikust otsuse ja kirjutama nime säiliku kaanele, mis jõudis AISi ja kui tema käekiri polnud väga selge võis saada Aleksandrist Aleksandra.
AISi läbitöötamise järel tekkis Exceli tabel, kus oli u 6000 naise nime/säilikut põhimõttel, et kui säilikus oli mitu naist, said kõik naised omaette rea ja kui naisel oli kaks säilikut, siis sai ta esialgu kaks rida. Andmekogu korrastamise käigus püüdsime topeltkirjed kustutada ning seega leidsime AISist ligi 5800 naise nimed. Nendest ligi 1800 olid ämmaemandad, pisut üle 1400 olid koduõpetajad, umbes 1200 said kõrgemat haridust tõendava diplomi või olid seda teed alustanud, üle 800 hambaarsti ja dentisti ning apteekriabilisi ja proviisoreid oli üle 500. Oli neid, kes esmalt said ämmaemanda, proviisori või apteekriabilise kutse ja siis jätkasid teed kõrghariduse poole. Teine alustas vabakuulajana, ent tegi seejärel kutseeksami.
Edasi tuli hakata säilikutesse sisse vaatama. Hulk säilikuid oli juba digiteeritud, mistõttu sai seda teha kohe. Esmalt tellisime säilikuid lugemissaali ja tegime märkmeid. Üsna kiiresti sai selgeks, et see ei ole otstarbekas mitmel põhjusel. Algne andmekogu idee lähtus eeskätt sellest, et 19. sajandi trükitud tunnistuste koopiad sisaldasid inimese kohta päris palju teavet. Selle teabe sisestamine tabelisse oleks vastanud projekti kavandatud ressurssidele. Ilmnes, et selliseid inforikkaid diplomi koopiaid ei ole väga palju. Diplomitel olevate andmete hulk muutus aastate jooksul nagu ka säilikus endas olevate andmete hulk. Kõikidel ei olnud ka diplomite koopiaid. Edukate läbirääkimiste tulemusena Rahvusarhiiviga jõudsime selleni, et digiteerime kõik senidigiteerimata säilikud.
Selleks seati sisse eraldi töökoht koos skänneriga ning säilikute tellimise süsteem. Skännerit saavad kasutada kõik uurijad, kes soovivad oma uurimisteema allikad laiemasse kasutusse tuua. Õnneks lubati meil projekti kolm kuud pikendada, et säilikute digiteerimine samuti ära mahuks. Kokku digiteerisime umbes 4300 isikutoimikut, mis on peagi Saagast kättesaadavad.
Digiteerimise käigus märkasime ka seda, kuidas nimistud peegeldavad fondi ja ülikooli ajalugu. Mugav oli säilikuid välja tuua säiliku numbri järgi, kuid AISi järjekord ning säilikute numbrite järjekord ei lähe kokku. Nimistu 2 on varasem hõlmates peamiselt isikutoimikuid venestamiseni. Nimistus 1 on hilisemad toimikud. AISis on säilikud organiseeritud eesti-ladina tähestiku järgi, nummerdatud on säilikud vähemalt osaliselt vene tähestiku järjekorras.
Miks siis ikkagi digiteerida? Esiteks muidugi on säilikud nii lihtsamini kättesaadavad kõigile uurijatele ja huvilistele. Teine põhjus seisneb selles, et säilikud sisaldasid väga erinevas mahus teavet.
Koduõpetajate säilikud võisid sisaldada teavet ainult selle kohta, et neiu see ja see on sooritanud Tallinna gümnaasiumi juures eksamid ning tema tulemused prantsuse keeles olid eriti head ja aritmeetikas ainult head. Isegi eesnime ei kirjutatud üles. Mõnedel harvadel juhtudel oli säilinud ka teised dokumendid, mis nad pidid esitama: ristimistunnistus, soovitus koolist ja elulookirjeldus või siis diplomi koopia. Koduõpetajate kohta annavad rohkem teavet õpperingkonna ja koolidirektoraadi fondid.
Ämmaemandaid eksamineeriti kõige pikema perioodi jooksul alatest 1812. aastast kuni 1918. aastani ja seega muutus nende dokumentide hulk ja olemus aja jooksul. Näiteks kuni 1840. aastateni ei säilitatud isikutoimikute vahel diplomite koopiaid, ainult allkirjastatud ämmaemandate vandeid. 19. sajandil anti vahepeal sünni- ja abielutunnistused ja soovitused ilmselt naistele tagasi ja tehti nende kohta ainult märkmeid. Ämmaemandad pidid tõendama, et nad olid viibinud kolme lapse sünnitamise juures ning mitmetes säilikutes on säilinud kolme sünni vastuvõtmise kirjeldused, mis võisid olla esitatud väga napilt või siis väga põhjalikult. 20. sajandi alguse säilikud sisaldasid rohkem erinevaid tõendeid ja dokumentide koopiaid, sh ka koolitunnistusi, sest I järgu ämmaemand pidi olema läbinud ka neli gümnaasiumiklassi.
Esimesed hambaarstid sooritasid eksamid 1814. ja 1829. aastal ja nende kohta on suhteliselt napilt dokumente. Seejärel tuli pikem vahe 1870. aastateni ja stabiilselt kasvab hambaarstide ja dentistide arv 1890. aastatest. Kui dentistid õppisid hambaarstide käe all, siis hambaarstid pidid olema õppinud hambaarstikoolides. Ka neid tunnistusi sisaldasid naiste säilikud.
Naised pääsesid eri Euroopa riikides ülikooli juba 19. sajandil, Šveitsis juba 1860. aastatel. Paljud Vene impeeriumist pärit naised õppisid välismaistes ülikoolides, kuid nendest tunnistustest ei piisanud keisririigis praktiseerimiseks. Eriti arstidel tuli mõnes Vene impeeriumi ülikoolis praktiseerimise õiguse saamiseks eksamid uuesti sooritada. Teadaolevalt esimene naine, kes sooritas Tartu keiserliku ülikooli juures arsti eksamid, oli Esfir Russakova 1898. aastal. Ka eksami sooritajate, üliõpilaste ja vabakuulajate toimikud ei sisalda identseid dokumente. Alati pole põhjus teada, vahel on aru saada, et originaalid saadeti naisele kuhugi edasi ja millegipärast jäid nendest koopiad tegemata.
Asjaolu, et säilikutes oli erinev teave, tähendas ka seda, et ei olnud otstarbekas teha ühte tabelit, kuhu püüame kogu saadud teabe ära mahutada. Põhitabel sisaldab naise nime, seost ülikooliga (kutse, kõrgharidus), dateeringut, säiliku numbrit ja viidet AISi kirjele, kust saab ligi digiteeritud säilikule. Uurijal, kes tunneb huvi ainult proviisorite vastu, on lihtne tabelist ainult selle ameti esindajad kätte saada. Paralleelselt valmistame ette ka detailsemaid tabeleid iga grupi kohta eraldi, kuid nende täiendamine ja lõplik valmimine jääb järgmiste projektide ülesandeks.
See toob meid kolmanda põhjuse juurde, miks oli otstarbekas säilikuid digiteerida. Mitmete, eriti venekeelsete säilikute puhul, nõuavad dokumendid põhjalikumat süvenemist. Rahulikult, arvuti ekraani taga võimalusega võrrelda teiste samalaadsete dokumentidega. (Võib juhtuda, et vahepeal tuleb tõusta, teha teed, vaadata aknast välja ja siis tulla selle sünnimeetrika ärakirja juurde tagasi.)
Enamasti ei sisalda säilikud teavet selle kohta, mis nendest naistest edasi saab. See teave tuleb leida teistest ajalooallikatest. Mõningatel 20. sajandi säilikute puhul sisaldavad toimikud kirjavahetust selle kohta, kuhu diplomi koopia või teised dokumendid saata, mille järgi saab aimu, kuhu naised olid pärast Esimest maailmasõda sattunud. Päringuid tuli lähedasest Lätist ja ookeanitagustest Ameerika Ühendriikidest.
1890. aastatest ilmusid säilikutesse ka pildid. Raamatuskänner ei võimalda neid aga alati hea kvaliteediga digiteerida (eriti juhul kui pilt oli kleebitud ja seda ei saanud valgusallika suhtes palju liigutada). Projekti eelarve võimaldas meil tellida kõrge kvaliteediga koopiad ka umbes 850 fotost. Kõige olulisemalt annavad nad neile tuhandetele naistele näod. Samuti võimaldavad need üliõpilastöid nii fotograafia ajaloo kui ka näiteks (soengu)moe kohta.
Kokkuvõttes sai projekti raames digiteeritud ligi 70 000 kaadrit. Digiteeritud säilikud saavad õige pea lugejale kättesaadavaks Saaga ja Meediateegi vahendusel. Andmed leiab üles Tartu Ülikooli raamatukogu vabaandmete portaalist DataDOI. Andmekogu leiab üles projekti nime ja koodi järgi.
Digiteerimine toimus projekti “Naised Tartu ülikoolis kuni 1919” (KUM-TA31) raames. Projekti rahastas Kultuuriministeerium.