Tänases ajaveebipostituses tutvustab Tõnu Tannberg värsket artiklikogumikku Nõukogude-Eesti külma sõja ajal. Kõikidel huvilistel on raamatut võimalik osta Rahvusarhiivi veebipoest ja suurematest raamatupoodidest üle eesti.
Teisest maailmasõjast 1945. aastal võitjana väljunud NSV Liit kehtestas end kiiresti Ida-Euroopas ja allutas sealsed riigid peaaegu täielikult oma kontrollile. Sõjaaegne koostöö lääneriikidega murenes, selle asemel kujunes maailmas välja uus suurriikide vastasseis. Lääneriigid ei suutnud Moskva ekspansiooni ohjeldada ja nii jäi maailma arengut väga oluliselt mõjutanud vastasseis ehk nn külm sõda püsima kuni 1980. aastate lõpuni. NSV Liit ja tema sõltlasriigid koos 1944. aastal taasokupeeritud Balti riikidega suleti raudse eesriide taha.
Läänemaailmast äralõigatusega kaasnes sõjajärgsetel aastatel Eestis ulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine ja vaimuelu suukorvistamine, vastupanu mahasurumine, repressioonid ning nõukoguliku käsumajanduse juurutamine. Jossif Stalini surmale järgnenud „sula” tõi kaasa režiimi osalise pehmenemise (vägivallapoliitika teisenemine jms), majanduselu edenemise, läänemaailmaga suhete elavnemise, elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise. See ei tähendanud, et NSV Liit oleks olnud valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning nn Praha kevade (1968) lämmatamine.
Ka Eestis hakkas 1950. aastate keskpaigas tunduma, et oodatud valget laeva ei tule ning et nõukogude režiim jääb vähemalt esialgu kestma. Sõja lõpul uue Nõukogude okupatsiooni eest läände põgenenud eestlastest kujunes teguvõimas pagulaseestlaste kogukond kui Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja.
Eesti anastatuse jätkumine kodumaal sillutas teed režiimiga kohanemisele, kuid ei tähendanud alistumist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine, mis jõudis haripunkti Eesti omariikluse taastamisega 1991. aastal. Sellega lõppes ka Eesti pool sajandit kestnud poliitiline, majanduslik ja kultuuriline eraldatus läänemaailmast.
Moskva ülemvõimu kehtestamine ja hilisem toimimine Idabloki ning Teise maailmasõja lõpul taasokupeeritud Balti riikides oli keeruline, mitmetahuline ja kohati isegi vastuoluline sündmuste kulg, mida senises ajalookirjanduses ei ole külma sõja taustal veel küllaldaselt käsitletud. Selleks alustatigi 2009. aastal Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastuse toel teema „Eesti külma sõja ajastul” uurimist (2009–2014), mille eesmärgiks oli anda tänapäevasel teaduslikul tasemel ning eelkõige seni kasutamata arhiiviainesele tuginedes ülevaade Eesti NSV poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest arengust raudse eesriide taga suurriikide vastasseisu ajal. Ka siinne Ajalooarhiivi toimetiste teemanumber on valminud selle sihtteema piires, koondades ühtede kaante vahele 12 artiklit, mis käsitlevad eri tahke Eesti NSV ajaloost külma sõja taustal.
Baltikumi vallutamise järel 1944. aastal vajas Moskva lisainstitutsiooni, mis kontrolliks sovetiseerimist kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Liiduvabariikide juhtkondi ei saanud Moskva nii sise- kui ka välispoliitilistel põhjustel täielikult usaldada. Need vajasid Kremli võimurite silmis nüüd taas „asjalikku” juhendamist, et jätkata esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal 1940–1941 alustatud sovetiseerimist. Selle tõrgeteta teostamine oli Moskvale vajalik ka välispoliitiliselt, näitamaks senistele liitlastele ja kogu maailmale, et okupeeritud territooriume kontrollitakse. 1944. aasta novembris-detsembris moodustati kõigi kolme Balti liiduvabariigi (1945. aastal ka Moldaavia NSV) jaoks eraldi ÜK(b)P KK bürood, mis pididki hakkama täitma kontrolli- ja abistamisülesandeid neis liiduvabariikides. Tõnu Tannbergi artiklis „ „Selle büroo ülesandeks on…”: ÜK(b)P KK Eesti büroo osast Eesti NSV sovetiseerimisel aastail 1944–1947” analüüsitaksegi Moskva kõne all oleva „käepikenduse” tegevust uue režiimi ülesehitamisel Eesti NSV näite kaudu.
Sovetiseerimisel pööras Moskva suurt tähelepanu liiduvabariigi võimuorganite täitmisele režiimile kuuleka ametnikkonnaga ehk nõukogulikku kõnepruuki kasutades „kaadriga”. Eriti päevakajaline oli nn kaadriküsimus Moskva jaoks 1939.–1940. aastal vallutatud ja hiljem taasokupeeritud aladel. Seda teemat käsitlevad kogumikus kaks kirjutist. Olev Liiviku artiklis „Eesti NSV Ministrite Nõukogu: Kas liiduvabariigi paljurahvuselise haldusaparaadi rahvuslik võimuorgan?” uuritakse 1940. ja 1950. aastate Eesti NSV Ministrite Nõukogu (1946. aastani Rahvakomissaride Nõukogu) ehk liiduvabariigi valitsuse rahvuskoosseisu ning selle liikmete piirkondlikku tausta ja päritolu. Selgub, et liiduvabariigi üks keskseid võimuinstitutsioone oli rahvuskoosseisu põhjal eestlaste võimuorgan (põlisrahvuse osatähtsus oli üle 75%), kus alates 1947. aastast tõusid esiplaanile siiski NSV Liidust tulnud eestlased. NSV Liidu eestlaste silmanähtav eelistamine oli Moskva keskvõimu personalipoliitika aluseks, kuid samas ka ilmselt märguandeks, et liiduvabariigi juhtkonda ei kavatseta mitte-eestlastega „internatsionaliseerida”. NSV Liidu taustaga tegelaste edutamine liiduvabariigi juhtkohtadele aitas kõrvale tõrjuda „kodanliku” taustaga eestlasi ja teravdas kohalikku võimuvõitlust, mis jõudis haripunkti nn Eesti süüasjaga ning liiduvabariigi juhtkonna väljavahetamisega 1950. aastal. Meelis Saueauk vaatlebki artiklis „ „Eesti süüasi” hilisstalinistlike parteipuhastuste taustal” sõjajärgsetel aastatel Eesti NSVs toimunud parteipuhastusi, võrreldes neid samasuguste toimingutega NSV Liidus („Leningradi süüasi”) ning Moskva kontrolli alla läinud idabloki riikides („Kostovi süüasi” Bulgaarias, „Rajki süüasi” Ungaris jt).
Saksamaa purustamise järel ei saanud rahvusvaheline üldsus mööda vaadata sõjasüüdlaste karistamise küsimusest. Sõja ajal oli toime pandud hulgaliselt kuritegusid nii eraisikute kui ka sõjavangide vastu, eriti NSV Liidu ja Saksamaa vahelisel idarindel. Võitjad asutasid ühiselt rahvusvahelise sõjatribunali, Nürnbergi protsessil (ja selle järelprotsessidel) olid süüdistatuna Teise maailmasõja vallapäästmises ja sõjakuritegudes kohtu all Saksamaa kõrgemad riigitegelased ning sõjaväelased. Liitlassuhete mõranemine ja külma sõja teke politiseeris kohtumõistmise natsionaalsotsialistliku režiimi juhtide üle, mõjutas nende süüasja uurimist ja vastutusele võtmist kogu maailmas. Meelis Maripuu artiklis „Külma sõja aegsed näidiskohtuprotsessid Eestis: Õigus ja propaganda kaalukausil” näidatakse, kuidas Nõukogude kohtuasutused ja rahvusvaheliselt aegumatute kuritegude menetlemine tervikuna rakendati Nõukogude režiimi poliitiliste eesmärkide saavutamise teenistusse. Artiklis käsitletakse lähemalt annekteeritud Balti riikides 1960. aastate alul korraldatud näidisprotsesse, esitatakse nende üldine korraldusskeem, sise- ja välispoliitilised eemärgid, tuuakse ära näidisprotsesside propagandistlik meediakajastus, tunnistajatega manipuleerimine, pagulasringkondade maine kahjustamine jms aspektid.
Eesti NSV jäämine raudse eesriide taha välistas turumajanduse, selle asemel juurutati nõukogulikku käsumajandust, mis põhjustas väga olulisi sotsiaalseid muutusi eriti sõjajärgsel ajal ehk külma sõja varasemal perioodil. Olaf Mertelsmann võtabki artiklis „Külma sõja algusaja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed Eestis” vaatluse alla selle probleemiringi, näidates, et külma sõja mõju Eesti sotsiaalsele ja majanduslikule arengule oli seni arvatust suurem ning mitmetahulisem, ulatudes sõjajärgsest viletsusest kuni keskkonnakahjudeni.
Eesti oli piiripealse asendi ja kultuurilise eristumise tõttu külma sõja aegse propagandasõja üheks olulisemaks võitlusväljaks. Ideoloogilise kontrolli kehtestamisel nõukogude ühiskonnas oli väga tähtis osa ajakirjandusel, mida peale riigisisese propaganda („uue inimese kasvatamine”) kasutati ka suuriikide vastasseisus ida ja lääne ideoloogilise võitluse vahendina. Neid teemasid käsitleb kogumikus Tiiu Kreegipuu artiklis „Ajakirjandus Nõukogude Eestis külma sõja võitlusvahendina”. Oluline on autori järeldus, et nõukogude võimul ei õnnestunudki saavutada täielikku kontrolli ajakirjanduse üle. Nõukogulik meediasüsteem toimis küll tõhusa propagandarelvana külmas sõjas ja homo soveticus’e kasvatajana, kuid samal ajal vastandus ka nõukogude ideoloogiale. Sel moel oli ajakirjandus režiimi kõigutaja rollis, aitas kaasa mitmesuguste kohanemisstrateegiate ja kaksikmõtlemise kujunemisele ühiskonnas.
Külma sõja ideoloogilise vastasseisu käsitlemist jätkavad Eesti NSV haridussüsteemi sovetiseerimise näitel Karin Veski ja Anu Raudsepp artiklis „Vaenlase ja kangelase kuvand eestikeelsetes originaalõpikutes aastail 1947–1953”. Autorid tõdevad, et vaenlase ja kangelase kuvand kujunes õpikute kohustuslikuks osaks (kõige rohkem pöörati neile tähelepanu eesti keele ja kirjanduse õpikutes), kusjuures sisevaenlase („kulakud”, „kodanlikud natsionalistid” jt) asemel tõsteti pärast sõda esiplaanile välisvaenlaste, alul fašismi, seejärel juba Ameerika Ühendriikide negatiivne kuvand. Nõukogude kangelaste ritta seati esmajoones sõja- ja töökangelased, õpikute läbivaks jooneks sai „nõukogude patriotism”.
Kommunistliku võimu oluliseks toeks olid julgeolekuasutused, mis täitsid režiimi teenistuses eripalgelisi ülesandeid inimeste represseerimisest kuni avaliku arvamuse kujundamiseni. Totalitaarses ühiskonnas oli eriteenistuse kohalolekut tunda igas eluvaldkonnas, mistõttu julgeolekuorganite dokumentides kajastuvad väga mitmesugused ühiskonnaelu tahud. Selliste dokumentide kasutamisel on aga väga oluline suhtuda neisse kriitiliselt. Aigi Rahi-Tamme ja Meelis Saueaugu ühisartiklis „Nõukogude julgeolekuasutuste Stalini-aegseist ülekuulamisprotokollidest: Allikakriitiline ülevaade” võetakse vaatluse alla Nõukogude julgeolekuorganite uurimistoimikud, mille keskse osa moodustavad ülekuulamisprotokollid ja kus kajastub mitmesuguste vaenlasteks kuulutatud inimrühmade töötlemise käik. Uurimistoimikute materjali põhjal tõele läheneda püüdvate järelduste tegemine on nende uurijale keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Artiklis analüüsitaksegi mitmesuguseid allikakriitilisi probleeme ning iseloomustatakse NKVD/KGB uurijate töömeetodite kõrval ka arreteeritute käitumismudeleid, et näidata sundolukordade eripära ja nende raskesti tõlgendatavust. Julgeolekuasutuste tegevuse seni vähe käsitletud tahku, avaliku arvamuse kujundamist propagandakirjanduse väljaandmise kaudu, analüüsib Ivo Juurvee artiklis „Totalitaarse režiimi eriteenistuse kirjastustegevusest Eesti NSV KGB näitel: Uurimisainese kindlakstegemine”. Autor on valinud käsitletavaks raamatud, mille avaldamise eesmärk ühtis KGB operatiivhuvidega, mille koostamisel kasutati julgeolekuorganite dokumente ning autoriks oli KGB ohvitser või koostööle kaasatud isik.
Eesti pagulaskonna üheks olulisimaks väljundiks oli poliitiline tegevus mitmesuguste pagulasorganisatsioonide kaudu. Ühe osa sellest tegevusest moodustas nn välisvõitlus, mille eesmärgiks oli asukohariikide üldsuse ja poliitikute teavitamine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine. Selle nimel koostati märgukirju, mis saadeti suurriikide mõjukatele poliitikutele ja välispoliitika kujundajatele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele. Vaatamata erimeelsustele pagulasorganisatsioonide ja -juhtide vahel oli nende tegevuse peamiseks tulemuseks see, et enamik lääneriike ei tunnistanud Eesti Vabariigi annekteerimist de iure NSV Liidu poolt. Pagulaspoliitikute tegevust käsitleb kogumikus Vahur Made artiklis „Külma sõja aegne Saksamaa ja Ida-Euroopa: Karl Selteri, Ludvig Jakobseni ja Elmar Reisenbergi raportid Eesti Vabariigi peakonsulaadile New Yorgis”. Selles analüüsitakse külma sõja aastatel Saksamaa Liitvabariigis eestlasi esindanud kolme eesti pagulaspoliitiku vaateid rahvusvahelisele ja Euroopa poliitikale, mis erinesid põhjalikult Eesti välispoliitika arusaamadest 1920.–1930. aastail. Kui Eesti Vabariigi ajal oli otsitud eeskuju ja toetust suurtelt Euroopa riikidelt, siis külma sõja ajal nähti peamiste liitlastena USAd ja NATOt.
Raudse eesriide taga olemine ei tähendanud Eesti NSV täielikku füüsilist eraldatust muust maailmast. Pärast Stalini surma toiminud režiimi pehmenemine NSV Liidus tõi kaasa ka suhtlemise tihenemise teiste riikidega. Kremlile sai oluliseks kultuuridiplomaatia edendamine, mis ühendas kultuuri ja ühiskonna eri valdkondi alates massimeediast, moest, tarbimisest ja mõttemallidest kuni rahvusvaheliste kunsti ja teaduse vahetusprogrammide ning välisturismini. Sellist pehme jõu (soft policy) poliitikat viljelesid külmas sõjas mõlemad pooled.
Eestlastele oli külma sõja aastail oluliseks aknaks läände naaberriik Soome, millest Teise maailmasõja järel oli saanud Nõukogude-sõbralik kapitalistlik riik, omamoodi sild ida ja lääne vahel. Soome TV saated olid Põhja-Eestis nähtavad ning 1965. aastal avatud Tallinna-Helsingi laevaliin tõi Eesti NSVsse tolle aja kohta arvukalt välisturiste. Eelkõige nende vahendusel jõudsid Eesti NSVsse ka lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed. Oliver Pageli artiklis „Soome turistid Eesti NSVs aastail 1955–1980” näidataksegi, kuidas Soome kaudu ja soomlaste huvireisid alguse said, esitatakse selle protsessi murdepunktid ning analüüsitakse Eestis käinud turistide arvu kasvu ja sotsiaalset tausta. Käsitlus lõpeb 1980. aastaga, mil Tallinnas toimus Moskva olümpiamängude purjespordiregatt ning avati Olümpia hotell, millega kaasnes välismaalaste arvu suurenemine Eesti NSVs.
Eesti NSV ajal säilis vormiline usutunnistusvabadus, kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke otseseid ja kaudseid takistusi. Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Atko Remmel toobki artiklis „Külma sõja (anti)religioossed aspektid: Nõukogude Liidu usupoliitika Eesti NSV näitel” esile nõukogude režiimi tegevuse põhijooned ja eri strateegiad, kuidas püüti allutada kirikut oma kontrollile. Riikliku usupoliitika ellurakendamine Eesti NSVs ei olnud kuigi sihipärane, võrreldes mitme teiste NSV Liidu piirkonnaga võib seda tegevust pidada võrdlemisi leebeks. Kindlad aktsioonid „kirikurindel” sõltusid sageli kohalike ametnike suvast. Nõukogude religioonipoliitika pööras suurt tähelepanu uutele ilmalikele nõukogulikele kombetalitustele ning suutis uued tavandid üsna tulemuslikult ühiskonda juurutada, tõrjudes tagaplaanile kiriklikud kombetalitused ja muutes usuelu ühiskonnas kõrvaliseks nähtuseks. Kirik kaotas küll oma senise kõlblust edendava ja tasakaalustava koha eestlaste igapäevaelus, kuid hoolimata repressioonidest ja propagandast jäi kirik Eesti NSVs tegelikult ainsaks avalikuks organisatsiooniks, mida ei suudetud täies ulatuses valitseva režiimi kontrollile allutada. Seetõttu täitis kirik nõukogude ühiskonnas ka vaimse opositsiooni esindaja osa.
Kogumiku koostajana loodan, et ilmuvad artiklid virgutavad käsitletud teemadel kaasa mõtlema ja mis veelgi olulisem, neid küsimusi taas põhjalikult seni kasutamata allikainesele tuginedes edasi uurima.