Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Peipsiveere patuelu

Traditsiooniliselt peetakse kiriklikult laulatamata ehk „seaduslikult“ registreerimata abielu teerajajateks Eestis kirjanik Eduard Vildet ja advokaat Lui Oleskit. Kuid juba paarkümmend aastat varem, arvata võib et kauemgi, oli selline komme laialt levinud Peipsi ääres elavate vanausuliste seas, nagu ilmekalt selgub Kasepää vallapolitsei aruandest keiserlikule Tartu maakohtule 1888. aastal (RA, EAA.949.1.1607)

Hoolimata sellest, et kõik ametiisikud ja „rakendusaktid“ kooselude kirjapanekuks on olemas, tõdeb vallavanem Jaan Kask siiski, et seaduste täitmine võimatu on, kuna raskolnikute paariheitmine võib juhtuda öösel ja äkiliselt ning isegi kohalikud usujuhid ei tea, kas niiviisi „kokkuheitjad ka paarirahvaks soovivad jääda“.

Keiserliku Tartu Maakohtule

Eeskirja peale 26. jaanuarist s.a. No 2330 on siinsel Wallapolitseil sõnakuulelikult teadustada, et siinse kogukonna raskolnikute ettelugijast peetud raamatu järgi Januari kuus s.a. siinse raskolnikute seas abielusse heitmisi ega sündimisi ette tulnud pole. Arwukiri suremiste üle saab seega ühes sisse saadetud. Selle juurde on siinsel Wallapolitseil sõnakuulelikult teatada, et

1. Tihti raskolnikute juures ette tuleb, et sündinud laps kuu ehk rohkemgi aja tagasi ristitud saab ja seepärast wõimatu on iga kuu lõpul kõiki selle kuus sündinuid teada saada ja arwukirjasse ülesse wõtta.

2. Ei lase siinse kogukonna raskolnikud ennast abielusse heitmise juures mitte laulatada ehk ette lugijast kokku õnnistada waid abielusse heitmine on seega lõppetud, et peigmees öösi pruutile järele läheb, temale rätiku pähe seab ja oma kodu wiib. Raskolnikute ette lugijatele on kästud paariheitjate nimmed selle tarwis sisse seatud raamatu üles tähendada, aga ütlewad, et paari heitjad kutsumise peale kõik mitte kohe nende juurde ennast üleskirjutama ei tulla ja omast peast ei teada nemad ka mitte üles kirjutada, sest et teadmata olla kas kokku heitjad soowivad paari rahvaks jääda.

Niisugusel olekul jääwad mimted paarid üleskirjutamata ja mõned saawad alles mitme kuu tagant üleskirjutatud ja on seepärast wallapolitseil wõimata iga kuus keiki paari heitnuid teada saada ja kuu arwukirjasse ülesse wõtta. Pealegi kui teadmata on, kas niisugust paariheitmist abieluks lugeda tuleb.

Kasepäl, Wallapolitsei. 4. Weebruaril 1888

Allika leidis ja kommenteeris Reet Hünerson, Rahvusarhiivi spetsialist

Kasepää vallapolitsei aruane keiserlikule Tartu maakohtule 1888. aastal, milles selgitab, miks vanausuliste sünde ja abielusid ei saa nõuetekohaselt kirja panna. RA, EAA.949.1.1607

RA, EAA.949.1.1607

Kasepää vallapolitsei aruane keiserlikule Tartu maakohtule 1888. aastal, milles selgitab, miks vanausuliste sünde ja abielusid ei saa nõuetekohaselt kirja panna. RA, EAA.949.1.1607. eaa.949.1.1607_b

RA, EAA.949.1.1607

Kasepää vallapolitsei aruane keiserlikule Tartu maakohtule 1888. aastal, milles selgitab, miks vanausuliste sünde ja abielusid ei saa nõuetekohaselt kirja panna. RA, EAA.949.1.1607. eaa.949.1.1607_c

RA, EAA.949.1.1607




Lisa kommentaar

Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi