Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Pitsid ja pitsikudujad Tartus

Liina Lõhmus, arhivaar

Aastail 1899-1908 kirjutas tädi Betsy (Elisabeth Bertha Adele von zur Mühlen) armsale vennapojale Egole (Eglof von zur Mühlen) olukorrast Tartu pitsiturul. Väga raske oli leida ilusat sinise-punasekirjut niplispitsi. Lõpuks tante Betsy selle siiski leidis ja saatis Tartust Võisikusse kirja, kuhu oli lisanud näidised saadaolevatest pitsidest ning kirjutas juurde ka hinnad. Miks neid pitse Võisikus niiväga tarvis oli, sellele võib vastuse anda kogu Eglofi kirjavahetuse läbilugemine.

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

EAA.1349.1.689

Seda, et rohkem kui sada aastat tagasi Tartus peent käsitööd ka teha osati, annab tunnistust Eesti Põllumeeste Seltsi näituste album. Fotodel on „Pitsi lautija”. Arusaadavamalt – tanupitsi ehk treemli niplaja. Niplispitsi on nimetatud ka tipupitsiks ja tipipitsiks. Haruldaseks võib pidada atribuute, millel pitsi tehti. Sellised püstised pitsipadjad on iseloomulikud Karjala ja Ingerimaa niplispitsikudujatele. Eestis on teadaolevalt selliste vahenditega pitsi kootud ainult Tartus. Fotod pärinevad aastast 1904.

EAA.1858.1.345.43

EAA.1858.1.345.43

EAA.1858.1.345.44



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi