Raha on kõigil alati vähe. Üks võimalus on tööl käia ja seda ausalt teenida. Teine, kriminaalne viis, on seda aga juurde joonistada. Spetsiaalne paber, vesimärgid ja seerianumbrid – juba 100 aastat tagasi kasutati raha võltsimise vastu palju erinevaid meetmeid, kuid ka kurikaelad võisid olla väga nupukad. Siin on kolm kõige populaarsemat raha võltsimise viisi:
- Ajalehtedest rahad – ajalehtedes rahvale tutvustamiseks trükitud rahatähed lõigati välja ja värviti õige rahatähe moodi.
- Rahade lappimine – õigest rahast lõigati välja sentimeetrised ribad ning kleebiti siidpaberiga kokku. Kleebitud ribadest saadi uus rahatäht.
- „Maalitud“ valerahad – mõne „andeka“ kunstniku poolt käsitsi joonistatud rahatähed.
Waba Maa, nr. 81, 7. aprill 1932. 16-a. valerahategija Rutikveres.
Üks kõige populaarsemaid rahatähti, mida võltsiti oli 1928. aastal käibele tulnud 10-kroonine.
Keda on „kunstnikud“ modellina kasutanud? Ema? Õde? Sõbratari? Naabrinaist?
ERA.1790.1.322. Valerahad. Säilik on digiteeritud.
Eesti Panga arhiivifondis (ERA.1790) olevad säilikud valerahadega (ERA.1790.1.321 ja ERA.1790.1.322) on väga populaarsed Rahvusarhiivi külaliste seas. Tiheda kasutamise tõttu vajasid natuke väsinud rahatähed konserveerimist.
Raha konserveerimine võeti ette Rahvusarhiivi Tallinna laboris konservaator Signe Meisalu poolt. Esmalt vaatas konservaator raha üle ja tegi kuivpuhastust: eemaldas raha pinnalt tolmu ja mustuse. Peale seda tegi ta kindlaks, kas rahatähel kasutatud värvid lähevad vees laiali või mitte.
Seejärel asetas polüestrist Holytex kanga vahel oleva rahatähe destilleeritud veega anumasse ja lasi sellel niikaua seista kuni vanad paranduspaberid tulid raha küljest lahti.
Edasi konservaator liimistas ja parandas raha, kasutades selleks jaapani paberit ja metüültselluloosi. Järgnevalt läks raha kolmeks nädalaks pressi alla. Ja lõpuks oli valeraha nagu uus – (vale)rahapajast tulnud.
Huvi korral vaata lähemalt, kuidas Rahvusarhiivis dokumente konserveeritakse: