Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi kogu täienes Magda Zoege von Manteuffeli ja Albert Fischeri maalidega

Tänu tuntud baltisaksa ajaloolase Gert von Pistolhkorsi vahendusele sai Rahvusarhiivi Eveline von Maydelli (sündinud Frank, 1890–1906) fond käesoleva aasta kevadel väärtusliku täienduse: Saksamaal elava Kiki von Taube-Schelleri annetusena jõudis arhiivi ligi viiskümmend Eveline von Maydelli, kunstiajaloos ennekõike siluetikunstnikuna tuntud daami akvarelli. Kõik need peamiselt lilli kujutavad tööd pärinevad Maydelli Eestis vähetuntud II maailmasõjajärgsest loomeperioodist ning väärivad pärast seda, kui konservaatorid on nende füüsilise seisukorra üle vaadanud, eraldi käsitlemist.

Enne seda aga ühest meeldivast üllatusest, mis kõnealuse kogu Eestisse saatmise ja üleandmisega kaasnes. Nimelt selgus lähema uurimise käigus, et koos Eveline von Maydelli töödega jõudis arhiivi ka kolm Magda Zoege von Manteuffeli (1852–1939) akvarelli ja kolm Albert Fischeri (eluaastad teadmata) guaššmaali, mis kujutavad ranna- ja maastikuvaateid.

Kuidas Zoege von Manteuffel ja Fischeri tööd Eveline von Maydelli akvarellidega kokku said, võib vaid oletada. Üks võimalus on see, et Zoege von Manteuffel ja Fischer kinkisid oma tööd Eveline von Maydellile või vahetasid neid tema töödega. Sellisel juhul jõudsid kolme kunstniku tööd Kiki von Taube-Schelleri vanaisa Georg von Krusenstierni (kellelt eelnimetatu enda sõnul kollektsiooni pärast vanaisa ja ema Annelore (sündinud Krusenstiern) surma päris) kätte ilmselt kõik korraga. Teine võimalus on see, et kolme kunstniku erineval ajal omandatud tööd pani ühte kausta Georg von Krusenstiern või tema tütar Annelore.

Tõenäoline on ka see, et kõik nimetatud tundsid üksteist – selliseid väiksemõõdulisi, oma iseloomult intiimseid pildikesi, nagu arhiiv on endale nüüd saanud, kingiti ja hoiti veel 20. sajandilgi kui mälestusesemeid kallitest inimestest ja kenadest kohtumistest.

Päris kindlalt võib aga väita, et Eveline von Maydell ja Magda Zoege von Manteuffel olid omavahel tuttavad, täpsemalt – hõimlased: abielludes Guido von Maydelliga liitus Eveline põlise baltisaksa perekonnaga, mille juured olid tihedalt teiste aadliperekondade, sh Zeoege von Manteuffelite omadega seotud.

Magda Zoege von Manteuffeli ja Eveline von Maydelli kohtumist kajastab foto aastast 1920. Pilt on tehtud 30. juulil Güsdorfis (Poolas), kus Eveline sel ajal elas. Foto esiplaanil oleva Eveline ja tahaplaanile jääva Magdaga on teinud keegi, kes kaht daami jalutuskäigul saatis, võimalik et Guido von Maydell.

Ühel teisel rahvusarhiivis oleval perekonnafotol seisab Magda Zoege von Manteuffel mustas kleidis tädi Julie von Maydelli ja ema Marie Luise Zoege von Manteuffeli (sündinud Maydell) vahel, joonistus- ja maalimapp kaenla all ning kerge, kaasaskantav kokkupandav tool käes. Temast paremale jäävad õed Stella, Dote ja  Maria Theresia oma abikaasa Alexander von Roseni ja nelja-aastase tütre Elinaga ning Hugo Zoege von Manteuffel.

Sel 1893. aastal tehtu päevapildil on Magda Zoege von Manteuffel 41-aastane, 19. sajandi vaatenurgast vaadatuna lootusetult vallaline. Tema sirgest poosist ja kunstnikuatribuutidest võib välja lugeda eneseuhkust, demonstratiivset vastuhakku ajast ja arust  Kinder-Kirche-Küche mentaliteedile. Kerge see kindlasti polnud, kuid arvestades Magda perekondlikku, nii isa- kui emapoolset tausta, oli see siiski võimalik ja teatud mõttes koguni ootuspärane. Nimelt oli kunsti hindamine ja sellega tegelemine nii Maydellite kui Manteuffelite perekonnas olnud juba enne ammu Magda (täisnimega Eva Juliane Magdalene) sündi au sees: Zoege von Manteuffelite ja nendega seotud kunstnike Karl Ferdinand ja Franz Gerhard Kügelgenide ning Timoleon von Neffi perekonnas tegelesid suuremal või väiksemal määral, otsesemal või kaudsemal viisil kunstiga ka naised, ühe esimesena Gerhard Kügelgeniga naitunud Helene Zoege von Manteuffel ( 1774–1842). Magda emapoolsest suguvõsast tõusevad kunstikena esile ennekõike vanaisa poolvend Ludwig  von Maydell (1795–1846) ning Anna von Maydell (1861–1944). Lisaks perekondlikule taustale mängis Magda Zoege von Manteuffeli, veel enam temast üheksa aastat noorema Anna von Maydelli, kaheksa aastat noorema Sally von Kügelgeni (1860–1828), nagu ka veel nooremate naiskunstnike, näiteks Elsbeth Rudolffi (1861–1945), kasuks aeg ehk järjest kasvav naiste emantsipatsioon ning enesekehtestamine meestega võrdväärsete kunstnikena. Protsess, mida värvikalt kajastas 2020. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud näitus ja seda saatev kataloog „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“.

Nii polegi vaja imestada, et Magda kunstiannet varakult märgati ja toetama asuti ning tal õnnestus õppida maalimist Onorato Carlandi stuudios Roomas ja Carl von Winkleri aterjees Tallinnas ning oma arvukatel reisidel, mis viisid teda nii Euroopa kultuuri metropolidesse kui ka äärealadele, näiteks Eesti põhjarannikule, mille kivist randa kujutavad ka Rahvusarhiivi jõudnud kolm akvarellikest. Tegemist võib olla Laulasmaa rannaga, kus veedetud ajast on teada ka üks teine maastikuvaade Eesti Kunstimuuseumi kogus („Laulasmaa männik“) või siis Käsmu rannaga, mis oma suurte maaliliste rändrahnudega on samuti kunstnikke, teiste hulgas Magda Zoege von Manteuffeli akvarelliõpetajat Carl von Winklerit („Rannamaastik“/„Käsmu“) inspireerinud. Kolme rannavaate sünnipaiga ühest määramist takistab võimalus, et väiksemad kivid võivad olla ajajooksul paigast nihkunud või et kunstnik võis maalides kompositsiooni vastavalt oma paremale äranägemisele veidi muuta. Kunst ei ole kunagi elu, olgu siis elusa või eluta looduse üks-ühene tõmmis. Magda von Manteuffeli kunstniku-, see tähendab ühtlasi motiivi-, värvide-, emotsioonide ja muu sarnase valiku vabadusest kõnelevad palju tema teised kunstiteadlaste vaatevälja jõudnud tööd, mis kord kujutavad mustlannat, kord Tallinna luterlikku toomkirikut, kord rohtu söövat lammast või hoopis müüride vahel rippuvat pesunööri.

Samal ajal kui Magda von Manteuffeli kohta on teda nii tema perekondlik taust kui ka loometee põhilised piirjooned, osa tema (suure tõenäosusega maailma laiali pillitatud)   akvarelliloomingust ning see, et II maailmasõjaga kaasnenud „Balti tragöödiast“ päästis ta kõrges eas enese juurde kutsunud surm, siis teise kunstniku, Albert Fischeri kohta,  kelle kolm guašimaali nüüd rahvusarhiivile kuuluvad, pole palju midagi öelda.

Albert Fischeri näol ei ole tegemist ilmselt baltisaksa kunstnikuga. Mis siiski ei tähenda, et tema kolm vaatlusalust pilti ei võiks olla maalitud Baltimail, kus kunstnik võis reisida ja pildil kujutatud mõisahäärberi, tuuliku või jõeäärse heinaküüni motiivi leida ja kellelegi mälestuseks kinkida.

Fischeri lookleva jõega maastikuvaates on tunda veel 1920. aastate juugendi hingust, näha kujutatu piirjoonte voolavust ja värvide kerget värelust. Milliseks kujunes Albert Fischeri hilisem looming, kas, kus ja kuidas tema teed Magda Zoege von Manteuffeli, Eveline von Maydelli või Kiki von Taube-Schelleri perekonnaga ristusid, ei ole aga paraku praegu veel teada. Mis mõistagi ei vähenda Fischeri piltide kunstilist kvaliteeti ega takista neid Rahvusarhiivi kogusse kuulumast. Ühel heal päeval võib tulla keegi – just nii ootamatult kui tuli Gert von Pistolkhorsi kõne vaadeldud kollektsiooni annetamise soovist – ning imestades öelda: kuidas te siis seda mõisa häärberit ära ei tunne, kas te ei saa aru, et see on mõis N, mida 1920. aastatel ümbritsesid just sellised maastikud! Ja siis läheb see lugu edasi.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi