Tartu linnavolikogu protokollist saab lugeda, kuidas valmistuti 1926. aasta sügisel eesseisvaks kelgutamishooajaks. Selleks, et lapsed saaksid võimalikult turvaliselt talverõõme nautida, võeti linnavolikogus ühehäälselt vastu kelgutamise sundmäärus, milles nimetati kelgutamiseks sobivad vähemkäidavad tänavad ja kirjutati paragrahvid kelgutamise korraldamiseks. Kelgutada sai 2-3 päeval nädalas, 2-3 tunni kaupa. Sealjuures valvas laste turvalisuse üle ka palgaline korrapidaja.   

Protokollist saab lugeda, et 1. novembrist kuni 1. aprillini määrati  iga-aastasteks kelgutamise aladeks kolm piirkonda:

• Katoliku uulits¹ kogu pikkuses;
• “Lille” ehk tänavalõik Tähe uulitsast Karlowa uulitsani²;
• “Liiwa” ehk tänavalõik Tallinna uulitsast³ Emajõeni.

Avalikuks kelgutamiseks avatud tänavatel oli selle määruse § 2 põhjal määratud päevadel ja tundidel hobuste ja mootorsõidukitega liiklemine keelatud. See, kuidas kelgutajad aga tänaval käituma pidid, oli samuti väga rangelt paika pandud. Kelguliiklus oli vasakpoolne – tänaval pidi mööda hobuste sõiduteed alla sõitma vasakult poolt ja kelk käe kõrval mööda jalgteed üles tulema paremalt poolt.

Tartu linnavolikogu protokollide ajaloolistest tekstidest saab huvipakkuvaid märksõnu, isikuid, kohti ja asutusi otsida Rahvusarhiivi veebikeskkonnas Transkribus, kus digiteeritud dokumentide sisu on automaatselt tuvastatud ja selle abil täistekstiotsinguga otsitavaks muudetud.

1. Tänapäeval Oru tänav ↩︎
2. Tänapäeval Kalevi tänav ↩︎
3. Tänapäeval Staadioni tänav ↩︎