Tartu linna on ajaloo jooksul korduvalt üritatud maamunalt minema pühkida. Siiani pole see õnnestunud, sest linn kerkib vaatamata raskustele taas föönikslinnuna tuhast. Teine maailmasõda jättis Tartule kolmel korral rasked haavad, mille parandamine käib veel tänaselgi päeval (nt Kaubahoov →  Kesklinna park →  SÜKU).

1941

Esimest suuremat pommilaviini sai Tartu tunda juba 1941. aasta suvel. Tartu Ülikooli rootsi keele professor Per Wieselgren on seda aega oma  1942. aastal ilmunud raamatus “Vasarast haakristini“ ka kirjeldanud:

Kahjutule keskpunkt idasuunas oli kõrgel asuv Maarja kirik ja üks otse selle ees paiknev vanade kõrgete puudega aed. Peale selle olid tules ka kõik elamukvartalid kiriku ümber. Põleva kirikutorni nägemine läbi põlema süttinud puude ja leekidest tekkinud tõmbetuules aeglaselt õõtsuva lehestiku, taustaks sinakasmust, teiste tulekahjude kumast õrnalt valgustatud öötaevas, jättis nõidusliku mulje. Üldiselt kardeti, et kogu linn võib maha põleda, sest kuivus ja kuumus oli sedavõrd suur. /…/ Kuperjanovi, Tiigi, Kindral Põdra ja Õpetaja tänavate vahel oli viimane kui üks maja maha põlenud. Ainult mõned inimesed istusid oma ebaõnnest muserdatutena kõnniteel./…/ Kivisilla ja seejärel Vabadussilla jäänustel istusin ma vähekeseks maha, et sooja käes hinge tõmmata. Teisel kaldal oli kõik varemeis või lõplikult hävitatud. /…/ Suur vene stiilis kaubahoov, mis oli mahutanud hulga tähtsaid ärisid ja ladusid, maavalitsuse hoone ja kõik majad samas kvartalis Riia tänava ja Uueturu vahel hävitati ning uus turuhoone sai raskelt viga.

Elo Tuglas põgenes linnast ning mälestusteraamatus “Tartu Päevik. 1928-1941” kirjeldab ta oma emotsioone, kui põleva linna tulekuma Vasula kantigi paistis:

Ööd mööduvad kahurimürina saatel. Tulistatakse patareidest meie seljataga, vastatakse jõe ja linna tagant. Linn põleb. /…/ Eriti hirmsail öödel läheme paarkümmend sammu järve poole, kust linn näha. Plahvatuste plõksuva hääle järgi teame, et lastakse süütepommidega. /…/ Tunnen kohutavat ängistust. On, nagu rebitaks mu sisikonda välja. See on mu kodulinn, mis sealt vastu kajab kui tühi vaat. See on mu sünnilinn, mida tulega üle puistatakse ja mis läbi öö õhetab…

Lisaks taevast sadavatele mürskudele ja leekkuulidele korraldasid linna peitunud kommunistid ka sihilikke süütamisi ning takistasid pääste- ja kustutustöid.

11. juulil 1943 kirjutab pedagoog, kirjanik ja karikaturist Riho Lahi Postimehes 1941. aasta pommitamise järgse aja kohta nii: Augustikuu teisel poolel oldi hädalisemate korraldustöödega jõutud juba niikaugele, et võidi hakata mõtlema tulevikule, asudes koguma materjale ja andmeid sõjapäevist tulevaste ajaloolehekülgede jaoks. Selleks otstarbeks peeti Linnakoolivalitsuse ruumides Tartu Linnauurimise toimkonna töökoosolek. Mürsulehtrite leviku uurimiseks Tartu linna maa-alal moodustati komisjon. Linn jagati viieks piirkonnaks. Töösse haarati kaasa kooliõpetajaid ja gümnaasiumi õpilasi, lepiti kokku mürskude loendamise ja ülesmärkimise juhised. Esialgsetel loendamise andmetel langes Tartu linnale 1941. aasta juulipommitamisel minimaalselt 2508 lõhkekeha. Kõige intensiivsem pommitamine toimus 11.– 13. juulil.

Fotograaf Eduard Selleke on 5. septembril 1941. aastal jäädvustanud esimese suure sõjasuve haavu Tartus:

1943

Vaevalt toibuti sellest katsumusest, kui 1943. aasta 27. jaanuari õhtul raksatasid plahvatused Tartu südalinnas. Matemaatik Andres Jaeger on kirjutanud sellest õhtust nii: Õhuhäire anti alles pärast seda, kui pommitamine lõppes ja Vene lennukid olid juba lahkunud. Rinne oli kaugel ja keegi ei osanud oodata venelaste esimest õhurünnakut Tartule pärast 1941. aastat. Ülikooli botaanikaaia peahoonet ja triiphooneid tabanud pommide all hukkus Eesti kuulsaim botaanik professor Teodor Lippmaa koos naise ja tütrega, kuid nii keskne ajaleht Eesti Sõna kui ka Postimees tarvitasid järelehüüdes sõnu „ootamatult surma saanud“. Tartus hukkus pommitamises 18 inimest. Mõni pomm ei lõhkenud. Näiteks Tartu ülikooli apteegihoonet Rüütli ja Laia tänava nurgal tabanud pomm tungis läbi kõigi korruste keldrisse, kuid jättis maja terveks. Paraku ei olnud õnne Tartu kunstimuuseumil, millel Saksa välikomandantuur oli just jaanuaris oma ruumidest välja kolida käskinud. Uueks ajutiseks asupaigaks leidis linnavalitsus neile toad Laial tänaval. Paraku langes just selle kivimaja õuele 27. jaanuaril lennukipomm ja hoone muutus rusuhunnikuks.

1944

Ülikoolilinn Tartu oli pühapäeva õhtul arvukate bolshevistlike pommitajate terrorirünnaku eesmärgiks, kes palju tunde kestvalt tihedais laineis lõhke- ja süütepomme alla heitsid linna elamisrajoonidele,  kirjutas 1944. aasta 27. märtsi Postimees.

Esileheküljel ilmunud lühikesest uudisest Terrirorünnak Tartule selgub, et eranditult tabati ja hävitati tsiviilelanikkonna eluasemeid, mille tõttu linna süütud elanikud jäid peavarjuta. /…/ Kahjutulede vastu võitlemiseks mitmeis linnaosis rakendati tuletõrje, mida juba öö vältel tugevdati tuletõrjega Viljandist, Põltsamaalt, Elvast, Puhjast, Kambjast ja mujalt. Täielikult hävis 65 hoonet. Suurim tulekahju oli Näituse-Vabriku tänava piirkonnas, kus sai kannatada 30 maja. Samuti olid suured põlengud Raekoja, Jaama, Pärna ja Pika tänava vahelisel alal ning Riia, Kalevi, Soola ja Aleksandri tänavaga piirnevas kvartalis. Väiksemad purustused ja tulekahjud olid Filosoofi, Riia, Eha, Ülikooli, Lubja ja Aia tänavas. Kannatada sai ka kesklinna paadisadam. Üksikuid pommitabamusega maju oli üle linna.

Tahtmatult meenub 1944. aasta 26. märtsil öö hakul toimunud Tartu suurpommitamine NSV Liidu lennuväe poolt. Selle tagajärjel hävis suur osa Tartust, mille tõttu praegugi on näha linna keskel hävinud hoonete asemetele rajatud haljastust või parklaid. Meenub, kui pommitamise eel kõlasid õhuhäired ja linn oli valgustusrakettidest valge nagu päeval – loe või lehte. Nii on kirjutanud elektriinsener Jüri Laurson oma meenutusi sellest ajast Tartu Postimehes 25. veebruaril 2020.

Kaksteist pilku Tartule

Valik sõjaaegseid ja -järgseid Tartu linna plaane, millele on märgitud täienisti või osaliselt hävinud hoonestus. Samuti esimesed planeeringud varemete piirkondade korrastamiseks ja täisehitamiseks ning parkide ja haljasalade rajamiseks.

1. 1944. aasta märtsis, aprillis ja mais toimunud õhurünnakutes vigastatud või hävinud hooned Tartu linna plaanil. 1944. EAA.T-949.1.2 leht 97

2. Saksakeelse legendiga Tartu hoonestuse plaan, millele on märgitud suuremad purustuste piirkonnad. 1944. EAA.T-949.1.2 leht 98

3. Tartu linna plaan: „Saksa fašistlike röövvallutajate poolt 1941-1944 tekitatud hävitustöö“, mis on koostatud 1950. aastate alguses, kajastab ka statistilisi andmeid hävitustöö suuruse kohta. EAA.T-949.1.1 leht 99 (Fotol veerand kaardist, terve kaardi nägemiseks kliki lingil)

4. Arnold Matteuse poolt 13. novembril 1944 signeeritud Tartu linna plaan, millel on varemed liigitatud purustuste ulatuse järgi, on hoiul Eesti Arhitektuurimuuseumi kogus, ent digikujutisena leitav Rahvusarhiivi kaartide infosüsteemist. EAM.3.1.256 leht 1

5. Sõjajärgsel aastal koostatud Tartu hävinud ja säilinud kvartalite plaan näitab vaatamata värvirõõmsale lahendusele masendavaid tühimikke varem elurõõmsalt pulbitsenud linnasüdames. 1945. EAA.2072.9.784 leht 3

6. … Ja varemeid hakkavad katma haljasalad… Plaan on koostatud 1940. aastate teisel poolel. EAA.2072.9.784 leht 1

7. Tartu Linna TSN Täitevkomitee otsusega 21. märtsist 1947 kinnitati Tartu ülesehitamise plaan. EAA.T-949.1.1 leht 197

8. 1952. aastal koostatud Tartu linna tsoneerimise plaani eksplikatsioonilt saame lugeda juba uute, kavandatavate hoonete, nt sildade ja kaubamaja, rajamise kohta. Linna peaväljak oli planeeritud endise kaubahoovi kohale. EAA.2072.9.788 leht 1 (Fotol on vaid osa kaardist, suurema kaardi leiab lingil klikkides)

9. Raatuse (endise Raekoja) ja Holmi tänavate vahelise ala haljastusplaani on koostanud maastikuarhitekt Inge Pehtla 1951. aastal. EAA.2072.9.788 leht 1

10. Samalt autorilt on pärit ka Taara puiestee ja Näituse tänava nurga kujundus, mis nägi ette punaste tammede read, viirpuuhekid ja lihtsa mänguväljaku lastele. EAA.2072.9.788 leht 1

11. 1951. aastal kinnitatud Vanemuise (endine Aia) ja Tiigi tänavate vahelise maa-ala haljastamise kavandil pole enam kuulsat Tartu Käsitööliste Seltsi hoonet. Praeguse Vanemuise väikese maja kõrvale planeeriti hoopis kõlakoda. EAA.T.-949.1.64 leht 89

12. Imposantseim on aga Tartu linna keskosa planeerimise ja hoonestamise eskiisprojekt aastaist 1954-1955. Muutuvad tänavajooned ja -nimedki. EAA.2072.9.788 leht 1

Kasutatud kirjandus

Andres Jaeger. Aasta 1944: Tartu suurpommitamine 26. märtsil. Maaleht, 26.03.2016

Riho Lahi. Tartu pommitamine 9.-25. juulil 1941. Postimees, 11.07.1943, Postimees, 13.07.1943

Jüri Laurison. Meenutusi teise maailmasõja järgsest Tartust. Tartu Postimees, 25.02.2020

Terrorirünnak Tartule. Elanikkonna vastupanujõud tugevam kui bolševistlik hävitustöö. Postimees, 27.03.1944

Elo Tuglas. Tartu päevik 1928-1941. 2017.

Per Wieselgren. Vasarast haakristini: Eesti 1939-1941. Tallinn 2002.