Kevadisel ajal, enne eksamisessiooni, on Tartu siginat-saginat täis. Toimuvad tudengite kevadpäevad ja küllap juhtub nii mõndagi.  Kuidas aga varasematel aegadel on akadeemilise ja lihtsurelike maailmad omavahel kokku puutunud, näeme alltoodud lugudest.

1939. aasta 1. novembri Postimees teatab, et üliõpilasorganisatsioonid loobuvad mensuuridest. Olgugi, et kahevõitlused on keelatud nii seadusega kui ka ülikooli sisemäärustega nüüd ja varem, on keeldudest ikkagi mööda hiilitud. 19. sajandil oli „au puhtaks pesemine“ rapiiri ja püstoli abil koguni tavaliseks toiminguks. Nii väljakutse esitamisele kui duelli läbiviimisele kehtisid ranged reeglid, millest ajaleht ülevaate annab. Ühtlasi sedastatakse, et viimane surmaga lõppenud duell peeti Tartus 1933. aastal.

Korporatsioon Livonia liikmete osalusel peetud duellide nimekiri 1822-1887. Märgitud on duelli toimumise aeg ja koht, duellantide ja sekundantide nimed, relvaliik (ristatud püstolid püstoliduelli puhul) ning tulemus. Kui mensuurid viidi läbi enamasti konvendihoones ja üliõpilaste ühes meelispaigas Valge Hobuse ehk Novumi kõrtsis Riia postitee ääres, siis püstoliduelli pidamiseks valiti mõni linnalähedane metsatukk või lagendik, näiteks Tõrvandis, Tähtveres või Kvissentalis.

Enamasti lõppes kahevõitlus kergemate kriimude või haavadega, kuid nii mõnigi noorhärra maksis „au jalule seades“ eluga. Nimekirjas on surma saanud duellantide juurde joonistatud kalmuküngas. Nii näiteks ristasid 1876. aasta 29. oktoobril Curonia korporatsioonihoones mõõgad välismaalane Oscar Grube ja arstitudeng Rudolph Lieven. Saadud haavade tagajärjel heitis kuroonlane Lieven päev hiljem hinge.

Kaugel Kuramaal Aizpute (sks  k Hasenpot)linnas sündinud ja vaid 22-aastaseks elanud arstitudeng Lieveni surm registreeriti EELK Jaani koguduse meetrikas. Surma põhjuseks on märgitud „haavata saamine duelli käigus“.

Kohe duellile järgneval päeval algatatud ja poolteist aastat kestnud uurimise jooksul selgus, et surmava hoobi andjaks oli 36-aastane Preisi alam, endine maakaitseväe ohvitser Oscar Grube. Mees tunnistas Tartu foogtikohtu ees 2. detsembril 1876, et tüli olla lahvatanud kaks ja pool kuud tagasi Tartust viie versta kaugusel asuvas Lemmatsi kõrtsis, kui tudeng Lieven ohvitserihärrat südamepõhjani solvas. Grube olla lepitust otsinud, kuid noormees keeldus ja nii peeti Curonia konvendihoones maha kurva lõpu saanud duell. Oma sõnade õigsust kinnitas Grube allkirjaga. Kuna niikuinii keelatud kahevõitlus lõppes ühe osapoole surmaga ja süüaluseks oli kõrge erusõjaväelane, siis jõudis lugu kubermanguvalitsusse ja Senatisse välja.

Tudenginaljad võisid vahel viia ka lausa Akadeemilise kohtu ette. 

Akadeemiline kohus asutati 1929. aastal peamiselt tudengite distsiplinaarasjades üleastumiste lahendamiseks. Kohus koosnes esimehest ja kahest liikmest, kes valiti ülikooli nõukogu poolt õppejõudude hulgast kaheks aastaks. Sõnaõigusega võisid kohtus esineda rektor ning kaks üliõpilaskonna esindajat.

1940. aasta 24. veebruari õhtul oli ilm sulavõitu. Ei sadanud vihma ega lund. Professor Andrus Saareste jalutas koos Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Arnold Kasega Tähtvere poole. Gustav Adolfi (praegu Jakobi) tänaval kuulsid nad Fraternitas Liviensise korporatsioonimaja juures suuremat lärmi ning üks ülemäära lõbusas tujus tudeng tuli neile käsi laiutades vastu ning takistas sel moel härrade teekonda. Kui prof. Saareste end tutvustas ning palus teada teda tülitanud üliõpilase nime, siis too ei vastanud midagi mõistlikku. Kokkupõrge läks juba inetuks, kuni purjus tudengi ärplemisind rauges ja kaasvõitleja noorsandiga edasi tegeles. Professor Andrus Saareste, saamata tudengilt vabandust või muul moel asja pehmemal moel lahendada, andis lõpuks pedagoogilistel eesmärkidel inetu juhtumi akadeemilisele kohtule lahendada.

Paharetiks osutus viimase kursuse  farmaatsiatudeng Meinhard Nurk, kes korporatsioonisiseselt rukiti karistuseks ebakorrektse käitumise pärast 12 kuuks.

Ülikooliaastail tehti muidki lollusi. Nii võtsid ilusal maikuu varahommikul (25.05.1930) Järva-Jaani pastori juuratudengist poeg Bruno Rosenstein, ülikooli meditsiiniprofessori poeg, arstitudeng Hans Ucke, Harju-Madise pastori poeg Paul Siegfried, kes õppis loodusteadusi ning oma lühikeseks jäänud elus filosoofia teaduskonnas õppinud Köisi mõisa perepoeg Bernhard Brevern ette sissetungi ülikooli botaanikaaeda. Sõbrad olid veetnud lõbusa öö joovastavate jookidega ning hommikuse kuraasiga mindi end botaanikaaia tiiki värskendama, kimbutati naisteenijaid ning kisti lilli ja taimesilte üles. Korralekutsumise järel lahkus bravuurikas seltkond üle aia ronides. Akadeemilise kohtu ette jõudis asi novembris 1930. Suurimale mürgeldajale – Bruno Rosensteinile, määrati karistuseks ülikoolist väljaheitmine kuni 31. juunini 1931. Teised said kirja noomituse.

Hiljemgi on tudengielu Tartus olnud värvikas. Küllap tuli ette mitmesuguseid juhtumeid, aga uutes, sõjajärgsetes oludes, võisid ka vallatuse mõttes tehtud pisihuligaansused saada saatuslikuks kõrghariduse omandamise teel. Üliõpilase käitumine pidi olema eeskujulik, niisama ka tema ühikatuba. Toa korda käidi regulaarselt kontrollimas ning sassis toa elanikud kutsuti korrale! Ühiselamute vahel peeti isegi sotsialistlikke võistlusi ning kõige eeskujulikum ühikas sai 1958. aastal rändauhinnaks televiisori „Rekord“ (mis toona oli loomulikult must-valge).

1961. aastal valitses 21. Juuni tänava ühiselamus (praegu Rüütli 29) nii suur korralagedus, et kontrollijad panid kirja märkuse: ka eksamisessiooni  perioodil on tarvis kultuurselt elada.

1957. aasta 4. novembril, mõni päev enne riiklikku oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva, toimus aga Tartus „spontaanne tudengite demonstratsioon“, mis mõnelegi üliõpilasele tähendas valju noomitust, aastaks õppetööst eemaldamist või hoopis silmapiirilt kadumist. Selles osalenud TRÜ (Tartu ülikool) ja EPA (Eesti Maaülikool) tudengite vastu tundsid elavat huvi Tartu julgeolekutöötajad.  Asjaosalised on aastakümneid hiljem meenutanud, et midagi poliitilist, uljas meeleolus üliõpilaste poolt vihatud nõukogude miilitsa Pobeda-auto Emajõkke lükkamises, küll ei olnud.

Ühe toonase tudengi toimikus leidub 1957. aasta sügisel aset leidnud sündmuse kohta veterinaariateaduskonna üliõpilaste üldkoosoleku protokoll. 16. jaanuarist 1958. aastal võeti arutusele üliõpilaste mõtlematu käitumine (protokollis nimetatud huligaanitsemise kuupäevaks on eksikombel märgitud 4. oktoober, tegelikult toimus sündmus 4. novembril), samuti väärnähtuste fotografeerimine uudismaal ning konflikt Narva noorsooga. Koosolekul kohustusliku hukkamõistu kõrval tõid kaasüliõpilased välja oma kursusekaaslase positiivseid külgi. Teaduskonna dekaan Elmar Vau kaitses oma tudengeid nii palju kui võimalik. Hiljem ei ole seda teemat rohkem puudutatud.

Lõbusaid ja ohutuid tudengipäevi!