Ants Siim, Tartu Ülikool
Pildile vajutades saab koomiksit suuremalt vaadata.
Tragikoomiline piltjutustus koos kommentaaridega märgiti üles 1930. aastal EÜS Ühendus liikmete poolt toimetatud ja kirjutatud päevik-ajakirja „Kõhuvalu raamat“ (EAA.1771.1.94), milles leidub peamiselt käsikirjalisi ülestähendusi. Nende üsna lihtsate joonistuste autorit pole märgitud, aga võib oletada, et selleks võis olla seltsiga kaastööd teinud noor graafik Hando Mugasto (või tema õde Helene).
Sotsiaalkriitiline joonistus, mis jutustab loo üksikust nälgivast röövrüütlist, kes läheb uhke lossi toidusahvrisse ilma omanike loata sööma ning end surnuks õgib, ilmus ajal, mil kogu Euroopa majandus oli tugevasti 1920ndate lõpul alguse saanud finantskriisi mõju all. Ka Eestis olid olud võrreldes varasemate aastatega tunduvalt halvenenud. Soos elav nälginud röövrüütel ja uhkes lossis pidutsevad aadlikud tekitavad ilmeka kontrasti, mille sarnast võis ehk ka toonases Eesti Vabariigi elus päris tihti näha. Huvitav on tõdeda, et röövrüütel, kes pidi surnud olema, ilmus „Kõhuvalu raamatus“ taas välja 1932. aasta sissekandes, siis juba „hästi nuumatult“, see oli aeg, mil ka Eestis hakkas majandus kosuma.
1906. aasta asutatud Ühendusest, mis koondas suuremas osas pigem vasakpoolseid liberaalseid („radikaalseid“) üliõpilasi on kirjutatud kui seltskonnast, kes tõid 20. sajandi esimesel kümnendil loodusteadusliku maailmavaate eestikeelsesse kirjasõnasse ning propageerisid nö progressiivset mõtteviisi, rõhudes samas demokraatia tähtsusel. Oma algaegadel sai Ühendus oma tegevuses tuge Noor-Eesti liikumiselt, mille lipukirjaks oli eurooplus. Ühendusse on kuulunud mitmeid silmapaistvaid liikmeid – näiteks kirjanikud A. H. Tammsaare ja Enn Kippel, folklorist Oskar Loorits, raamatukoguteadlane Helene Johani, poliitikud August Rei ja Anton Palvadre ning paljud teised.
EÜS “Ühenduse” suvepäevad Porkunis 1929. EFA.A-77-65
Helene Johani, kes astus Ühenduse liikmeks 20ndate keskel, on „Kõhuvaluraamatu“ olemuse hästi kokku võtnud: „Kui ma 1926. aastal «Ühenduse» liikmeks astusin, valitses seal samuti vilgas tegevus enesearendamise eesmärgil. Tegime teaduslikke referaate ja kirjandusarvustusi, arutlesime ja vaidlesime eluprobleemide üle. Sedasama tehti ka kirjalikus vormis. Selleks kasutati nn. kõhuvaluraamatut». Tõsiste sissekirjutuste kõrval heideti seal ka üksteise kulul nalja ja joonistati karikatuure. Hiljem sai «kõhuvaluraamat» pealkirjaks «Peavalu».“
Sarnane vaimsus püsis ühenduses kogu tegutsemisperioodi vältel ning oli tõenäoliselt ka põhjuseks, miks rahvuslikumalt meelestatud liikmed sealt lahkusid ja 1922. aastal EÜS Raimla asutasid.
Kasutatud kirjandus:
Johani, H, „Kilde A. H. Tammsaare teemal“, Keel ja kirjandus, nr 2, 1979, lk 102
Kalling, K, Tammiksaar, „Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu: arenguid ja järeldusi“, 2008, Eesti Teaduste Akadeemia, lk 20
Mägiste, J, „Tartu üliõpilaskonna ajalugu: seoses eesti üliõpilaskonna ajalooga”, Tartu üliõpilaskonna kirjastus, 1932