Sellenädalane ajaveebipostitus avaldab intervjuu selleaastase Rahvusarhiivi tudengipreemia võitja Timo Sillaga.
Samuti saab näha tudengipreemia ettekandepäevaks valminud videot, kus Timo tutvustab oma arheoloogiat ja arhiivindust ühendavat võidutööd “Kinnismuistised Rootsi maamõõtja Axel Holmi katastriplaanidel”

Timo jaoks on kaardid olulised ka väljaspool akadeemilist karjääri. Siin pildil on ta vastu võtmas auhinda orienteerumisvõitude eest. Foto autor: Tiit Tali

Kas tudengipreemia võit tuli Sulle üllatusena?

Tudengipreemia võit tuli mulle üllatusena, kuna konkursist võttis osa lausa 12 uurijat ja konkursi tase oli hindamiskomisjoni sõnul kõigi aastate kõige tugevam. Minu uurimistöö polnud kõige arhiivinduslikum, mistõttu ma ei osanud arvata, kuidas hindamiskomisjon minu tööd võrreldes teistega hinnatakse.

Mis oli Sinu enda jaoks kõige olulisem uus teadmine, mis selle töö kirjutamine ja eelnev uurimistöö andis?

Kõige olulisem teadmine minu jaoks oli see, et rootsiaegsed katastriplaanid ei ole veel täielikult läbi uuritud. Tahtsin väga kirjutada tööd vanadest kaartidest ja/või plaanidest, kuid algul ei leidnud otsa üles: tundus, et kõik oluline on juba üles leitud ja ära seletatud. Töö Rahvusarhiivis digiteeritud kaartide kirjeldajana ja loengukursused Tartu ülikoolis pühapaikadest, arheoloogiast ning arhiivindusest panid mõtte õiges suunas veerema ning nii ma lõpuks oma töö teemani jõudsin. Mul vedas ka, et ükski arheoloog polnud veel kirjutanud midagi kokkuvõtvat vanade kaartide kasutamise kohta arheoloogilises uurimistöös.

Minu lemmikallikateks on katastriplaanid, mis enamjaolt on juba pelgalt visuaalselt nauditavad. Kui plaanide täpsemal uurimisel leian midagi tähelepanuväärset, mida võib-olla keegi teine pole veel tähele pannud, tekib eriti hea tunne. Olen ka ise natukene kaarte joonistanud ja tean, mida kõike huvitavat võib maastikutöödel juhtuda: ühe päeva jooksul võib peale komistada kährikule, avastada kaks koprapesa ning jääda rääkima kohaliku teedevõrgu kujunemisest legendaarse suusatreeneriga. Loodan, et katastriplaanide joonistajad sattusid vahel oma välitöödel samuti kokku millegi tähelepanuväärsega, mis kajastuks kuidagigi meieni säilinud arhivaalides.

Millised on edasised plaanid seoses uurimistööga?

Esmalt võiks jätkata samal viisil ülejäänud rootsiaegsete katastriplaanidega, mis on Rahvusarhiivis digiteeritud ja mida ma oma uurimistöös vaadata ei jõudnud – see oleks kõige lihtsam tee. Huvitavam oleks õppida, kuidas kasutada olemasolevaid katastriplaane keerulisemates analüüsides, mida võiksid pakkuda geoinfosüsteemid.
Oleks tore, kui keegi veel innustuks käesolevast uurimistööst, nii võiks see areneda suundadesse, mida mina ettegi ei oska kujutada.

Kahtlemata tahan neid loodusesse uurima minna. Paljudki plaanidelt avastatud objektid võivad osutuda millekski muuks kui kinnismuistiseks. Mõnd objekti pole ehk võimalik enam üldse tuvastada. Eestis pole ma veel maastikule jõudnud, küll aga tegin seda sel kevadel Soomes, kus osalesin arheoloogilise inspektsiooni kursusel. Tollel kursusel kombineerisime ajaloolisi kaarte tänapäevaste digitaalsete kõrgusandmetega.