Veebikeskkonna Saaga alajaotuses Estica pakub Rahvusarhiiv juurdepääsu neile Eesti ajaloo seisukohalt olulistele ning uurijatele huvipakkuvatele allikatele, mille originaale säilitatakse erinevates välisriikide arhiivides.
Hiljuti lisandusid sinna Liivimaa 1630. aasta adramaarevisjoni materjalid, mille originaalid on hoiul Läti Riiklikus Ajalooarhiivis. Sellenädalases ajaveebipostituses tutvustab seda põnevat allikaliiki ajaloolane Ülle Tarkiainen.
***
Pärast Eestimaa ja Liivimaa üleminekut Rootsi võimu alla viidi kuninga käsul läbi maarevisjone, et saada ülevaadet Rootsiga liidetud alade maakasutuseolude ja omandisuhete kohta, millel oli oluline tähtsus võimalike kroonu tulude väljaselgitamiseks. Pärast relvarahulepingu sõlmimist 1629. aastal andis Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte korralduse revisjoni läbiviimiseks, sest varasemad eri aegadel läbi viidud osalised revisjonid ei vastanud enam tegelikule olukorrale. Revisjoni teiseks eesmärgiks oli eri liiki adramaade (poola adramaa, saksa adramaa) suuruse väljaselgitamine ja adramaade ühtlustamine.
1630. aasta revisjon oli esimene, mis toimus rahu tingimustes ja hõlmas tervet Liivimaad. Selle läbiviimiseks loodi mitu komisjoni, kusjuures Liivimaa põhjaosaga oli seotud neist kaks. Godhard Welling, Magnus Wolfelt ja Nicolaus Langenberg teostasid revisjoni 1630. aasta septembris mitmetes Läti ala piirkondades ja ka Karksi, Viljandi, Tarvastu ja Helme linnuseläänis. Ülejäänud Põhja-Liivimaa osades töötasid samal ajal Valentin Trost ja Bartholtz Nyberus. Adramaade arv märgiti siiski üles vastavalt talupoegade ütlustele ja kuna eri poolel kasutati eri tüüpi adramaid, siis valitseb selles osas suur segadus. Osalt esitati kogutud materjal tabelite näol, kuid suurem osa on siiski kirja pandud pikema jooksva tekstina.
Täpsuselt ja andmete rohkuselt ületas 1630. aasta revisjon kõik eelmised, kuid Rootsi halduse nõudeid ei suutnud selle tulemused siiski rahuldada. Revisjoni tähtsam eesmärk – adramaade ühtlustamine – jäi täitmata. Ka märgati materjalides palju vigu, mis puudutasid ratsateenistuse ja talupoegadelt kogutud statsiooni suurust. Kuigi revisjoniga pandi kirja ka talupoegade kohustused mõisa ees, ei olnud maksud arvestatud iga talu kohta eraldi, vaid mõisa kohta kokkuvõtlikult, sest statsioon koguti ja maksti enamasti mõisa kaudu. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei saadetud revisjoniraamatuid Stockholmi Kammerkolleegiumile, vaid veel 1635. aastal oli hoiukohaks Tartu ja Riias oli olemas ainult kokkuvõte. Kaasajal säilitatakse neid Liivimaa asustus- ja agraarajaloo jaoks vägagi olulisi dokumente Läti Riiklikus Ajalooarhiivis.
– Ülle Tarkiainen, Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi vanemteadur, PhD