Eelmise nädala postituses andsime lühikese ülevaate sellest, mida projekti “Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani” (KUM-TA31, Kultuuriministeerium) tegime. Seekordses postituses tutvustame mõningaid huvitavaid leide.
Ämmaemandate vanded ja fantoom
Ämmaemandaid eksamineeriti kõige pikema perioodi jooksul. Nende säilikute puhul oli põnev jälgida, kuidas muutus nendes sisalduva allkirjastatud vande sisu. Ämmaemandad (aga ka proviisorid ja arstid) pidid allkirjastama ametivande ja 19. sajandi alguses on isikutoimikutes säilinud eeskätt just see ja mitte diplomi koopia. Need vanded algasid tõotusega kristlikule evangeelsele usule ja keisrivõimule ning sisaldasid tänusõnu Tartu ülikoolile. Esimesed säilinud vanded olid kirjutatud käsitsi, 1830. aastatest on säilinud ka trükitud vandelehti. Mida enam naisi ämmaemanda kutseeksami sooritasid, seda neutraalsemaks vandeid kohandati. Tekstis tehti kohandusi õigeusku ja juudiusku naistele.
Suur osa vande sisust püsis aga muutumatuna – abi tuli anda rikastele ja vaestele olenemata sellest kui kaua sünnitus võis kesta. Samuti tuli vanduda, et ei aidata kaasa abordi sooritamisele. Kui naine sünnituse käigus ootamatult suri ja oli vähemalt kuuendat kuud rase, pidi ämmaemand teavitama arsti, et püütaks last päästa, kuid ämmaemand ei tohiks ise arvata, et ta suudab arsti asendada. Huvitav oli ka lause, mis sätestas, et kui ta kutsutakse sünni juurde, mille asukohta ega teisi üksikasju soovitakse saladuses hoida, peab ka ämmaemand toimunust vaikima.
Mõnedes tunnistustes mainitakse ka nn fantoomi. Õpetatud ämmaemand pidi näitama oma teadmisi anatoomias elutruu naise üsa ja suguorganeid ning sündivat last kujutava mudeli abil.
Koduõpetajate elulood
Üheks projekti käivitamise põhjuseks oli lootus leida veel koduõpetajate tunnistusi, et saada nende kohta täielikum kogu. Õpperingkonna ja koolidirektooriumi fondidest oleme leidnud ligi 400 naise ja mehe tunnistust ning oli lootust, et ülikooli isikutoimikutest tuleb neile lisa. Kahjuks leidus neid ainult üksikuid. Näib, et koduõpetajatele anti kõige sagedamini dokumendid kas tagasi või saadeti need edasi.
Eriti kahju on sellest, et nende dokumentide hulgas oleks olnud ka neidude omakäelised elulood. Kuigi enamik koduõpetajaeksami sooritajaid olid noored tütarlapsed, kellel elu alles ees, oleks nende elulugusid siiski põnev lugeda. Mõned on siiski säilinud. Tartu trükikoja omaniku Carl Gottlieb Mattieseni tütar Ida Friederike Catharina kirjutab luuleliselt oma muretust lapsepõlvest: “Ma ei teadnud hädadest ja võitlustest, mida see maailm meile nii ohtralt ette seab […] heitsin muretult õhtul magama ja ärkasin sama tundega hommikul taas üles […]“. Pärnu linnast pärit Louise ja Helene Leuthold kirjutavad sellest, kuidas nad elasid äärelinnas ja kuna isal polnud võimalik hobuseid ja tõlda pidada, said nad ainult soojemal ajal käia proua Arensi erakoolis. Näib, et sellest ja isa koduõpetusest jäi väheseks, sest nende teadmisi ei hinnatud väga heade tulemustega.
Esimesed eestlastest hambaarstid
Tähelepanuväärne on asjaolu, et esimesed hambaarstid sooritasid eksamid juba 1814. ja 1829. aastal (ema ja tütar Josepha ja Marie Louise Serre). Huvitav oli ka lugeda, et 1883. aastal diplomi saanud Anna Flach oli oma hariduse saanud Pennsylvania kolledžis. Võimalik, et tegemist oli 1850. aastal asutatud kuulsa Pennsylvania Naiste Meditsiinikolledžiga, kuid Pennsylvanias tegutses ka eraldi Pennsylvania Hambakirurgia Kolledž (Pennsylvania College of Dental Surgery), mille lõpetas 1869. aastal esimene saksa naissoost hambaarst Henriette Hirschfield-Tiburtius.
Esimesed eesti naised said hambaarsti diplomi siiski pigem 20. sajandi alguses. Nende hulgas oli ka kuulsate ärimeeste Puhkide õde Marie Puhk. 20. sajandi alguses elasid Puhkid Riias, kus Marie sai oma gümnaasiumihariduse Lomonossovi naisgümnaasiumis 1903. aastal. Postimees kirjutas 1904. aastal, et Marie Puhk plaanivat Berni ülikooli õppima minna, kuid tema nimi sealset matriklit sirvides silma ei jäänud. Selle asemel sai ta erihariduse Riia L. V. Dolini hambaarstikoolis ning 1906. aastal sai Marie Tartu keiserlikust ülikoolis hambaarsti diplomi. 1907. aasta alguses leiab Postimehest kuulutuse, milles ta oma teenuseid reklaamib, kuid pole teada, et ta oleks pikalt selle ametiga raha teeninud. Marie Puhki mainivad mõned 1905. aasta revolutsiooni mälestused. Alma Ast-Ani kirjutab, kuidas ta pärast oktoobrimanifesti Riia vanglast vabanenuna elanud Puhkide juurest, sest ta tundis Mariet varasemast. Vend Joakim Puhk oma mälestustes õest ei räägi ja näib, et tegemist on tema ja mitte nende isa korteriga, kus varjupaika leiti. Seal oli ka samas vanglas istunud Liina Ibrus-Köstner.
Keeruline teekond proviisori kutseni
Kui 1900. aastaks oli diplomi saanud üle saja naissoost hambaarsti, siis apteekriabilisi ja proviisoreid oli selleks ajaks üksikuid. Esimesed proviisoridiplomid ongi 1900. aastast ning need anti Dvoira Silbermannile ja Olga Voskresenskajale. 1888. aastast lubati naistel teha vastavad eksameid, kuid sel ajal ei lubatud apteekritel õpetada korraga nais- ja meessoost apteekriõpilasi, mis tegi kohustusliku praktika sooritamise keeruliseks ning proviisori kutse nõudis lisaks kahe ülikooliaasta mahus teadmisi ning ülikooli naisi õppima Vene keisririigis veel ei võetud. Peterburis avas spetsiaalselt naistele mõeldud apteegi Antonina Lesnevski, et teisi naisi proviisorieksamiks ette valmistada. Tema apteegis õppis ka Muhust pärit eestlane Olümpiada Kann, kes sooritas eksamid Peterburis Sõjaväemeditsiini Akadeemias (apteekriabilise eksam 1904 ja proviisori eksam 1908).
1892. aastast lubati õpetada nais- ja meessoost õpilasi koos ja sellest ajast kasvab ka eksami sooritajate arv Tartus. Tartus sooritasid esimesed eesti naised apteekriabilise eksamid pigem 20. sajandi II kümnendil. Nende hulka kuulub näiteks Tartus sündinud Julia Lellep, kes jätkas farmaatsiaõpinguid Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis.
“Nais-arst”
Me ei oodanud, et nii suure osa naistest, kes tulid Tartu ülikooli kõrgemat haridust tõendavat diplomit saama, olid nn eksami sooritajad. Ehk siis ei olnud nad mitte esimesed vabakuulajad, keda 1905. aastast Tartu ülikooli lubati, vaid need, kes olid omandanud oma hariduse mujal, sh ka Tartu eraülikooli kursustel (nn Rostovtsevi kursused) või Tartu kõrgematel naiskursustel (nn Jassinski kursused). Paljud olid saanud oma kõrgema hariduse ka välismaal (Šveitsis, Prantsusmaal, Saksamaal) ning vajasid diplomit, et saada õiguse Vene impeeriumis praktiseerida.
Esimene arstidiplom pärineb 1898. aastast, selle omanikuks oli Rjazani kubermangust pärit 1863. aastal sündinud Ester (Esfir) Rusakova (muutis oma eesnime Anna’ks). Järgmine, 1904. aastast diplom on huvitav sellepoolest, et see on ainuke diplom “nais-arstile”. Selline nimetus anti Vene keisririigis 1880. aastast kõrgemate naiskursuste lõpetajatele. See anti Zelda Klibanskajale, kellel ei näi olevat välismaa ülikooli doktorikraadi ja see võib olla põhjus, miks temale selline diplom välja anti.
Enne lõppu mainime kahte pisut ootamatut tunnistust-tõendit. Anna Kononova kohta on säilinud ainult tõend rõugete vastu vaktsineerimise kursuse läbimise kohta 1913. aastast. Ämmaemanda Tuba Leviti isikutoimikus on ka uhke Tartu ülikooli poolt välja antud massööri tunnistus 1900. aastast.
Kokku kogutud ja digiteeritud ligi 6000 naise isikutoimikud ootavad põhjalikumat läbitöötamist ning põnevad avastusi võib tulla selle töö käigus veel mitmeid.
Uurimistöö on valminud projekti “Naised Tartu ülikoolis kuni 1919” (KUM-TA31) raames. Projekti rahastas Kultuuriministeerium.