Rahvusarhiivi kogusid kasutavad oma uurimistöödes tudengite ja ajaloolaste kõrval ka põhikooli ja gümnaasiumi õpilased. Tihti uurivad õpilased oma sugulaste või talu ajalugu, kuid valitakse ka laiemaid teemasid, nagu Tallinna linna planeerimine, 1905. aasta sündmused Vormsil või Tartu Maarja koguduse ellujäämine nõukogue ajal. Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi õpilane Anna Kristiina Küng kirjutas oma uurimistöö Aleksei Küngi isikuarhiividest. Jagame kokkuvõtet tema uurimistööst Rahvusarhiivi blogis.
EAA.2111.1.8477.1. Pärnu karskusliikumise isa Aleksei Küng. 1930ndad aastad. Foto ilmunud Postimehes 14.11.1936.
Aleksei Küng (1856–1938) oli Pärnu raamatukaupmees, seltsiliikumise edendaja, kiriku- ja kultuuritegelane, kelle kirjaliku pärandi moodustavad peamiselt mälestused ja päevikud. Uurimistöö ettevalmistamise käigus selgitasin välja, et Aleksei Küngi arhiiv on lahku löödud ja antud hoiule eri arhiividesse. Rahvusarhiivis isikufond Aleksei Küng – raamatukaupmees, ERA.4391 sisaldab memuaare, käsikirju ja 51 päevaraamatut. Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi on koondatud 20 päevaraamatut, EKM EKLA, f 71. Selgus, et kaks arhiivikogu moodustavad täiusliku terviku ja 71 päevikut katkematu aegrea.
Aleksei Küngi päevikud Rahvusarhiivis, ERA.4391
Uurimistöö teema
Valisin oma uurimistööks Aleksei Küngi, et paremini tundma õppida oma juuri ja päritolu. Minu suvekodu Saarekülas asub sama talu kõrval, kus kasvas üles Aleksei ja kust on pärit minu isapoolne suguvõsa.
Uurimistöö peateema on 1908. aaastal kirjutatud mälestusteraamatu esimene osa, säilik ERA.4391.1.1, mis käsitleb Aleksei lapsepõlve ja noorusiga kuni 1883. aastani. Töö esimene etapp oli päeviku transkribeerimine, kuna tegemist on 120 aasta vanuse käsikirjalise murdesõnu sisaldava tekstiga. Alguses valmistas transkribeerimine raskusi, tuli harjuda käekirja ja vanamoodsa eesti keelega ning õppida lugema gootikirjalisi tähti. Näiteks oli raske vahet teha, kas on kirjutatud w või m, sageli pidin tähenduse ja konteksti järgi sõna ära mõistatama. Kuna tekstis leidub ohtralt murdeleksikat, vananenud ja vähetuntud sõnu, siis lisasin joonealuste viidetena sõnaseletused. Selleks kasutasin Sõnaveebi ja eri sõnaraamatuid, etnoloogilise sõnavara puhul tegin otsinguid ka muuseumide ja rahvaluule portaalides.
Aleksei Küngi mälestusteraamatu 1. osa, ERA.4391.1.1
Uurimistöö eesmärk on seostada Aleksei Küngi isiksuseomaduste kujunemine lapsepõlves kogetud sündmuste ja Saaremaa eluoluga. Esitasin kolm põhiküsimust:
1. Kuidas suhtusid Aleksei vanemad hariduse omandamisse ja selle vajalikkusse?
Mälestustest selgub, et juba 7-aastaselt külakooli minnes oskas Aleksei lugeda. Kuna ta lahkus kodutalust ja hakkas linnas pidama ameteid, mida tavaline talupoeg tol ajal teha ei saanud, siis eeldasin, et ta oli saanud rohkem kooliharidust. Mind üllatas, et Aleksei vanemad ei osanud veel haridust väärtustada ega toetanud seetõttu oma poja koolitee jätkamist. Aleksei jäigi külakooli haridusega ning oli edaspidi kogu elu iseõppija.
Kui wanem wend kahe aasta pärast kihelkonna koolist koju tuli, palusin mina nii wäga oma wanemaid, et mind ka kiriku juurde kooli saaks pantud, aga see jäi taga järjeta, kuulsin kuidas wanemad ise oma wahel rääkisiwad: Mis sellest kasu oli et Sannu (Aleksander) kaks aastad Jumala muidu seal koolis leiba ja aega raiskas, temast pole midagi muud saanud kui ikka paljalt töötegia, eiga sest Leiust (see olin mina Aleksei) ka paremat ei saa kui töö tegia, mis muud kooli tarkust talle töös vaja on. [47]
2. Kust pärines Aleksei nii suur huvi raamatute vastu, et ta pühendas oma elu raamatutega kauplemisele?
Kuigi küsimusele pole teksti põhjal võimalik täpset vastust anda, saan interpreteerida, et Aleksei raamatuhuvi oli olemas temas eneses, sest vahetuid mõjutajaid näha ei ole. Memuaaridest ei pruugi konkreetseid fakte leida, kuid kontekst ja subjektiivne kirjeldusviis võimaldab teha järeldusi.
Mäletan wäga selgeste, et juba kui kuulsin et isal linna on minna, siis käis erutuse hoog minul ihust läbi ja rõõmustasi juba ette, ehk toob ta nüid ometegi mõne raamatu, aga seda ei sündinud …[53] Weel üks aasta edasi ja mina sain isaga ühes sügisel linna laadale minna, sest musta lehma taheti ära müia, ja mina kui karja pois pidin lehmaga linna ligi minema. Minul oligi jälle marjadega 15 kop. raha korjatud, ning ostsin selle ette endale laada peal kellegi mehe käest, kellel minu enesi arwamise järele wäga palju raamatuid oli, (sest tal oli terwe nelja kandiline laud neid oma ees täis,) ühe “Kannatliku Helena elu lugu”.[56]
3. Miks sai Alekseist aktiivne õigeusu kiriku liige? Mis võis tekitada veendumuse, et vene kirik on ainuõige valik ja võimalus eestlaste jaks?
Siinkohal saan välja tuua kaks põhjust. Esiteks oli Alekseil huvi raamatute ehk tolle aja mõistes religioossete tekstide vastu. 19. sajandil olid piiblitekstid ja sentimentaalsed pühakute elulood peaaegu ainuke kirjandus, mis oli laiemalt kättesaadav. Teine põhjus oli Ida-Saaremaa üleminek õigeusku, mis Aleksei arvates päästis kurnatud Saare talurahva kurja baltisaksa mõisniku ikkest ja luteri pastori mõjuvõimust.
Et õigeususse üleminek ehk nii kuidas inimesed seda kutsusid, Wene usu tulemine Saaremaale wäga palju usu elu kergendusi tõi, on salgamata tõsi. Sest esiteks said wallad kohe kirikumaksudest lahti. Teiseks hakkas ihunuhtlusele piiri tulema. Kolmandamaks katsusid mõisnikud üha enam meelitustega inimesi tagasi hoida. Elu oli Jumala eest nii kibe ja wilets, et kergendust eiga abi enam kuskilt loota ei olnud. Pealegi olid kõik Luteruse usu õpetajad mõisnikude sugu ning nende meeldsed, ning niisama ka ise mõisnikud. [147]
Mälestusteraamatu analüüs andis mulle parema ettekujutuse Saaremaa 19. sajandi elust, kohalike inimeste hoiakutest ja väärtustest, muredest ja salaplaanidest.
Kord oli 1862 a. Lihawõte wiimasel pühal minu isa talus see sugune koos olek. Inimesed pidid kõik muud tuast ära minema, ainult minu isa jäi küla meestega tuppa. Mina peitsin ennast kellegi wõera selja taha ära ja kuulsin kui räägiti. Esmalt on tarwis saadikud Liiwi kuberneri juurde saata, ja kui sealt midagi wälja ei tule, siis Peterburisse Keisri juurde oma häda kaebama. [148]
Sõnavaratöö käigus õppisin tundma tegevusi, tarbeesemeid, riideid ja tööriistu, mida tänapäeval enam ei ole. Alekseile oli eriti südamelähedane rahvakommete jäädvustamine, näiteks kirjeldas ta detailselt pulmakombeid ja põimis neisse laulutekste. Seejuures tavatses ta ohata, et ajad muutuvad liiga kiiresti, lapsepõlvemaailm hakkab kaduma ja varsti pole enam inimesi, kes seda mäletaks ja mõistaks.
Aleksei Küngi elu ja tegevus
Aleksei Küng sündis Saaremaal Pöide kihelkonnas Saare (Laimjala) vallas Saare kroonumõisa Hansu talus 25. augustil 1856 (vkj). Tema isa oli talupidaja Martin Küng (snd 1821) ja ema Jelisaveta Küng (neiuna Kään, snd 1826). Hariduse omandas kohalikus külakoolis, kus oli õpetajaks ka tema onu Mihhail Küng (snd 1823). Kuna isatalu jäi pidama vanem vend Aleksander, lahkus Aleksei Saaremaalt, töötas Riias, Cēsises (Võnnu), Valmieras ja nende linnade ümbruses ehitustöödel. 1874–1886 oli Aleksei Smiltene ja Ungurpilsi rauasulatustehase tööline.
1886. aastal asus Aleksei alaliselt elama Pärnusse, töötas kontoriametnikuna firmas J. Dicks ja Co, raamatupidajana kaubamajas V. Makarov ja vallakirjutajana Räämal (1889–1892), Uulus ja Surjus (1893). Seejärel töötas ta neli aastat kontoriomanik Oelbaumi juures, oli veel ametis mitmes kaupluses ja ajalehe Linda toimetuses.
1903. aastal avas Aleksei Pärnus iseseisva raamatu- ja kirjatarvete kaupluse, mis asus Rüütli tänaval. Samas hoones elas ta ise koos perega ning majast kujunes üks Pärnu seltskondliku elu keskusi. Õigeusklikuna oli Aleksei aktiivne kirikuliige: Pärnu Issandamuutmise katedraalkiriku vanema asetäitja, 1905–1920 kirikuvanem ja Eesti Vabariigi ajal Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku Sinodi ilmalik liige.
Aleksei Küng osales Pärnumaa rahvuslikus liikumises, kuulus Pärnu laulu- ja hariduseseltsi Endla ja mitmesse Pärnumaa karskusseltsi. Ta oli Jaan Jungi kirjasaatja, kajastades Saaremaa ja Pärnumaa eluolu ja sündmusi, ning 1888–1897 ajalehe Postimees Pärnu sõnumite saatja.
7. juulil 1891 abiellus Aleksei Maria Kirsteiniga (1870–1917) ja neil oli kuus last. Kahjuks jõudis Aleksei enne oma surma matta nii oma naise kui ka kõik lapsed. Aleksei Küng suri 9. augustil 1938 Pärnu linnahaiglas 82-aasta vanuselt. Tema ja ta pere on maetud Pärnu Vanale (õigeusu) kalmistule.
Aleksei Küngi perekond u 1909. a (perearhiiv). Vasakult: Mihail (snd 1900), Nikolai (snd 1896), Aleksei (snd 1856), Annastasia (snd 1894), Maria (snd 1870), Melania (snd 1905)