Priit Pirsko, riigiarhivaar
***
Ühest küljest öeldakse, et nimi ei riku meest (ja küllap naistki mitte). Teisalt on kohane nimi oluline nii iseendast arusaamiseks kui ka teistega suhtlemisel. Olen näiteks tähele pannud, et inimesed, kellele vanemad on taibanud panna toreda eesti nime, ei pea esitlemisel tähthaaval häälima.
Tartu “Räniorgu”, Nooruse tänavale planeeritava Rahvusarhiivi Noora-nimelise peahoone ehitushange kuulutatakse välja mõne nädala pärast. Kui kõik laabub nii nagu peab, algab ehitus veel enne jõule ning maja saab valmis veidi enam kui aasta pärast. Noora avatakse pidulikult 2016. aasta keskpaiku – pärast seda kui umbes 30 riiulikilomeetrit arhiiviainest on ümber kolitud.
See on suur ja positiivne muutus, mis võimaldab oluliselt parandada eestlaste kirjaliku mälu säilitusolusid, kaasajastada klienditeenindust ning optimeerida halduskulusid. Rahvusarhiiv muutub seeläbi veelgi paremini toimivaks organisatsiooniks, koondades seni kümnes hoones paiknevad kogud kokku seitsmesse.
Rahvusarhiivi-nimeline valitsusasutus on praguseks toiminud 16 aastat. Me alustasime 1999. aastal olukorras, kus ühe suure maakera sees tiirles palju-palju väiksemaid maakerasid. See tähendab, rahvusarhiivis oli ligi 20 muud arhiivi: riigiarhiiv ja parteiarhiivist ümber nimetatud riigiarhiivi filiaal, filmiarhiiv, ajalooarhiiv, Harju maa-arhiiv Laagris, Lääne maa-arhiiv Haapsalus, Hiiu maa-arhiiv Kärdlas, Lääne-Viru maa-arhiiv Rakveres, Ida-Viru maa-arhiiv Jõhvis, Rapla maa-arhiiv Märjamaal, Paide maa-arhiiv Paides, Jõgeva maa-arhiiv Jõgeval, Viljandi maa-arhiiv Viljandis, Pärnu maa-arhiiv Pärnus, Saare maa-arhiiv Kuressaares, Tartu maa-arhiiv ajalooarhiivi keldris, Võru maa-arhiiv Võrus, Põlva maa-arhiiv Põlvas ja Valga maa-arhiiv Valgas. Toonase arhiiviseaduse kohaselt olid kõik need väiksemad maakerad samasugused avalikud arhiivid nii nagu suurgi kera – rahvusarhiiv. Viimane oligi õigupoolest arhiiv de iure, mitte käegakatsutav arhiiv, mitte arhiiv de facto.
Järgnevalt tekkis mõni arhiivi-nimeline maja juurdegi – rahvusarhiivi riigiarhiivi vahearhiiv Tallinnasse ja rahvusarhiivi ajalooarhiivi vahearhiiv Tartusse. Samaaegselt, tasapisi, hakkas (rahvus)arhiivi sees olevate arhiivide arv vähenema. Väiksemate arhiivide sulgemine ja kogude kokkukolimine on toimunud kahel põhjusel. Esiteks on mistahes avaliku teenuse osutamine seotud ootusega tagada kodanikele võimalikult hea teenuse kvaliteet võimalikult madalate kuludega. Seega on väiksematest arhiivihoidlatest loobumine olnud valdavalt seotud majanduse või kui soovite – majandussurutisega.
Teisalt, veebipõhiste arhiiviteenuste teke 2004.-2005. aastal tõi kaasa arhiiviklientide arvu plahvatusliku kasvu ja uurijate ümberpaiknemise füüsiliselt tajutavast uurimissaalist virtuaalsesse. Täna leiab aset 100 korda enam arhiivikülastusi kui kümne aasta eest, kusjuures 99,3 protsenti arhiivikasutusest algab ja lõppeb veebis. Meie kasutajad ei vaja enam ammu arhiivi(de) olemasolu üle riigi ja maakonnakeskustes, sest valdav osa enamnõutavatest arhivaalidest on tasuta allalaetavad internetis. Ometi, nii Pärnus, Viljandis, Tartus kui Tallinnas pakume me lisaks arhivaalide kauglaenutust. Arhiiviainese kiiremaks leidmiseks ja mugavamaks kasutamiseks on praeguseks loobutud rahvusarhiivi sees olevate arhiivide veebilehtedest ning koondatud kogu oluline arhiivinfo ühtsesse VAU uurimisaali. Sama on toimunud sotsiaalmeedias.
Kõik need asjaolud – Noora peatne valmimine, senised muutused organisatsioonis, eriti arhiivi-nimeliste majade vähenemine, klientide ja teenuste ümberasumine veebi, aga ka valitsusasutuste visuaalse identiteedi korrastamine – toovad kaasa vajaduse loobuda paljudest arhiivinimedest ühe kasuks. Sündigu Rahvusarhiiv lõpuks siis ka de facto! Ma usun, et see teeb Eesti riigi poolt hallatava arhiivinduse kodanikele arusaadavamaks, ma tean, et meie organisatsioon on selleks muutuseks küps ja ma olen kindel, et sildivahetus ei jää lihtsalt sildivahetuseks sildivahetuse pärast.
Rahvusarhiivi välise visuaalse identiteedi ühtlustamine saab toimuma rahulikult ja kaalutletult. Suure tõenäosusega jääme rääkima rahvusarhiivi filmiarhiivist, arvestades audiovisuaalse maailma tavasid ja eelistusi. Ilmselt ei kao üksusena ka rahvusarhiivi digitaalarhiiv, sest nii hüütuna tundub kõige etem. Rahvusarhiiv mujal Tallinnas ja Tartus, Valgas, Rakveres, mõnda aega veel ka Kuressaares ja Haapsalus koondub ühe nime taha. Kas ja kui, siis milliseid muutusi toob see kaasa õigusaktides, see selgub pärast asjakohaseid arutelusid.
