Kadri Tüür, digitalgutoimkonna liige (Eesti Kirjandusmuuseum)
Teksti toimetanud Anneli Sepp, digitalgutoimkonna liige (Tartu Ülilkooli Raamatukogu)
Sellenädalane ajaveebipostitus on pühendatud digitalgutele. Digitalgud 2014 toimuvad 3.-11. mail Digitalgute Facebooki lehel.
***
Digitalgud sündisid talgukorras. Nii nende idee, nimetus kui ka korralduslik külg said paika paljude inimeste ühise intellektuaalse pingutuse tulemusena. Ka praegu on igaühel võimalik oma panus lisada, sest kogude arendus ei ole töö, millel oleks omadus kunagi otsa saada.
Mäluasutuste talveseminar
Eesti teadusraamatukogudel, arhiividel ja muuseumidel on tavaks pidada iga-aastast talveseminari. Reeglina toimub seminar sellisel ajal ja sellises kohas, kus lisaks kogude säilitamise ja arendamise teemalistele mõttevahetustele on võimalik ka suusatada või muid virgestavaid tegevusi harrastada. 2012. aasta 6.-7. märtsil leidis järjekorras 15. mäluasutuste talveseminar aset Otepääl, peakorraldajateks Tartu Ülikooli raamatukogu ja Rahvusarhiiv. Seminari teemaks oli „Digitaalse kultuuripärandi kasutuskeskkond: mis mõtteis, mis tegemisel?“
Crowdsourcing – mis see on?
Seminari teise päeva täitis grupitöö teemal „Kasutajate kaasamine andmebaaside arendamisse“. Imetabasest võõramaise nimega nähtusest, crowdsourcing’ust andsid ülevaate Rahvusarhiivi digitaalarhiivi asedirektor Kuldar Aas ja spetsialist Tarvo Kärberg. Põhimõtteliselt on selle toreda väljamõeldise eesmärgiks mäluasutuste töötajate elu pisutki kergemaks teha, kaasates kogude kasutajaid kogude kirjeldamisse, arendamisse, täiendamisse. Praktikas juhtub aga teinekord sedagi, et hõlbu asemel saavad kogude haldajad hoopis tööd juurde – tuleb mõelda välja, mida kõigi kogutud materjalidega peale hakata, kuidas säilitada erinevates formaatides laekunud digitaalset ainest, kuidas tagada sellele juurdepääs, kuidas hankida juurde vajalikku metainfot…
Miks peaks keegi seda tegema?
Rühmatöö eesmärgiks oli mõelda välja viise, mida eksootilise nähtusega kodumaistes oludes peale hakata: kuidas rakendada, kuidas kasutajaid ligi meelitada, kuidas vältida võimalikke ohte, mis hulgaviisilise tööga võivad kaasneda, kuidas tagada loodava sisu kvaliteet, ja mis kõige tähtsam – mis selle asja nimi eesti keeles on?
Võimalike töödena, mida vabatahtlikele usaldada, pakuti välja näiteks erinevate kirjete täiendamist (märksõnad, sisukirjeldused, seotud isikute andmed), tekstide ümberkirjutamist, toimetamist, linkimist, samuti isiku- ja kohatuvastust piltidelt.
Miks inimesed peaksid tahtma kaasa lüüa? Võimalikud variandid: lihtsalt lustist, tunnustusvajadusest, soovist näidata oma grupikuuluvust (näiteks seost kodukoha, tudengiorganisatsiooni, töökollektiiviga), soovist leida edaspidi samalaadset tasustatud tööd, või ka soovides kindlustada endale sisukat pensionipõlve ja tagada elukestvat õpet.
Läbi arutati ka suurema kasutajate hulga kaasamise võimalikud plussid ja miinused. Etteruttavalt tuleb siiski ütelda, et kõiki neid „agasid“, mida Delfi kommentaatorid esimeste talgute meediakajastuse juures letti ladusid, ei suutnud mäluasutuste töödajad endile pooleski vaimusilma ette manada…
Peale tulemuste ette kandmist ning üldsuse suure heakskiidu nautimist pillas aga Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektor Mihkel Reial tasakesi: „Mõne mõtte võiks ju proovida vahelduseks ellu ka viia…“ See jäi kõrvade vahele kummitama ilmselt rohkem kui ühele töörühma liikmele.
Kuus ogarat entusiasti
Nii juhtuski, et nädalapäevad peale arutelu saatis Tartu Ülikooli raamatukogu referent Katriin Kaljovee talveseminaril osalenud mäluasutuste esindajatele välja mõttetalgutel esimese rühma sekretäriks olnud Kadri Tüüri sõnastatud ettepaneku digitalgute korraldamiseks. Otsekohe reageerisid entusiastlikult Edith Eskor ja Birgit Nurme Rahvusarhiivist, Anneli Sepp Tartu Ülikooli raamatukogust, Margit Meltsas Rahvusraamatukogust ning analoogilise rahvahankerakenduse Ajapaik arendaja Vahur Puik.
Kuna korraldustoimkond paiknes füüsiliselt nii Tallinnas kui Tartus, täitsid aprillikuud elavad arutelud meilitsi, jagatud dokumente kirjutades ja skaibikoosolekutel suheldes. Digitalgud otsustati ajaliselt siduda esimest otsa pidi Teeme Ära talgutega ning tagumist otsa pidi Muuseumiööga. See osutus õigeks otsuseks, sest juba olemasolevate ja sisse töötatud üritustega seostamine aitas paljudel inimestel digitalgud kergesti üles leida. Talgupäeval olid mõnedki meediakanalite esindajad üllatunud, kui selgus, et talgutiim ei istugi koos kusagil akendeta ruumis, vaid et talguid koordineeritakse võrgupõhiselt nii Muhust, Tartust, Tallinnast kui muudest Eesti looduskaunistest kohtadest.
Digitalgute toimumiseks otsustati kasutusel võtta Facebook kui rahva seas populaarne keskkond ja tasuta töövahend. Sest Digitalgute korraldamiseks puudus ja puudub seni eelarve. Talgute korraldamise ega neil osalemise eest ei saanud keegi rahalist tasu – küll aga jagus kõigile sõbralikku tunnustust ja rõõmu ühise tulemusliku töö tegemisest.
Korraldus muutub organiseeritumaks
Vajadus aja möödudes talgu-algatus institutsionaalsematele alustele viia toodi välja juba idee alguseks olnud mõttetalgutel. Sedasama vajadust rõhutas järgmisel talveseminaril ka Raivo Ruusalepp Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist. Praeguseks, järjekorras kolmandateks digitalguteks, oleme leidnud „poolinstitutsionaliseeritud“ lahenduse: igal aastal on talgute peakorraldajaks üks Eesti mäluasutustest, kelle korraldustiimiga võivad liituda vabatahtlikud muudest mäluasutustest, aga ka teised pildituvastuse-entusiastid. Sel aastal on digitalgute peakorraldajaks Rahvusarhiiv.
Vivat, crescat, floreat digitalgud!
Viiteid, linke
Mäluasutuste 15. talveseminari materjalid Tartu Ülikooli raamatukogu digiarhiivis:
https://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/24398
Kadri Tüüri ettekande slaidid esimeste digitalgute kohta:
Digitalgude logo esimene kavand
Digitalgute logo teine kavand
Siret Rootsu väljapakutud edasiarendused kavanditest
Digitalgute logo