Kultuuriministeeriumi tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ raames vastutab Rahvusarhiiv kahe fotopärandi massdigiteerimise projekti eest, milles osaleb 24 mäluasutust üle Eesti. Kahe projekti vältel on eesmärk digiteerida 20. sajandi alguse klaas- ja filminegatiivid ning muuta need andmebaaside kaudu suures osas avalikeks 2023. aastaks. Kokku on digiteeritavat fotopärandit 167 000 kujutist, mis on äärmiselt mahukas aines ning hõlmab väga paljusid erinevaid paiku, inimesi ja sündmusi 20. sajandi esimesest poolest.

Fotopärandi digiprojektides osalevad järgmised asutused

Järvamaa‌ ‌Muuseum, ‌Eesti‌ ‌Ajaloomuuseum, Eesti‌ ‌Kirjandusmuuseum, Eesti‌ ‌Kunstimuuseum, Eesti‌ Maaelumuuseumid, Eesti‌ ‌Meremuuseum, Eesti‌ ‌Rahva‌ ‌Muuseum, Eesti‌ ‌Spordi-‌ ‌ja‌ ‌Olümpiamuuseum, Fotomuuseum, Hageri‌ ‌muuseum, Mootorispordi Muuseum, Muinsuskaitseamet, Narva‌ ‌Muuseum, Tallinna‌ ‌Ülikooli‌ ‌arheoloogia‌ ‌teaduskogu, Tartu‌ ‌Linnamuuseum, Tartu‌ ‌Ülikooli‌ ‌loodusmuuseum‌ ‌ja‌ ‌botaanikaaed, Tartu‌ ‌Ülikooli‌ ‌muuseum, Tartu‌ ‌Ülikooli‌ ‌raamatukogu, ‌Underi‌ ‌ja‌ Tuglase‌ ‌Kirjanduskeskus, Valga‌ ‌Muuseum, Virumaa‌ ‌Muuseumid, Viljandi Muuseum, Võrumaa Muuseum, Rahvusarhiiv.

Materjalide ettevalmistamine 

Suure mahuga digiteerimisprojekt koosneb mitmest erinevast etapist, millest olulise osa moodustab kogude kaardistamine, logistika planeerimine ning materjalide ettevalmistamine. Projekti planeerimisperioodil tehti Eesti mäluasutustele avalik üleskutse osaleda fotonegatiivide massdigiteerimisprojektis. Perioodil 2018–2019 külastasid Rahvusarhiivi spetsialistid oma osalemissoovist teatanud mäluasutusi. Hinnati kogude valmidust digiteerimiseks ning tehti soovitusi filmi- ja klaasnegatiivide puhastamiseks ning pakendamiseks, mis tagaksid fotomaterjalide pikaajalise säilivuse. Lisaks sälilivuse tagamisele on ka oluline, et fotokujutis oleks digiteerimisel ilma tolmu ja mustuseta, et tagada parim pildikvaliteet.

Rahvusarhiiv osaleb fotoprojektides Jaan Rieti klaasnegatiivide koguga. Kokku on Rahvusarhiivis umbes 70 000 Jaan Rieti klaasnegatiivi ja kahe projekti jooksul digiteeritakse umbes 53 000 Rieti klaasnegatiivi. See on Eesti suurim tänaseni säilinud ühe fotograafi klaasnegatiivide kogu. Rieti kogu puhastamine ja pakendamine oli Rahvusarhiivis aastatepikkune töö, millega tegeles paralleelselt mitu inimest. Keskmiselt puhastas ja pakendas üks inimene 40 klaasnegatiivi ühes tööpäevas.

Digiteerimine

Järgmise etapi moodustab klaas- ja filminegatiivide digiteerimine. Kahe rahvusvahelise hanke tulemusena sõlmiti lepingud USA digiteerimisfirmaga Pixel Acuity, mille portfoolios on USA suurte mäluasutuste edukad digiteerimisprojektid. Digiteerimise planeeritud algust pikendas COVID-19 pandeemia, mille tulemusel oli häiritud ka logistika teostamine. Esimese projekti digiteerimistööd algasid jaanuaris 2021 ning digiteeriti kahes asukohas, Rahvusarhiivi hoonetes Tallinnas ja Tartus. Klaasnegatiivide kogud, mis olid suuremad kui 5000 negatiivi, digiteeriti lähimas asukohas. Digiteerimisprotsess toimus konveieri meetodil, kus fotograafi toetasid kaks assistenti, mis tagas ergonoomilise töövoo. Suureks väljakutseks osutus digiteeritud kujutiste nimetamine, kuna erinevate asutuste kogudel on erinevad nimetamissüsteemid. Lisaks sellele valmistas raskusi suur erinevus digiteeritavate formaatide vahel. Siiski osutusid digiteerimistööd edukaks ja esimeses projektis planeeritud 100 000 fotokujutist digiteeriti 5 kuu jooksul, mis on Eesti kontekstis pretsedenditu. Teise projekti digiteerimistööd algasid märtsis 2022.

Järeltöötlus ja kvaliteedikontroll

Digiteerimise järgselt saadeti digitaalsed toorfailid igapäevaselt läbi Amazoni veebiteenuse USAsse, kus Pixel Acuity meeskond tegeles fotode järeltöötlusega. Järeltöötlus koosnes peamiselt kujutiste korrektsest kadreerimisest ning fotokujutise korrektse hele-tumeduse määramisest. Kultuuripärandi digititeerimisele omaselt ei toimunud järeltöötlusel digiteeritud kujutise puhastamist või esteetilisel eesmärkidel moonutamist. Valmistöödeldud kujutised saadeti tagasi Eestisse ja siin teostati projektijuhi poolne kvaliteedikontroll. See protsess koosnes peamiselt digiteerimiskvaliteedi ja  info terviklikkuse hindamisest.

Fotosid digiteeritakse projektis vastavalt FADGI (Federal Agencies Digital Guidelines Initiative) 4* kvaliteedistandardile, mis näeb ette läbipaistvat töövoogu ja objektiivset kvaliteedikontrolli, mida on võimalik mõõta selleks ette nähtud tööriistadega. Sisuliselt tähendab see seda, et filmitera, mis konstrueerib analoogfoto kujutise, on digiteerimise tulemusena selgelt ja ilma moonutusteta välja joonistunud. Tänu sellele ei ole enam vaja hapraid klaasnegatiive tulevikus digiteerimiseks hoidlatest välja tuua. FADGI 4* digiteerimisprotsessi tulemusena on saavutatud 1:1 autentne kujutise representatsioon. Negatiive suuruses kuni 9 × 12 cm digiteeriti 3000 punkti tolli kohta ja negatiive suuruses 9 × 12 ja suuremad digiteeriti 2000 punkti tolli kohta. Tulemuseks on suuremahulised TIFF failid, mille eraldusvõime ulatub enam kui 10 000 pikslile pikemal küljel ja vastavalt sellele paisuvad failimahud 500 mb suurusteks.

Fotokogude uurimisväärtus

Fotopärandi digiteerimisprojektis osalevatest kogudest leiab palju põnevat materjali, mis varasemalt pole avalikkuse ette jõudnud. Seega pakub massdigiteerimine ja andmebaaside kaudu juurdepääsu võimaldamine rohkelt võimalusi uurijatele ja teadlastele, kes tegelevad 20. sajandi alguse visuaalse kultuuripärandiga, ning ka neile, kes uurivad spetsiifiliselt digiteeritud ajaloolist fotopärandit, mis on muutumas üheks oluliseks uurimisvaldkonnaks seoses järjest kasvavate digiteeritud muuseumi- ja arhiivikogudega.

Digiteeritud klaasnegatiivid pakuvad võimalusi uurida sajandivanuse fotograafiakultuuri omapärasid, mida negatiividest tehtud paberfotod ei avalda. Klaasnegatiivid avaldavad fotograafi pilgu, samas kui tellijateni jõudis juba kadreeritud ja viimistletud fotokujutis. Negatiividel on sageli jäädvustunud paberfotolt välja kadreeritud ruum või inimesed, samuti võib negatiividelt leida metaandmeid, retušeerimisjälgi, erinevaid maske ning sageli ka fotograafi ja retušeerijate endi sõrmejäljed. Seega räägivad klaasnegatiivid fotograafia kui sotsiaalse ja kultuurilise praktika kohta isegi rohkem kui negatiividest tehtud paberkoopiad ning klaasnegatiivide digiteerimine ja andmebaasides avaldamine teeb selle väärtusliku info nii professionaalidele kui teistele huvilistele palju kättesaadavamaks.

Digiteerimine on muutnud viise, kuidas ajaloolisi fotosid kogutakse, jagatakse ja tuvastatakse. Kuigi sellised protsessid pakuvad rohkelt uusi võimalusi, et digiteeritud ajaloolisi fotosid analüüsida uutest kontekstidest ja vaatepunktidest lähtuvalt, peituvad selles ka teatud ohud. Fotograafiliste kujutiste digiteerimine ja kasutamine eeldab väga suurt tundlikkust kujutatava materjali ja metaandmete osas. Metaandmete olulisus digiteerimisel, aga ka igasuguse fotokujutise tuvastamisel ning algsesse konteksti paigutamisel, on määrava tähtsusega, sest nii ajaloolised fotod kui ka igapäevased fotojäädvustused sõltuvad “ankrust”, millega neile tähendus omistatakse. Üheks näiteks on Jaan Rieti fotokogu, mille digiteerimise puhul on oluliseks tööriistaks olnud Rieti ateljee registriraamat, mida Rieti ateljees peeti hoolikalt ateljee avamisest saadik (1896. aastast, ametlikult registreeritud 1898. aastast). Kuigi registriraamatu sissekanded on lakoonilised, paigutavad need siiski digiteeritud fotod kindlasse ajalisse ja ruumilisse konteksti.

Digiteerimisprojektide tulemusena jõuavad avalikesse andmebaasidesse väärtuslikud fotokujutised 20. sajandi eluoludest, fotograafiakultuurist ja ka linnaruumist ning arhitektuurist, mida sageli enam tänaseks päevaks säilinud pole. Samuti leiab fotojäädvustustelt kunagised olulised kultuuritegelased, tähtpäevad ja sündmused ning 20. sajandi jooksul toimunud tehnoloogilised ja kultuurilised arengud. Sisuliselt annavad erinevate mäluasutuste digiteeritud fotomaterjalid ülevaate 20. sajandi esimesest poolest ning katavad ajaliselt nii 20. sajandi alguse, Eesti Vabariigi, okupatsioonide kui ka ENSV algusperioodi. Digiteeritud ainese autoriteks on nii tuntud kui tundmatud fotograafid ning fotojäädvustused on tehtud nii ateljeedes, linnaruumis kui ka külades, andes seega mitmekülgse ülevaate 20. sajandi esimese poole Eestist.

Digiteeritud kujutiste avalikustamine

Kõik digiteeritud negatiivid (167 000 fotokujutist ja nende kirjeldust) tehakse projektide lõpuks avalikuks järgnevates andmebaasides:

• FOTIS (Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem) –  https://www.ra.ee/fotis/
• MuIS (Eesti Muuseumide Veebivärav) – muis.ee
• Kivike (Kirjandusmuuseumi andmebaas) –  kivike.kirmus.ee
• DSpace (Tartu Ülikooli Raamatukogu) – dspace.ut.ee
• eElurikkus (Eesti looduse andmed) – elurikkus.ee

Vaata veel

Kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava

Massdigiteerimisprojektide kajastus Rahvusarhiivi kodulehel

Fotopärandi digiteerimise kajastus Rahvusarhiivi kodulehel

Kajastus Pixel Acuity kodulehel

“Paari aastaga digiteeritakse kolmandik Eesti muuseumide kultuuripärandist” (ERR)

Fall 2021 Round Table: “Digitizing Early 20th Century Estonian Photography”

“Klaasnegatiivide säilitamine” – Kadi Sikka

blog.ra.ee/klaasnegatiivide-sailitamine/

“Jaan Rieti fotoateljee” – Kadi Sikka

“Materiaalsuse vari” – Aap Tepperi kunstiprojekt digiteerimisest