Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Fotokogud korda!

  • Mida teha, kui asutuse server on täis erinevatel suvepäevadel, pidudel ja koolitustel klõpsitud digifotosid, mida paari aasta pärast keegi isegi otsida ei oska?
  • Mida teha, kui koristusvahendite ruumis on ebamäärane kast albumite ja lahtiste fotodega?
  • Mida teha, kui vana kirjutuslaua sahtlite tagant tuleb välja pundar negatiive?

Fotod on hindamatu allikas nii eraisiku kui organisatsiooni elukäigu kirjeldamisel.  Kliki- ja klõpsumaailmas sünnib pildimaterjali palju, lisaks võib kodudes ja pikema ajalooga asutustel tööruumides olla ka eelmisest sajandist või eelnevatest kümnenditest pärit positiivfotosid ja negatiive. Eelnimetatud olukordade vältimiseks on soovitatav tegutseda kohe praegu.

DIGIFOTOD
Serverid töötavad ja jäämäed sulavad, digipiltidest võib saada kiiresti lihtsalt digiprügi.

Selle vältimiseks Rahvusarhiiv soovitab:

  • Vali, mida säilitad, kõike pole vaja.  Kui materjali on palju ja korduvat, tee teadlik valik – eelista kujutisi, kus on rohkem isikuid, rohkem tööprotsesse ja rohkem kvaliteeti;
  • Mida varem kirjeldad, seda rohkem mäletad. Tegele fotodega süsteemselt, vali ja kirjelda vahetult peale tekkimist või kindla ajavahemiku järel;
  • Loo failikaustad, pealkirjasta need loogiliselt, tähista digifotod soovitavalt kasvavas järjekorras. NB! Kui kaustas ei sisaldu korduvaid tähistusi, säilita algne;
  • Kirjelda, kirjelda ja veel kord kirjelda! Loo tabel, kuhu kannad failide nimetused ja info kes/mis-kus-millal-kes tegi …
  • Excelis pööra kirjeldades tähelepanu faili nimetusele – selle kaudu tekib seos faili ja kirjelduse vahel.
  • Säilita failide algne formaat, see on parim võimalik versioon.
  • Säilita faile mitmes erinevas kohas: näiteks asutuse serveris ja kõvakettal või kahel eri asukohas asuval kettal.

ANALOOGFOTOD
Positiivid-negatiivid-slaidid-diapositiivid ehk kaduv norm ja vorm.

Mis on mis

  • Negatiivid on plastil, väga vanad klaasil, värvilt mustvalged või värvilised 35 mm või 6×6 cm suurused, harva ka suuremad,  kujutised. Negatiivid võivad olla ribadena ümbrikus, rullina topsis või paberisse keeratud. NB! Ümbrikus ja rulli juures paberil võib olla infot fotodel kujutatu kohta.
  • Diapositiivid on värvilised või  mustvalged 35 mm või 6×6 cm suurused positiivkujutised plastil, harva ka klaasil. Plastmassist või paberist raamis diapositiive nimetatakse slaidideks. Ka slaidide raamidel või karpidel võib olla infot fotol kujutatu kohta.
  • Positiivfoto on paberil, mustvalge või värviline, formaatide variante on palju.

Anna fotodele tähendus

  • Süstematiseeri fotod sündmuste järgi kronoloogiliselt, nummerda ja pealkirjasta karbid, albumid, mapid.
  • Kirjelda, kirjelda ja veel kord kirjelda! Loo tabel, kuhu saad kanda fotode ja mappide numbrid ja info kes/mis-kus-millal-kes tegi …
  • Kui kolleeg ei mäleta, siis äkki endine kolleeg mäletab – kirjeldage koos, tehke kirjeldustalgud, tuletage meelde. Perekonna fotokogud annavad ühistegevuse võimaluse kogu suguvõsale.
  • Ära kirjuta fotole ega selle tagaküljele midagi peale foto numbri ning kirjelda fotod numbrite järgi kirjeldustabelis, negatiividel tähista ümbrised ja slaididel-diapositiivel raamid ja karbid.

Kuidas hoida ja kaitsta

  • Negatiiviribade säilitamiseks kasuta arhiivipüsivaid polüester-või polüpropüleenkilest  negatiivitaskuid, ära kaadreid lahti lõika. Negatiivirull lõika ettevaatlikult kahe kaadri vahelt taskutesse sobivateks ribadeks. Negatiivitaskud aseta arhiivikartongist mappidesse.
  • Negatiivid, mis on pärit 1950. aastatest või varasemast, on suure tõenäosusega nitrotselluloospõhimikul, mistõttu pakenda need ribadena arhiivipüsivatesse paberümbristesse.
  • Slaide ära eralda raamidest ja võimalusel hoia neid originaalkarbis või mõõtmetelt sobivas karbis püstiselt. Number kirjuta veekindla pliiatsiga raamile.
  • Raamita diapositiivid pakenda sarnaselt negatiividega.
  • Lahtised paberfotod aseta kleepribata arhiivipüsivatesse ja formaadilt sobivatesse paberümbristesse, suuremate kogude puhul võib kasutada ka arhiivipaberist vahelehti. Paiguta fotod karpi püstiselt, toetumas pikemale küljele. Vajadusel kasuta kartongist tugilehti.
  • Paberfotod tähista tagaküljel pehme hariliku pliiatsiga, plastkihiga kaetud fotod tagaküljel peene veekindla markeriga. Ära kasuta templeid, kleebitavaid silte ega märkmekleepse, teipi, kirjaklambreid.
  • Kui albumis olevate fotode juures on olulist sisuinfot, jäta fotod albumisse. Samuti siis, kui albumis on temaatiline järgnevus. Kui mitte,  süstematiseeri fotod sündmuste järgi kirjelda ja ümbrista.
  • Ära ürita professionaali abita juba liimitud fotosid albumist eemaldada!
  • Kui tahad fotokogu säilitamiseks kasutada albumeid, siis tee mõistlik valik – jälgi, et fotod oleks albumist lihtsalt eemaldatavad, ära lamineeri, liimi ega kileta, sissekirjutused tee vee- ja valguskindla pliiatsiga.
  • Kaitse fotosid päikesevalguse, tolmu, vee, liigse kuivuse ja hõõrdumise eest. Kanna negatiivide ja slaididega töötades kindaid, ära katsu foto pinda katmata sõrmega!
  • Seinale pane digikoopia, ära eksponeeri originaali!

Analoogfoto digiteerimine

  • Töötlemata kujutis originaalist on parim.
  • Ära “digiteeri” mobiiltelefoniga! Selle kvaliteet ei sobi tulevikus kasutamiseks.
  • Konsulteeri spetsialistidega ja vajadusel kasuta teenusepakkujaid. Küsi nõu!
  • Tehnilisi nõudeid uuri:
  • Ära unusta failide nimetamist ja seoste loomist kirjeldustabelisse.
  • NB! Hoia kindlasti alles originaal, eriti kehtib see negatiivi ja slaidi kohta.

Ära unusta, et fotokogu on osa organisatsiooni arhiivist – lisa info selle kohta organisatsiooni arhiivi kirjeldusse ja/või säilikute loetellu.
Siit saad alla laadida fotode kirjeldustabelid: analoogfotodele ja digifotodele

Kui tunned, et su organisatsiooni või perekonna fotokogu võib olla laiemalt  huvitav ja Rahvusarhiivi poolt hoitud, siis võta ühendust: kogumine@ra.ee

 

Nõuandeid jagasid filmiarhiivist Gerli Toomet, Kadi Sikka ja Aap Tepper.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi