Tartu eestlastest üliõpilastel oli vaja 1918. aastal lahendada moraalne dilemma – kas astuda pragmaatilistel kaalutlustel Saksa okupatsioonivõimude loodud ülikooli või jääda truuks välja kuulutatud omariikluse põhimõtetele ja oodata päris oma Eesti ülikooli. Sellest sündinud tüli jõudis lahenduseni alles 1. detsembri 1919 eelõhtul ülikooli juhtkonna sekkumisel.

1917. aasta sõja- ja revolutsioonikeerises arenes Eesti asja ajamine väga kiiresti ning ka eestlastest tudengid tahtsid sündmustesse oma panuse anda. Märtsis 1917 toimunud esimesel eesti üliõpilaste kongressil oli üks võtmeküsimus just üliõpilaste roll käimasolevates sündmustes. Üsna üksmeelselt leiti, et rahuajal on üliõpilase ülesanne pühenduda õppetööle ja sotsiaalsele elule, kuid nii märkimisväärsete muutuste ajastul on nende kohus kogu noorusliku julgusega seista terve rahva huvide eest.

Üheks oluliseks võitlustandriks sai üliõpilastele mõistagi Tartu ülikooliga seonduv. Nad olid kindlalt vastu ülikooli evakueerumisele Venemaale, kuid lõpuks ei õnnestunud neil seda siiski takistada. Kui mais 1918 lõppes Tartus lõplikult tsaariaegse ülikooli tegevus, jäid nad ilma oma alma materist. Selle valguses on seda imetlusväärsem üliõpilaste selge seisukohavõtt saksa okupatsiooni rajatava Landesuniversitäti vastu.

3. oktoobril 1918 avaldasid Tartu eesti üliõpilasorganisatsioonide esindajad ühise deklaratsiooni (RA, EAA.1776.1.738, l 1). Nad sõnastasid selles viis probleemi, mida nad nägid asutatava saksa ülikooli juures (siin ja edaspidi kaldkirjas kirjapilt muutmata):

1. a) rahva õigel esitusel (kellel ka ülikooli korraldus teoksil on) takistatakse kestvalt tegevust avaldamast;
2. b) aetakse sihikindlat ümberrahvustamise poliitikat koolides;
3. c) püütakse lubamata abinõudega rahva tahtmiseavaldusi Saksamaaga liitumise kasuks ebatõelikult kujutada (Riia Ühendatud Maanõukogu, ajakirjandusele artiklite päälesundimine, allkirjade puudulik korjamine, Eesti valitsuse liigete ja seltskonnategelaste vangistamine jne);
4. d) lõpetatakse ja keelatakse kultuuriliste ettevõtete tegevust (Eestimaa rahvaülikoolid, kõrgemad koolid, seltsid jne)
5. e) selle kõigi juures toetatakse ainult Balti Saksa seltskonna pääle, kelle esindajad kohalikkude rahvuste haritud kihti püüavad Saksamaa ja terve ilma avaliku arvamuse ees denuntseerida.

Allakirjutanud organisatsioonid leidsid, et Eesti maa ja rahva seaduslik esindaja on maapäev ning et avatud saksa ülikooli astumist võidaks kogu ilma avaliku arvamise ees sihilikult kujutada, kui rahva kallal tarvitatava poliitilise ja kultuurilise surve vaikides heakskiitmist Eesti akadeemilise noorsoo poolt. Seetõttu otsustati saksa ülikoolist eemale jääda ja seda avalikult teatada. Deklaratsioonile kirjutasid alla Eesti Üliõpilaste Selts, korporatsioon Sakala, EÜS Ühendus, Tartu Eesti Naisüliõpilaste Selts, korporatsioon Ugala ja korporatsioon Fraternitas Liviensis.

Tollel hetkel Tartus tegutsevatest eestlaste üliõpilasorganisatsioonidest jäi ainsana kõrvale korporatsioon Fraternitas Estica, kes otsustas küsimuses mitte ühtset seisukohta võtta ning jätta saksa ülikooliga liitumise üle otsustamise iga liikme enda asjaks. Korp! Fraternitas Estica oli varemgi ühistest ettevõtmistest kõrvale jäänud, näiteks ei liitunud nad 1913. alguse saanud Üliõpilaste Lehe ettevõtmisega, kuid seekord oli pahameel nii tõsine, et juba 22. septembril 1918 otsustasid teised organisatsioonid ametliku läbikäimise lõpetada.

Tüliküsimus jäi lahendamata rohkem kui aastaks. Kui 1919. aasta sügisel valmistuti rahvusülikooli avaaktuseks, pöördusid deklaratsioonile allakirjutanud organisatsioonid ülikooli hoolekandja Peeter Põllu poole. (Pöördumise ja toimunud koosoleku protokolli ärakirjad: RA, EAA.1776.1.738, l 5−6)  Nad nõudsid, et aktusele ei lubataks Fraternitas Esticat, kes okkupatsiooni ajal Eesti Üliõpilaste Kogu rahvuspoliitiliste nõudmiste ja paleustele risti vastu talitades saksa ülikooli astus ja seda oma sammu senni veel avalikult hukka ei ole mõistnud.

Õnneks leiti siiski lepitus. Fraternitas Estica nõustus avalikult oma käitumise hukka mõistma ning teised lõpetasid ametliku läbikäimise peatamise. 1. detsembril 1919 toimunud rahvusülikooli avaaktusest võtsid osa kõik Tartus tegutsevad eestlaste üliõpilasorganisatsioonid ühiselt.

Korporatsiooni „Fraternitas Estica“ coetus 1919. aastal. EFA.231.0.56377

Eesti Üliõpilaste Seltsi coetus I ja II semestril 1918. aastal. EFA.231.0.56185

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmed Tartu Ülikooli avamise eelõhtul, 1919. EAA.1781.1.53.1

Kasutatud materjalid:

Eesti ülikooli algus : Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919. I Koost. Helmut Piirimäe. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994.
Üliõpilaste Leht nr 1 1914, kättesaadav Digaris: https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/30078.
Üliõpilaste Leht nr 7–8 1916 (ilmunud mais 1917), kättesaadav Digaris: https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/30096.