14. juunil 1941 viidi kolmes Balti riigis NKVD poolt läbi küüditamisaktsioonid, mille käigus Eestist küüditati Siberisse umbes 10 000 inimest. Ühtlasi toimusid samal ajal ka Balti riikide armeedest reorganiseeritud Punaarmee territoriaalsetes laskurkorpustes ohvitseride arreteerimised. Juuniküüditamise ajal arreteeriti Eesti armeest reorganiseeritud Punaarmee 22. territoriaalsest laskurkorpusest kokku kuni 300 tegevteenistuses olevat Eesti ohvitseri.(1) Järgnevalt saadeti Eestist, Lätist ja Leedust arreteeritud ohvitserid põhjapolaarjoone taha Norilskisse, vangilaagrisse.(2) Korpuste juhtivkoosseisu kuulunud ohvitseridega käituti hoopis teistmoodi ja nad saadeti kõigepealt Venemaale täienduskursustele, kus enamik mehi mõni aeg hiljem arreteeriti. 13. juunil 1941 saadeti Moskva Dzeržinski-nimelisse suurtükiväeakadeemiasse 15 Eesti suurtükiväeohvitseri, kus nad sama aasta 28. juunil arreteeriti selle akadeemia õppelaagris Gorohhovetsis koos seal olnud Läti ja Leedu suurtükiväeohvitseridega.(3) Järgnevalt saadeti arreteeritud ohvitserid Noriliskist umbes 100 km kaugusele Lama järve äärde vangilaagrisse, kus nad pandi ehitus- ja metsatöödele. Sama aasta sügisest algasid ohvitseride ülekuulamised ja Lama järve äärde saadetud ohvitseride hulgas oli ka Eesti suurtükiväeohvitser kolonel Georg Leets, kes oli 22. territoriaalse laskurkorpuse 180. laskurdiviisi suurtükiväeülem ja ta mõisteti NKVD erinõupidamise otsusega 15. mail 1943 kümneks aastaks vangilaagrisse.(4)
Enamus nii Lama järve ääres kui ka Norilskis viibinud ohvitseridest oli 1946. aasta alguseks surnud kehvade elutingimuste, nälja ja haiguste tõttu või ka NKVD tribunali otsusega maha lastud. Vähestest, kes need vintsutused üle elas ja ellu jäi, oli Georg Leets, kes pöördus pärast vangilaagrist vabanemist ja sundasumisel viibimist 1957. aastal kodumaale tagasi. Tema NKVD uurimistoimikust (RA, ERAF.130SM.1.4866-lisa-3) pärineb 21. jaanuarist 1946 palvekiri kindralleitnant Lembit Pärnale, kes oli sel ajal Eesti NSV kaitse rahvakomissar ehk n.ö Eesti NSV kaitseminister. Palvekirjas lükkab Leets ümber talle esitatud süüdistused ja palub kindral Pärna eestkostmist ja abi, et teda vangilaagrist vabastataks. Veel peatub ta oma sõjateaduslikul tööl, millega ta enne Teist maailmasõda tegeles, ja siinjuures väärib esile toomist, et ta kirjutab oma doktoritööst „Tannenbergi lahing 1914“, mida Leets ei ole üheski oma tööde bibliograafias ära märkinud, küll aga on teada, et 1939. aastal ilmus tal samateemaline artikkel ajakirjas Sõjateadlane.(5) Veel toob ta huvitava nüansina välja, et doktoriväitekirja kirjutamisel olevat teda aastatel 1936–1937 materjalidega abistanud Eestis Nõukogude sõjaväeatašeena viibinud polkovnik (hilisem kindralmajor) Vassili Tupikov.
Kirja lõpus mainib ta, et tema eest võivad hea sõna kosta endised kaasteenijatest Eesti ohvitserid, kes teenisid 8. Eesti laskurkorpuses, mis 1946. aastal kandis nime 41. kaardiväe Tallinna Eesti Laskurkorpus. Konkreetselt mainib Leets selles osas järgnevaid nimesid: polkovnik Harri Lessel, alampolkovnikud Arnold Poolus ja Olaf Randmer ning kindralmajor Jaan Lukas. Veel on kirja esimesel lehel paremal üleval nurgas 23. märtsi 1946. aasta dateeringuga korraldus Jaan Lukasele selles asjas ette kanda. Lisaks on kirja viimasel leheküljel paremal all nurgas tehtud sama aasta 26. märtsist märge, mis on suunatud Nikolai Karotammele, kus on kirjas: „Tema õigust tõestavad viimasel leheküljel nimetatud isikud. Saadan kirja Teile selgitamiseks. Teada, andmete põhjal, teab seltsimees (siinkohal on nimi loetamatu – R.S).“
Lisaks on selle kirja esimesele leheküljele tehtud ka templimärge, et see on saabunud EK(b)P KK erisektori salagruppi 3. aprillil 1946. Samuti pärineb Leetsi toimikust sama palvekirja venekeelne variant, mis Moskvasse edasi saadeti, ühtlasi on tema toimikus 1946. aasta 1. juulist dokument, millega saadeti tema palvekiri Eesti NSV Siseasjade Ministeeriumist (kuhu see EK(b)P KK erisektorist saabus) NSV Liidu Siseasjade Ministeeriumi 1. eriosakonnale läbi vaatamiseks.(6) Sellest osakonnast saadeti palvekiri edasi Siseasjade Ministeeriumi erinõupidamise sekretariaati ja 23. detsembril 1946 väljastati sekretariaadi ülema kindral Ivanovi kinnitatud määrus, millega jäeti Georg Leetsi palvekiri rahuldamata.(7)
1 A. Pajur. Sõjaväelaste represseerimine. – Enn Tarvel (Peatoim). Sõja ja rahu vahel II: esimene punane aasta. Tallinn: S-Keskus, 2010, lk 465, 467.
2 Pajur, lk 469.
3 G. Leets. 16 aastat Siberis. – Looming, 1989, nr 7, lk 949–951.
4 Leets Georg Aleksander (1891). RA, ERAF.130SM.1.4866, l. 20.
5 G. Leets. Poolte sõjajõud ja kaotused Tannenbergi lahingus 1914. – Sõjateadlane, 1939, nr 4, lk 51–90.
6 RA, ERAF.130SM.1.4866.-lisa 3 (leheküljed nummerdamata).
7 RA, ERAF.130SM.1.4866, l. 21–22.