Kevade saabumine sümboliseerib paljude jaoks lootust ja rõõmu aga õpilaste jaoks ka stressirohket eksamite aega. „Nagu surma wärin käis üle minu keha ja ma tundsin, kuidas suured higitilgad otsaesisele tekkisiwad ja säält pisaratena palet mööda alla poole weeresiwad“, kirjeldab õpilane Anold Adler oma üleelamisi 28. mail 1910.
Sirelite ja toomingate lämmatav lõhn ning õitsev Toomemägi, pargipinkidele ja Emajõe äärde koondunud rahvamassid – selline kevadine Tartu on tuttav nii praegustele elanikele kui ka neile, kes kõndisid siinseid tänavaid mööda 100 ja rohkemgi aastat tagasi. Ent kevad tähendab ülikoolilinna õpilaste ja tudengite jaoks ka kurjakuulutavat eksamite aega!
Rahvusarhiivi miljonite arhivaalide seas on palju pärleid ning tihti leiab neid lausa ootamatutest kohtadest. Ent Postimehe arhiivi kohta võib juba ette aimata, et sealt leiab nii mõndagi põnevat! Eriti huvipakkuv on selle arhiivi käsikirjade sari, kust leiab nii ilmunud kui ka ilmumata jäänud tekstide originaalseid käsikirju. Sealt võib näiteks leida ilmumata jäänud artiklite, luuletuste ja meeleoluliste kirjutiste käsikirju. Just viimane allsari äratab oma nimega erilist tähelepanu. Sinna allsarja kuuluvad erinevate autorite kirjutised: luuletused, laulud, mõttearendused jms. Vastu vaatab tuntud nimesid nagu näiteks August Kitzberg, aga paljud kirjutised on ka nii öelda tavalistelt inimestelt.
Huvitavaks leiuks on ühe noormehe – Arnold Adleri – kaks käsikirja: „Tükike kooliõpilase päewaraamatust“ (28. mai 1910) ning luuletus-jutustus „Õhtul“ (3. aprill 1910).
Päevaraamatu katkend kirjeldab värvikalt eksamihommikut – täpsemalt seda, mis tundeid see ühes õpilases tekitab. „Täna on meil wiimne eksam – Wene keel. Oh, kuidas äratab ta nagu hirmu tundmust, kuidas on tal midagi kardetawat, midagi üleloomulist, ärawõitmatat sees, olgugi, et ta niisamasugune eksam on, nagu neid juba kolm ära oli!“ Miks tekitab see siis sellist hirmu? Adler põhjendab, et sellest viimsest eksamist sõltub ju, kas järgnev suvine aeg saab olema „täis lusti ja rõõmulist elu, täis lõbu, täis noorust karastawat wärsket elu-õhku“ või läbikukkumise korral „aeg täis piina, täis sunduslist raamatutega alatist ümberkäimist – noorust kurnawat waimutööd!“. Järgneb pinev kirjeldus klassiruumi saabumisest, mis on täis kahvatute palgetega kurnatud noori, hirmsat ootust oma vastama kutsumise ees ning järgnenud pingelangusest tingitud mälukaotust: „Aga kuidas ma wastasin – ei tea, sest ma olin nagu uimastuses, nagu unistuses.“ Õnneks sai eksam sooritatud: „[…] teadsin, et ma olin läbi, mitte läbi kukkunud, waid läbi saanud.“ Arnold sai naerusuil koju minna. Kas pole mitte äratuntav see kirjeldus eksamieelsest pingest ja hirmust?
Tükike kooliõpilase päewaraamatust. 28.05.1910
Ent eksamid ei varjuta täielikult õpilaste ja tudengite kevadrõõmu – seda väljendab ka Arnoldi luuletuse-jutustuse laadi kirjutis „Õhtul“:
Kevadine õhtu…
Üksinda kõnnin ma waikse wõsastiku ääres ja ootan kedagi… ootan teda…
Kuid ta ei tulnud weel.
Waikne ojakene woolab wulisedes minust mööda. Wõsastikus laulab ööbik oma wiimast laulu, ja siis jääb ta uinuma. Eemal põllul lõõrib lõo, ja wahetewahel on rukkiräägu ühetoonilist räägutamist kuulda…
Ma istun ojakese kaldale ja waatan tasast laente mängu. Nagu wallatumad lapsed jooksewad nad üksteisega wõidu kaldale, et seal noore rohu sisse ennast teiste eest ära peita. Kuid asjata! Nad on ju kõik ühe wirgad. Ruttu pöörawad nad end jälle ümber ja pistawad teise kalda poole jooksma… ja nii kestab nende mäng wahet pidamata edasi…
Ma vajun mõtetesse…
Kuid siis tuli ta. Õrn kewadine tuuleõhk silitas ta kullakarwa juukseid, ja häbelik naeratus lehwis ta roosipunastel huultel. Ja ta ütles nii õrnalt:
„Kas sa mind ootasid?“
Mul ei olnud vastust. Wiimati wastasin ma:
„Jah, ma ootasin sind, mu ainus!“
Siis langes ta mulle kaenlasse ja meie wajusime unistusesse…
See oli waiksel kevadisel õhtul.
Ent kes oli see noormees, kes oma kaunid kirjutised Postimehele saatis?
Õnneks on võimalik Rahvusarhiivi lehekülgedel kaevata ning leida nii mõndagi ka inimeste kohta, kes ei ole tuntud. Digitud Vana-Kuuste luteri koguduse personaalraamatu abil selgub, et Arnold Adler sündis Vana-Kuustes, 1892. aasta 26. detsembril Kristjan Adleri mitmelapselisse perre. Tundub, et kõik tema hirmu tekitavad koolieksamid kulgesid igas mõttes edukalt, sest edasi sai temast Tartu Keiserliku Ülikooli usuteaduskonna tudeng ning ta kuulus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ent õpingute vahele tuli kohustus osaleda Esimeses Maailmasõjas. On säilinud kirjavahetus EÜS-iga, milles ta seltsikaaslastele tervisi saadab ning nende kohta pärib. Kirjadest selgub, et ta viibis 1916. aasta suvest kuni vähemalt 1917. aasta alguseni sõdurina Odessas ja „Rumeenia mägede keskel“. Personaalraamatust selgub, et ta suri väga noorelt*, vaid 26. aastaselt, 24. jaanuaril 1919.
Igal juhul võib iga õpilane – nii praegune kui kunagine – end Arnold Adleri kirjutistes ära tunda. On tänuväärt, et arhiivitöö abil on meile nähtavad erisugused inimesed ajaloost ning saab aimu nende tegemistest, mõtetest, ning et selle kõige uurimine on tehtud igaühe jaoks aina lihtsamaks tänu andmebaasidele ning digitaliseerimisele!
* Arnold Adler langes Vabadussõjas vangi ja tapeti punaväelaste poolt Tõrva lähistel (EAA.3150.1.756)
Allikad:
RA, EAA.1767.1.301 Adler, Arnold – usuteaduskonna üliõpilane. 10.09.1916-27.09.1917.
RA, EAA.1255.1.519, lk 1, kaader 5. Personaalraamat XI (Vana-Kuuste); 1881-1940. Kättesaadav Saagas: https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1255.1.519:5?162,1634,835,125,0
RA, EAA.314.1.571, lk 2, kaader 4. Kutsealuste nimekiri. 4. jsk, 1913. Kättesaadav Saagas: https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.314.1.571:426?286,481,1383,455,0
RA, EAA.314.1.611, lk 23, kaader 22. Väeteenistusse vastuvõetud tudengite nimekiri, 1916. Kättesaadav Saagas: https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.314.1.611:22?263,390,1113,490,0
RA, EAA.2111.2.310, Õhtul. 03.04.1910.
RA, EAA.2111.2.311. Tükike kooliõpilase päewaraamatust. 28.05.1910
RA, EAA.2111.2.310. Õhtul. 03.04.1910