Sel nädalal saab sõna Ivan Lavrentjev, kes Tallinna Ülikoolis kaitstud bakalaureusetööga „1993. aasta Narva autonoomia referendumi läbiviimine ja -kukkumine” pälvis Rahvusarhiivi tudengipreemia 2015. Nüüd tutvustab autor oma uurimustööd ka meie lugejatele.
***
16.–17. juulil 1993 toimus Narvas autonoomia referendum, mis pidi tagama selle, et linnavõimudel on võimalus kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes Narva linna territooriumil. Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata.
Narva elanikud 1990ndate alguses meelt avaldamas. EFA.204.0-259470
Tegemist on väga omapärase sündmusega Eesti ajaloos, kuna ei varem ega hiljem ei ole Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv omavalitsus enda seadusandlike organite poolt selliseid arenguid põhjustanud ja nendega niivõrd kaugele läinud. Selleks ajaks juba ligi kaks aastat taasiseseisva riigi jaoks oli tegemist korraliku proovilepanekuga, kuna olukord oli täiesti uus ja ootamatu.
Referendumi hääletussedel. Autori foto. Originaal Asub Narva Linnaarhiivis. NLA.129.1.48
1990ndate aastate alguses oli suur osa venekeelsest Eesti elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe ning mitme olulise seadusakti vastuvõtmine Riigikogus põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupivõimalusi osaleda poliitika kujundamises, teostada majandustegevust jm ning seadis küsimärgi alla inimeste juriidilise staatuse, kellest valdav enamik olid nüüd kodakondsuseta isikud. Sellest ajendatuna jõudis Narva linnavolikogu eesotsas Vladimir Tšuikiniga. arusaamale, et on tekkinud vajadus autonoomia järele – viimane pidi linnavolinike järgi väljenduma võimaluses kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes Narva linna territooriumil.
Narva linnavolikogu esimees Vladimir Tšuikin. EFA.204.0-256510
Kuna strateegiliselt olulise piirilinna autonoomia seaks ohtu kogu Eesti riigi, tuli Vabariigi Valitsusel tegutseda aktiivselt ja eri, stkommunikatsiooni-, majanduslikke ja poliitikameetmeid kasutades. Referendumi läbiviimist takistas Eesti Vabariik ja selle juhtivad poliitikud ning ametnikud – teiste hulgas kohapeal Vabariigi Valitsuse esindaja Narvas Indrek Tarand. See tagas suhteliselt madala, u 50%-lise osaluse rahvahääletusel ning mis olulisem, viis selleni, et referendumi tulemust – peaaegu 100% poolehoidu autonoomiale – ei käsitlenud keegi eriti tõsiselt: isegi korduvalt venekeelse elanikkonna diskrimineerimist rõhutanud Venemaa võimud jäid lõppkokkuvõttes seisukohale, et tegemist on Eesti siseasjadega.
Vabariigi Valitsuse esindaja Narvas Indrek Tarand. EFA.213.0-155396
Venemaa esindajatel oli palju kontakte referendumi eestvedajatega ning kaalumiseloli isegi vabatahtlikest koosneva sõjalise grupi sissetung. Seejuures jääb arusaamatuks, miks Venemaa abinõud Kirde-Eesti elanikele kodakondsuse andmisel sedavõrd ebatõhusaks jäid. Narva linna perspektiivid tulla toime mitmekordistunud halduskoormusega reaalse autonoomia puhul olid küsitavad. 11.augustil 1993 tunnistas Riigikohus referendumi tulemused kehtetuks ning uusi samas mastaabis katseid autonoomiat taotleda pole järgnevate aastate jooksul Eestis ette võetud. Narva eristaatuse pealiskaudse kontseptsiooni esitamine alles pärast referendumi ebaseaduslikuks tunnistamist tähendab seda, et eestvedajatel polnudki põhjalikku arusaama autonoomsest Narvast, ehk kogu üritus oli farss algusest peale.
Referendumi tulemuste teatavakstegemine. Foto: Põhjarannik
Referendum oli tõhus vahend venekeelse elanikkonna probleemidele tähelepanu juhtimiseks ning kajastuse põhjal võime väita, et see eesmärk sai ka täidetud. Samas, selles vastasseisus Eesti Vabariiki esindanud inimesed tõdevad tänapäeval, et olles Narvat Eesti koosseisu jätnud, pööras riik pea eemale ega aastaid hoolinud linnas ja linlaste peades toimuvast. Küllap nüüd, kui autonoomia teemad on taas relevantseks saanud, teeme kõike ennast sõltuva, et 1993. aastal Narvas toimunu jääkski ainult ajalooks.
Lõputöö “1993. aasta Narva autonoomia referendumi läbiviimine ja –kukkumine” on täismahus loetav siit.