Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Külllm on! – Helmi Neggo ilmast ja poliitikast

Ilmaolude üle avaldavad arvamust kõik, kel selleks võimalus avaneb, isegi siis kui keegi kuulata ei soovi. Poliitikaga on asjalood keerulisemad, nõustumisruumi on palju vähem ja teemad on tundlikumad, kuid vähemalt kirumismaterjali jagub mõlema puhul kõigile küllaga. Seoses rohkem kui kuu tagasi alanud kevadega, aga õues reaalsuses juba neljanda või viienda saabunud talvega, võib Helmi Neggo Eesti Vabariigi algusaegadel kirjutatud följeton pakkuda ühendustunnet sajanditagusel ajal elanud eestlastega, kuid mingisugust äratundmist pakub ka poliitikamaastikul toimunu.

Villem Reimani tütar Helmi Neggo (1892-1920), Eesti silmapaistev etnograaf, rahvakunsti uurija ja vanavarakoguja, oli teiste tegevuste kõrvalt ka kultuurikriitik ja ajakirjanik. Teda on peetud rohkem kirjutaja kui kõneleja tüüpi inimeseks. Tema poolt Helmi Tõramaa varjunime all Postimehele saadetud följetoni avaldame originaalilähedaselt, muudatusi on tehtud ainult sõnade paiknemise osas paberil. Halvastiloetavad kohad on märgitud kaldjoontes ja oletatav sisu kaldkirjas. Dateering kirjutisel puudub. Säiliku (EAA.2111.2.305) piirdaatumiteks on 1894-1943, kuid tekstisisust olenevalt on need read kirja pandud millalgi Eesti Vabariigi esimestel algusaastel, hinnanguliselt talvel 1919, Helmi viimasel eluaastal, mil ta haiguse kõrvalt Tartus kohalikust kultuurielust aktiivselt osa võttis.

Praegusel ajal oleks kosutav meenutada, mida Helmi Neggo pilkamisi toonastest oludest arvas. Lohutuseks võib öelda niipalju, et niivõrd külm ja halvasti meil ju ikka ei ole!?

Kriitilised tundmused suure külma ajal

Hirmus on olla. Kõigepäält sellepärast, mis ma tunnen
ja teiseks sellepärast, et ma oma tundmusi mitte avaldada
ei või omas vaeses emakeeles. Sest mis võin ma teile edasi
anda oma hingelõdinatest ja hambavõbinatest niisuguse
kahvatanud ja leige sõnaga kui „külm“?!
Sõna, milles mitte ainumat r-tähtegi ei ole,
ja ometi ütleb praegu iga haritud inimene vahetpidamata r-r-r-r-r!
Meie Keel peab ometi meie, modernide,
hinge haavalehevärinaid vähegi aimatavamalt tõlkima;
siin on parandust, abi, kisendavalt vaja praeguses hirmsas külmas.
Panen ette, kiirelises järjekorras vastuvõtta üsna väike,
kuid ekspressiivselt väga tõhusa muudatuse
ja sõna „külm“ edaspidi kolme l’ga kirjutada: külllm.
Milline võit auditatiivsete sensatsioonide alal!
Missugune abi rahva külmetajatele,
hallidele ridadele, kes nii oma
hingelis-ihulist piina lõpmata ekspressiivselt avaldada võiksid,
sellega osaliseks saades kunsti ülimast õnnistusest:
ühistunde (selpuhul: ühise kül-l-l-metamistunde) loomisest laial
sotsiaalsel alusel ning lunastuse leidmisest kunstiloomise vabastusel
(„gab mir ein Gott, zu sagen was ich leide“).*
„Kuhu küll lõppeb rändaja tee“ neis hirmsates oludes?
Eo ipso** Werneri juurde.
Minu oma mitte.
Sest minu atmosfäärilistel põhjustel uperkuuti läinud sisemine elu
nõuab kangemaid sensatsioone kui vastlakuklid ja kohvi.
Ma tahan näha kogu üht linna oma jalge ees külmetamas.
Ja ma ronin üles Toomemäele.
Sääl lamabki Tartu, otsekui hiiglakatel
ja aurab sadadest korstnatest lumivalget, õrna auru
nagu keev piimariist.
Taeva nägu on lumivalgeks kahvatanud,
täis siniseid külmaplekke.
Issand, kui külm veel sääl võib olla!
Ma käin ja vaatan ülesse ja ootan,
et linnud lennult külmanult maha kukuks.
Sest kõikide vanade kroonikate teadete põhjal suurtest külmaaegadest,
peab seda juhtuma.
Kuid veel pole ma ainukestki sarnast linnukorjust näinud.
Tähendab: Võib veelgi külmemaks minna.
Aegajalt paugatab mõni Toome puu ehk aiateivas.
Aga ega nalja pole: Sarnastes oludes
võivad kergesti ka maakera tellingud
(teaduses nimetatakse neid meridiaanideks ja kaardilt
võib neid leida mustade pikujoonte kujul)
lõhki külmata ja ärakukkuda.
Missugune hädaoht ei sisaldu selles meie noorele riigile!
Kui me oma ainukesest meridiaanist ilma jääksime
saaks meie maa seisukoha äramääramine
Euroopa riikide hulgas – mis juba praegu
nii hirmus raske on! – täielikuks võimatuseks.
Jumal Teab, kuidas meil Eestis see seisukoha võtmine tõesti nii raske on!
Ei saa kuidagi aru, kel õigus on,
kui kõik parteid teineteist mustavad ja ütlevad, et teised valetavat.
Kui teisiti oli meil ometi paarikümne aasta eest siin Tartus!
Siis oli kõigel Tartumaa rahval
üks usk, üks Jumal ja üks Tõnisson.
Nüüd on see kõik äraarenenud.
Kuid ärgu keegi arvaku, et meid meie hingekallutustest
päästa võiks mõni messias, nagu „Postimehe“
/Surm?/päivil keegi selle lehe veergudel hoigas.***
Vaja oleks meile jälle üht Tõnissoni, üht tulinoort ja
tuli/hingelist/ Koodi-Jaani/,****
kes ütleks: mine! ja ma läheksin,
kes ütleks: /tule/! /ja ma tu/leksin,
kes ütleks: tehke seda! ja mina
ja kõik Tartumaa rahvas
teeksime seda suure rõõmuga selles teadmises,
et meie käes on see ainuke tee,
õigus ja tõde ja
– kõik teised parteid valetavad.
H. Tõramaa


* Umbkaudne ja osalise uurimistöö järgne tõlge: „Jumal andis mulle võimed väljendamaks seda mille all ma kannatan“. Johann Wolfgang von Goethe luuletusest „Marienbadi eleegia“ või natuke teisel kujul (was asemel wie) pärit Goethe draamast „Torquato Tasso“
** Iseenesest
*** Võimalik, et Richard Roht, “Kaks teed”, Postimees (1886-1944), nr. 63, 16. mai 1918, lk 6
**** Jaan Tõnissoni üks hüüdnimedest

Helmi Neggo elust ja tegemistest saab lähemalt lugeda järgnevatest kirjatöödest: Peet Parik „Helmi Neggo 1892-1920“, 1996; Piret Õunapuu „Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, nr 48, 2004; Hanno Runnel (koost.) „Helmi Reiman-Neggo. Kolm suurt õnne“, 2013 ja Heili Reinart „Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost“ 2020.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi