Rahvusarhiivis avatud kogukonnaskanner on avanud teiste seas ka üliõpilastele suurepärase võimaluse aidata kiirendada arhiivimaterjalide jõudmist digitaalkujule. Mina olen seda võimalust kasutanud, digiteerimaks oma magistritööga haakuvaid materjale, mis paiknevad Eesti Noorsotsialistliku Liidu (ENL) fondis (ERA.4992), kirjavahetuse all. Eelkõige olen jõudnud vaadata 1930ndaid puudutavaid säilikuid; varasematega on tööd teinud Jaak Valge (vt Punased I, 2014; täiendatud e-raaamat, 2015). Sarjas leidub kirjavahetus nii kodu- kui välismaiste organisatsioonidega.
Siinkohal tuleb lähemalt vaatlusele sotsialistlike ’’kaitsesportlaste’’, st Eesti Sotsialistliku Töölispartei (ESTP) võimlemisrühmade ning ENL’i noorvalvurite kirjavahetus aastatel 1931-33 (ERA.4992.1.80; lehenumbrid eraldi viitamata, aga nimetan kuupäevi). Kaitsesport tähendas poliitilise tooniga võitlussporti; laiaulatuslikumaid mõõtmeid võttis see Weimari Saksamaal, kus Wehrsport oli ka osa parempoolsete kaitseseltside (Wehrverbände) tegevusest, rääkimata kommunistide ja natside massilistest rünnakrühmadest. Tõrva Noorsotsialistlikule ühingule saadetud kirjast võib lugeda, et noorvalvurite tegevus või[b] esiaglu [sic] olla puhtsportline, kusjuures tuleb aga kohe seada sisse distsipliin.
Eesti Noorsotsialistlik Liit kuulus ESTP alla; samuti kuulus ta Sotsialistliku Töölisorganisatsiooni allorganisatsiooni; Sotsialistlikusse Noorsoo-Internatsionaali. Sagedasemad nimed, mida siin säilikus kohtab, on võimlemisrühmade juht Erich Joonas ning noorvalvurite juht Oskar Pärn. Noorsotsialistide juht oli hilisem juunikommunist Nigol Andresen, kelle nimi esineb väga palju teistes kirjavahetuse säilikutes. Teda on põhjalikumalt uurinud Jaak Valge, kelle sõnul ENL pakkus Andresenile pedagoogilise talendi realiseerimise võimalust karismaatilise noortejuhina (Punased I 2015, lk 363-364).
ENL’i võeti vastu noori vanuses alates 14. eluaastast, ilma ülemise vanusepiirita; enamik olid 15-25-aastased (sealsamas). Noorvalvurid võisid olla 16-20 aastased noored. Kohtadel, kus puudusid ’’vanemate’’ rühmad, võisid noorvalvurite rühmadesse kuuluda kõik. Kohata võib paari nimekirja; Abja noorvalvurite rühmas, kus oli 15 liiget, oli keskmine sünniaasta 1907. Kõige vanem oli rühmajuht Albert Viitas (1900), kõige nooremad – 3 inimest, kes sündinud 1914 (seega 17-18). Antsla Noorsotsialistlik ühingu esimees kirjutab 20.05.1932 noorvalvurite üldjuhile, et nende üldkoosolek on otsustanud noorvalvurite rühma asutada, sest osa töölisnoori kes alla 20 aasta vanad ei saa olla Võimlemisrühmas, kuna sarnane õppus ja tegutsemine meeldib eriti ühingus vähetegutsenud ja ilmavaateliselt veel mitte väga kindlatele noortele.
Säilikus leiduvad peamiselt organisatsioonilisi asju puudutavad kirjad ja teadaanded – juhtide nimetamised ja vabastamised, vormiriietuse küsimused. Liikmetele oli kohustuslik kanda vormimütsi, juhtidele kogu vormi (Jaak Valge refereeringus hall särk ja punane lips või kaelarätt – lk 364). Albert Viitas on palunud näiteks saata mütsi kirjeldusi, et neid saaks kohapeal valmis teha; Tõrva juht Karl Lebewohl aga kurjustab Oskar Pärnaga, et juba üle kuu aja pole tellitud mütse saadetud: […] aga sa vist ei mõtleni neid veel saata. Ma ei jõua enam oodata. Teie pool on see harilik asi vist et igat tellitud asja saadate mitme järelpärimise peale alles poole aasta ja veel enama aja sees. Sellele on Pärn kirjutanud 16.07.32 resolutsiooni: Teatati, et worme praegu pole. Siiski lõppeb kiri sotsialistliku tervitusega: ’’Sõprus’’.
Teisalt kuuleb ka distsipliiniprobleemidest, sh korduvalt liikmetest kes purjutamisega on omale halba tähelepanu tõmmanud. Näiteks 6. mail 1933 on Tallinna naisnoorvalvurite juht Lydia Lust kaevanud Jaan Rimpeli peale, kes tugevas joobeolekus väljakutsuvalt käitunud on, kandes samal ajal võimlemisrühma mütsi. Järgnevalt süüdistati Rimpelit paralleelrühmade moodustamises ja end omavoliliselt nende üldjuhiks kuulutamises, mille osas on lausa ülakuulamisprotokollid koostatud.
Tallinnas formeeriti elukohtade järgi 5 ESTP võimlemisrühma, ning üks ratturite rühm (20.07.32). Organisatsioonist ei puudunud ka naised; Jaak Valge kirjutab, et Andresen toonitas tüdrukute ja poiste täielikku üheõiguslus. (lk 364). Tartus asutati ka naisvõimlemisrühm (15.11.32). Arvude kohta võib veel selle säiliku põhjal öelda, et Tartus oli 53 võimlemisrühmlast, 40 naisvõimlemisrühmlast ning 18 noorvalvurit (13.03.1933); Haaslava Noorsotsialistliku ühingu noorvalvurite rühmas oli 12 liiget.
Veidi kuuleme võimlemisrühmade täpsema väljaõppe kohta – 12.02.33 peeti Kuressaare Töölisklubis Kuressaare I võimlemisrühma ja noorvalvurite ühine erakorraline üldkoosolek (kohal oli 12 võimlemisrühmlast ja 5 noorvalvurit). Koosoleku protokolli ärakiri räägib, et arutades tegevuskava peatus rühmajuht J. Sepp tarviduse juures, et saaks rohkem teadusliku sotsialismi läbivõetud loengute näol, mida otsustati igas harjutustunnis kõige vähemalt ½ tundi võtta. Samas tegeleti ka võimlemise endaga: Kehalis-enesekaitse harjutustunde otsustati koos noorvalvuritega pidada nädalas vähemalt üks […] millisel tunnil peamiselt läbivõtta rivi, jiu-jitsut ja poksi. Vähe sellest, tegevuskavva on võetud ka paar kontrollhäiret, millistest üks otsustati korraldada ligemal ajal, mille kindlaks määramine, kord ja korraldamine jäeti ringkonna juhatuse hooleks.
Viimane on eriti huvitav, kui mõelda võimlemisrühmade kokkupuudetele vabadussõjalastega; see on kirjanduses üks põhilisi kontekste, kus neid üldse mainitud on. Vabadussõjalasi kahtlustati 1934. aastal pärast Päts-Laidoneri riigipööret häirekava omamises, seoses väidetavate riigipöördeplaanide olemasoluga, ning viidi läbi ka põhjalik juurdlus materjalide osas, mille politsei konfiskeerida suutis (palju suutsid vabadussõjalased küll hävitada). Sotsialistid aga läksid 12. märtsi riigipöördega kaasa ning avaldasid võimule toetust, ning lisaks suudeti noorsotsialistide dokumendid politsei eest evakueerida Rootsi, kuhu need jäid kuni 2000ndate aastateni, st üleandmiseni Eesti Rahvusarhiivile (selle kohta vt infot ais.ra.ee, ERA.4992).
Kõige eredam sündmus vapside-sotside kontaktide vallas juhtus just käesoleval kitsamal ajalisel perioodil, 1932. aastal, kui 17. juunil vabadussõjalased pidasid Tapal oma Lõuna-Eesti päeva (vabadussõjalaste päevad olid üldrahvalikus stiilis esitatud erakondlikud üritused). Kohale saabus bussidega umbes 30 noorsotsialisti, kes põhjustasid massikakluse, mis sai vabadussõjalaste korrapidajate üksuste loomise tagamaaks. (vt Rein Marandi, Must-valge lipu all […] 1991). Sellest on kirjutanud oma mälestustes ka Johannes Mihkelson (1985), kes kaks päeva varem oli määratud Tallinna võimlemisrühmade ringkonnajuhiks.
Mis mind alati on huvitanud, on küsimus, kuivõrd võis olla nende vaenutsevad poolte vahel isikute või kildkondade tasandil sõbralikumaid kontakte? Uurimisalustest materjalidest leiame ESTP Viljandi ühingu juhatuse esimehe asetäitja kirja Erich Joonasele, kus raporteeritakse seltsimees E. Heinleid’i kohta. Viimane olevat 1933. aasta 12. veebruaril korraldanud Ugala teatri majas teiste tumedate isikutega ’’Tööliste ja töötatööliste koosoleku[’’], kus [Heinleid] esines sotsialiste mahategevate resolutsioonidega, kuna samades resolutsioonides viirukit suitsetati ’’kaikameestele’’. Kõik olevat olnud Heinleiu omaalgatuslik asi, mis juhatusele teadmata, põhjustades üldist imestust ja pahameelt. Kuuleme, et lõpuks võeti see […] äraandlik tegevus juhatuses arutusele ja peale seletuste kuulamist otsustati Heinleid 1 aastaks ühingu tööst kõrvaldada, kuid üldkoosolek kergendas tema karistust valju noomituse peale. Kuuldavasti olevat see olnud kui hane selga vesi – Heinleid liigub ikka edasi ’’kaikameeste’’ ringides, olla isegi nende koosolekul või klubi õhtul olnud ja seal ’’kaikameeste vaimliste juhtidega’’ pummeldanud. Väidetakse ka, et ühingu juhatuse andmetel avaldavat Heinleid vabadussõjalaste väljaandes ’’Võitlus’’ sõnumeid ’’Ulgumere’’ nime all. Kirjutaja toonitab, et Viljandi ühingu juhatuse silmis ei saa tegu olla mingi eksitusega, kuna isik olevat niivõrd teadlik poliitilistes küsimustes, ning seega tuleks ta rühmajuhi koha pealt kõrvaldada.
Antud säilik on moodustab seonduvast kirjavahetusest ainult väikese osa, ning loodetavasti võiks ka selle digiteerimine tehnilistele viperustele vaatamata kujuneda edukaks ja kasulikuks uurimisvõimaluste edendamisel.