Rahvusarhiivis on korrastatud ja uurijatele kättesaadav Rein Helme (21.02.1954 – 31.12.2003) isikuarhiiv.

Rein Helme oli sõjaajaloolane ja Eesti kaitseväe kapten, Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktor, Riigikaitse Akadeemia ja Humanitaarinstituudi professor, kes alates 1992. aastast oli tihedalt seotud riigikaitsestruktuuridega. Ta oli taasiseseisvumisjärgse esimese Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees (1992–1995), aastatel 1997–1999 töötas ta kaitseväe peastaabis nõunikuna ja 2002–2003 Kaitseministeeriumis.

Sõjaajaloolasena uuris Rein Helme peamiselt Napoleoni ajastut, kuid ta on avaldanud ka arvukalt artikleid, uurimusi ja kogumikke eesti ja baltisaksa ajaloo ning kaasaegse riigikaitse ja julgeolekupoliitika kohta. Lisaks akadeemilisele tööle ja riigiteenistusele osales Rein Helme mitme seltsi töös, olles m.h Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi algataja ja esimees, Arhivaaride Ühingu ja Akadeemilise Baltisaksa Seltsi asutajaliige, korporatsiooni Sakala tegevuse üks taastajatest ja vilistlasliige, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse auliige, Eesti Sõjahaudade Hooldeliidu juhatuse, Eesti NATO Ühingu juhatuse ja Paneuroopa Eesti Ühenduse liige.

Rein Helme on Eesti kaitsejõudude ülesehitamise ja rahvusvahelise koostöö arendamise, rahvusliku ajalooteadvuse ja mälukultuuri hoidmise ja edendamise eest pälvinud arvukalt autasusid, m.h Eesti Vabadussõja mälestusrist, soomepoiste medal, kaitseväe teenetemärk, Kaitseliidu III Klassi teenetemedal ja valgerist, samuti on teda tunnustatud mitme välisriigi autasudega: Soome Vabadussõja Pärimusliidu Sinine Rist, Soome Reservväelaste Liidu teenetemedal, Saksamaa LV kaitsejõudude pronksist teeneterist, Rootsi Ohvitseride teeneterist.

Rein Helme isikukogu sisaldab biograafilisi materjale, artiklite, uurimuste ja doktoritöö käsikirju, kooliaegseid kirjanduslikke katsetusi, kirjavahetust, konverentside, seminaride ja kursuste materjale, ühiskondliku ja ametialase tegevuse dokumente ning fotokogu.

Rein Helme biograafiliste dokumentide seas on säilinud ka mõned leheküljed mälestusi. Neis meenutab ta oma lapsepõlve Pärnus koos vanema õe Reeda ja venna Mardiga, aga ka seda, kuidas ja miks sai temast ajaloolane ja pühendunud Napoleni-uurija.

Kaustikud väljalõigetega kinoajakirjadest, piraadi- ja rüütlilugude joonistused ja kirjatükid, plastiliinist sõdurite armee, rüütlimängud puust ja vineerist meisterdatud mõõkade, kilpide ja kiivritega pakuvad nostalgilisi meenutusi mitmele „mõõga ja mantli“ seiklusfilmidega üleskasvanud põlvkonnale. Võib-olla saavad need tulevikus lapsepõlve-uurijatele tänuväärseks ajalooallikaks, mis meenutavad raamatute ja lugemise, isetegemise ja õuemängude aega ehk maailma, kus elati enne digitaalse lapsepõlve ajastu saabumist. 

Rein Helme õpinguaastad (1972–1977) Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas jäid sügavale okupatsiooniaega. Ent loomulikult kirvendas ülikooli marksistliku pealispinna all tudengite kriitiline ilmavaade ja hõõgus vastumeelsus pealesunnitud ideoloogiale. Fotol lehekülg ülikooliaegsest konspektist, mille vahel leidus nii pilapilte pioneeridest kui ka suisa riigivastase maiguga joonistus „Neli meest keeravad käkki“ – gloobuse ümber on Jumala kõrval selgelt äratuntav kommunismiideoloogia „püha kolmainsus“ ehk Friedrich Engels, Karl Marx ja V. I. Lenin.

1987. aastal kaitses Rein Helme Tartu Ülikoolis doktoritöö „1812. aasta isamaasõja Balti sõjatander“. 1990. aastal ilmunud monograafiat on peetud taassündiva Eesti sõjaajaloo esimeseks oluliseks teoseks. Kolleegid ja sõbrad on Rein Helmet meenutanud kui sügavalt erudeeritud ja hoogsa sulega kirjutajat, kes oli ka suurepärane, vaimukas ja särav esineja.

„Suuri kõnemehi on ilmas vähe, kuid siiski leidub“, kirjutas 1996. aastal ajalooprofessor Sulev Vahtre foto taha, millel on Rein Helme oma endisele õppejõule juubelikõnet pidamas. Fotol (vasakult) Tartu Ülikooli endised ja praegused õppejõud Mati Laur, Sulev Vahtre, Tiit Rosenberg, Märt Tänava.

Mitmed, tänaseks enesestmõistetavad Eesti riigikaitset puudutavad teemad, põhjustasid 1990. aastate ühiskonnas tuliseid vaidlusi. Oma sõnavõttudes on Rein Helme järjekindlalt ja väsimatult põhjendanud ja selgitanud, miks on vajalik kuuluda NATOsse, milleks ja kellele on vaja Eesti kaitseväge, riigikaitset ja kaitsetahet. Ka II maailmasõjas Saksa mundris võidelnud eesti sõjameeste roll vajas veel põhjalikku selgitustööd.

Kaitsevõimest, ja ikka huupi. Tegelikult ei tea me Eesti kaitsvõimest tuhkagi. Rein Helme artikli käsikiri (ilmus Postimehes, 22.07.1998 ja Meie Elus, 05.08.1998). Fotol: kaitseväe juhataja Johannes Kert annab Rein Helmele kapteni auastme (1997).

Veteranide nädalad. Pori ja laimu on juba piisavalt külvatud. Postimehes 10.07.1998 ilmunud artikli käsikirja katkend. Fotodel (vasakul) Soomepoiste mälestussamba avamine Metsakalmistul 1997. Kaitseväe juhataja pärja asetavad kapten Rein Helme ja kolonelleitnant Robert-Eduard Telliskivi (foto: Leo Sarvimäki). Paremal Alfons Rebase põrmu ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule 26.06.2999 (foto P. Talvar)

Rein Helme panust riigikaitsealase rahvusvahelise koostöö ülesehitamisel on eriti kõrgelt hinnatud. Tema ulatuslikust rahvusvahelise haardeulatusega kontaktidevõrgustikust annab aimu ka säilinud kirjavahetus. Näiteks leidub seal kirju välisriikide diplomaatidelt, sõjaväelastelt ja kaitseväe välisnõunikelt, aga ka kolleegidelt Tartu, Saksa, Austria, Soome, Rootsi, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja veel mitme riigi teadus- ja õppeasutustest, samuti väliseesti teadlastelt, ühiskonnategelastelt ja veteraniorganisatsioonidelt.

Ka mahukas fotokogus on mitmeid jäädvustusi, millel on näha Rein Helmet kaitseväe ja Kaitseministeeriumi kõrgeid väliskülalisi võõrustamas. Peep Pillak on oma endist sõpra ja kolleegi meenutanud kui oivalist ekskursioonijuhti: särava isiksuse ja suurepärase keelteoskajana „oli ta valmis esinema või laskuma erialasesse diskussiooni nii saksa, prantsuse, vene, inglise kui ka soome keeles“.

Rein Helme isikuarhiivi (ERA.5917) nimistuga saab tutvuda arhiivi infosüsteemis.

Rahvusarhiiv tänab kogu üleandjat Eneken Helmet!

Kasutatud kirjandus: Peep Pillak, Rein Helme in memoriam. – Tuna 1/2004, lk.135-140; Rein Helme isikuarhiivi ERA.5917 säilikud