1840. aastate teises pooles astus üle 100 000 Liivimaa luterlasest talupoja õigeusku. See massiline usuvahetusliikumine jättis järgnevatel aastakümnetel Balti provintside usulisele maastikule kauakestva jälje. Kui varem oli õigeusu esindatus luterlikes Balti provintsides olnud valdavalt üsna nõrk, siis nüüd hakati seda piirkonda õigeusu kiriku ja Vene võimude poolt pidama osaks õigeusu läänepoolsetest piirialadest.
Massilise usuvahetusliikumise ajendid olid mitmesugused. Talupoegi meelitasid kuulujutud tsaari usu omaksvõtmise sotsiaalmajanduslikest eelistest. Talupojad lootsid saada maad. Liikumise edenedes nägid nad õigeusku pöördumist üha enam ka sotsiaalse protesti vormina oma luterlike baltisaksa mõisnike vastu.
Usuvahetuslainele järgnevatel aastatel oli õigeusu kirikul Balti provintside kasina kirikute võrgustiku tõttu raskusi kõigi uute koguduseliikmete haldamisega. Kirikuhoonete ja preestrite piiratud arv tähendas, et õigeusu kiriku haare jäi piiratuks. Uute pöördunute rahulolematus õigeusuga kasvas. Seda suurendas veelgi neis kujunenud arusaam, et neid oli eksitatud kuulujuttudega. Sestap valitses neis pettumustunne, sest loodetud sotsiaalmajanduslikud eelised ei olnud realiseerunud. Olukord oli hoopis halvenenud, sest luterlikud mõisnikud diskrimineerisid pöördunuid. 1850.–60. aastateks oli olukord sedavõrd halvenenud, et paljud õigeusklikud pöördusid tagasi luterlusse.
Rangelt võttes oli õigeusust tagasipöördumine luterlusse Vene riigi õiguse kohaselt enne 1905. aasta tolerantsusedikti ebaseaduslik. Kuid 1865. aastal otsustas tsaarivõim jätta nende seaduste jõustamise Eesti- ja Liivimaal tähelepanuta, mis kohustasid segiabieludest sündinud lapsi ristima ja kasvatama õigeusklikena. Mõned mõistsid seda nii, et neil oli luba kasvatada oma lapsi luterlastena. Teised läksid aga veelgi kaugemale ja tõlgendasid seda sammu kui luterlusse tagasipöördumist keelavate seaduste leevendamist. Selle tulemusel kasvas segaabielude ja mitut usku ühendavate perekondade arv. Pärast Aleksander III ametisse astumist need põhimõtted 1881. aastal tühistati. Sellele järgnes luterlike pastorite tagakiusamine, kes olid neid perekondi usuliselt teeninud. Samal ajal kehtestas keiserlik valitsus kava Balti provintside tihedamaks integreerimiseks ülejäänud Venemaa keisririigiga, mis tähendas mh näiteks üleminekut vene keelele kui haldus- ja hariduskeelele. Religiooni vallas leidis Aleksander III ajal aset mitu uut õigeusku pöördumise lainet: Liivimaal aastatel 1880–82, Kuramaal 1883–86 ja Põhja- ja Lääne-Eestis 1883–85.
Kui palju ja kus? Usuvahetajate loendamise väljakutsed
Kiriku ja Vene võimude seisukohast oli liikumine õigeusu ja luterluse vahel probleemiks. Miks? Sest see seadis kahtluse alla traditsioonilised eeldused, et usuline identiteet on midagi, mis on inimese jaoks fikseeritud: päritud vanematelt, määratud sünniga, dokumenteeritud kirikuraamatutes ja määratletud ka geograafiliselt. Õigeusku pöördumine ja õigeusust lahkumine valmistas kirikule ja riigiasutustele raskusi nende inimestega arvestamisel, kes suhtusid religiooni valikusse paindlikumalt ning kelle suhtumist kujundasid arusaamad usutunnistusest kui individuaalsest valikust, mitte kui sünnipärasest õigusest, või kes vahetasid elu jooksul mitu korda usku.
Nii kiriku- kui ka riigivõim püüdsid usuliste kohustuste täitmist rangemalt jälgida ja pöörasid usuvahetajatele üksjagu tähelepanu. Näiteks andis õigeusu kirik oma preestritele korralduse koguda nn uskmatute ehk usust taganenute kohta andmeid. Suurem tähelepanu pööramine tähendas seda, et neil, kes eri konfessioonide vahel liikusid, oli üha raskem pääseda võimude tähelepanu alt. Samal ajal oli võimudel väga raske koguda täpseid andmeid õigeusust lahkujate kohta. Erinevused administratiivandmete ja tegeliku usulise kuuluvuse vahel tekitasid kirikust lahkujaid puudutavates statistilistes andmetes suuri erinevusi ja see muutis õigeusust lahkumise ulatuse hindamise väga keeruliseks.
Andmete visualiseerimine: Uued meetodid religioossete küsimuste uurimiseks
1880. aastate lõpus katsetas Liivimaa provintsi statistikakomitee uudset lähenemist, et õigeusust lahkumise andmetesse selgust tuua. Statistikakomitee kogus andmeid luterlaste, õigeusklike ja õigeusklikest “kõrvalepõikajate” arvu kohta igas koguduses ning kandis need andmed statistilistele kaartidele. Niipalju, kui me oleme suutnud kindlaks teha, on need Rahvusarhiivis säilitatavad kaardid ainulaadne näide sellest, kuidas keiserlikud ametiasutused otsisid uusi meetodeid statistiliste andmete visualiseerimiseks, et mõista suuremaid mustreid ja suundumusi usuelus.
Liivimaa provintsi kaart, kus on näidatud õigeusklike osakaal luterlaste suhtes 1888. aastal. 1:63000, 55 x 71 cm. RA, EAA.2072.10.43.
Statistiliste kaartide kasutamine Liivimaa usuvahetuse andmete visualiseerimiseks kujutas endast suurt kõrvalekaldumist Venemaa impeeriumi usklike rühmade kaardistamise tavast. Aleksandr Rittikhi kuulsas Balti provintside religioonikaardis (1873) liigitati Balti provintside elanikud usukogukondade värviliseks mosaiigiks, millest igaühel oli oma selgelt määratletud territoorium ja piirid. Statistikakomitee Liivimaa kaardid aga näitasid, kuidas õigeusklikud ja luterlased elasid kõrvuti samadel aladel ning millised piirid nende rühmade vahel eksisteerisid.
Liivimaa provintsi kaart, millel on näidatud õigeusust lahkunute osakaal õigeusu kogudustes 1888. aastal. 1:63000, 55 x 71 cm. RA, EAA.2072.10.45.
Kaardid on hea näide sellest, kuidas 1880. aastate lõpus püüdsid kiriku- ja riigiasutused Venemaal välja töötada uusi bürokraatlikke vahendeid, et mõista ühiskonnas toimuvaid muutusi, mis olid vastuolus seniste traditsiooniliste meetoditega, mille kohaselt inimesi loendati, ja neile omistati kindlaid usulisi identiteete. Kaardid on oluline allikas ajaloolastele, kes soovivad mõista lõhet religioosse identiteedi dokumenteerimise ametlike tavade ja toonase tegeliku usulise kuuluvuse vahel.
Selle uuringu täielikud tulemused on avaldatud avatud juurdepääsuga artiklis: Catherine Gibson & Irina Paert, ‘Apostasy in the Baltic Provinces: Religion and National Indifference in Imperial Russia,’ Past & Present (May 2022), mis on kättesaadav siin. Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PUT 1599) “Õigeusk kui solidaarsus”.