Mida tegi 1925. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng, kellel läks eksamil halvasti, kui ta arvas, et on paremat  hinnet väärt? Humoorikas (või siis ikkagi päris tõsine?) seletuskiri pärineb Tartu Ülikooli fondist.

Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale

6. mail s.a. oli minul kirjalik eksaam kriminaalõiguses. Selleks eksamiks valmistasin hoolsasti ette, kuid eksamile minnes tundsin ennast haiglasena. Sellegipärast lootsin omi mõtteid sedavõrd koondada, et töö ära teha. Kuid pea oli niivõrd raske, et vaimlise töö tegemine raske oli, mille tagajärjel ka minu poolt kirjutatud töö nõrgana osutus ja sellena ka hinnatud sai.
Silmaspidades:
1. et mina eksamile põhjalikult kaua ja hoolsasti ettevalmistasin
2. et see eksam minul viimastest on ja
3. et 6. mail esitatud kirjatöö minu tõelikke teadmisi kriminaalõiguses mitte ei väljendanud, kui haiglases olekus kirjutatud –
palun õigusteaduskonda minule veel käesoleva eksamite aja vältel kriminaalõiguses täiendav suusõnaline eksam korraldada, tähtajal, mis teaduskond hääks arvab. See lubaks minule omi teadmisi ses aines vastavalt ilmutada ja ka sellekohase hindamise saada, mis minu tegeliku teadmistele vastaks.

16. mail 1925

RA, EAA.2100.1a.181